Elektri jõul ringi vuravad tõukerattad on juba mitmendat aastat linnaruumi lahutamatu osa, kuid tänavu on päevakorda eriti teravalt tõusnud nende liikluse ja parkimisega seonduvad mured. Järgnevalt toon välja mõned võimalikud lahendused.

On selge, et tõukerataste levik ja paljude inimeste pehmelt öeldes riskantne sõidustiil seab ohtu jalakäijaid ning vähendab nende turvatunnet. Jalakäija on tänapäeva linna keskne figuur ning on olemuslikult vale, et tema kannatab tõukeratta pärast.

Kusjuures sama probleem kordub nii ohtlike manöövrite kui ka lohaka parkimise puhul: jalakäijale jääb vähem ruumi ning inimesed on sunnitud kogu aeg murelikult üle õla vaatama, murul kõndima või lapsevankriga valesti pargitud tõukerataste vahel manööverdama.

Tulemuseks on pidev ärevus, liiklejate traumad ja paratamatud konfliktid. Senikaua, kuni rendifirmad (aga valdava enamuse tõukeratta kasutajaid moodustavad just nende kliendid) ei suuda pakkuda head tehnoloogilist lahendust, et tagada sõidu ja parkimise ohutus, peavad tegutsema ülejäänud osapooled.

Jalgrattateed

Esiteks räägime tee valikust. Elektritõukeratta koht on jalgrattateel. Rajame igal aastal Tallinna uusi jalgrattateid, olgu tänavate rekonstrueerimisel või olemasoleva linnaruumi n-ö ümber jagades, kus tänava ümbermõtestamisega ja tagasihoidliku ja kiire sekkumisega annab luua rattaradu. Aina enam eraldame jalgrattaradu sõidu- või kõnniteelt ka füüsiliselt.

Paljud skeptikud küsivad, milleks Tallinn ehitab jalgrattateid. Jalgratta ja tõukeratta liikumine linnatänavail on äärmiselt oluline ka 15-minuti linna kontseptsiooni seisukohalt, kus vajalike teenuste ja kohtadeni jõuab mugavalt ja kiirelt ka ilma autota.

Kvaliteetsete rattateede olemasolust ei võida mitte ainult jalgrattur, vaid paraneb ka jalakäijate ohutus, sest eri kiirusega liiklejad on teineteisest eraldatud. Rattatee olemasolust võidab ka autojuht, kuna tema jaoks kaob segadus selle ümber, kus peaksid olema kahel rattal liikleja.

Kui kardad, ära sõida

Kesklinnas on rattateede- või radadega varsti kaetud pea kõik peamised trajektoorid. Seega seal, kus rattatee olemas, sõitku tõukerattur jalgrattateel. Senikaua, kuni rakenduste tehnoloogia tee tüüpide eraldamiseks pole ideaalne ning kõnniteel olles kiirus ei lange miinimumi, võiks sekkuda ka seadusandja ning seda seaduses fikseerida: jalgrattatee või -raja olemasolul elektritõukerattaga liikleja on kohustatud sõitma just seal.

Teistes riikides on selliseid seadusemuudatusi juba tehtud. Neil tänavatel, kus rattateid pole ega tule, võiks piirkiirus olla viidud 15 või 20 km/h tunni peale, nagu see on Oslos ja Stockholmis. Kui keegi kardab tõukerattaga jalgrattateel sõita, siis võib-olla ei tasu üldse sõitma hakata?

Teiseks, sõidustiil. Kahekesi või suisa kolmekesi tõukerattaga sõitvad inimesed on jätkuvalt igapäevane nähtus ning paistab, et ettevõtted ei suuda seda ohjata. Tahaks siiski loota, et peagi on sellele murele tehnoloogiline lahendus olemas.

Kihutamine, hüpped ja muu ohtlik sõit jäägu rulaparki. Linnaruum ei ole õige koht oma sõiduoskuste demonstreerimiseks enda ja teiste ohutuse arvelt. Sõitjad peavad endale aru andma, et paljudes linnades ja riikides üle maailma on intensiivistunud arutelud elektritõukerataste täieliku keelu kehtestamiseks. Paraku need, kes võtavad linnatänavat vigursõidu rajana, toovad selliseid radikaalseid meetmeid lähemale ka meie ühiskonnas.

Suurim probleem on parkimine

Kolmandaks, parkimine. On selge, et praegune parkimiskorraldus ei kõlba kuskile. Ettevõtted ja linn on astunud samme õiges suunas, kui linnaruumi tekkisid asfaldile maha joonistatud n-ö parklad, kuhu tõukeratta peale sõidu lõppu jättes saab ka väikese soodustuse. Sellest aga jääb väheks.

Võib laiendada juba praegu paljudes kohtades kehtivat parkimiskeeldu, näiteks keelates parkimise kitsaste kõnniteedega tänavatel sootuks. Keelutsoon võiks olla ka mõnede ristmike vahetus läheduses. Mõistlik on parkida tõukerattast jalgrattaparklasse ja veel tänavu lisame linna kümneid uusi rattaparklaid ning usun, et ka erasektor peab selles osas sammu.

Hiljuti leidis majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, et tõukerattaid ei tohi parkida kõnniteele. Selgus on hea, kuid seaduserikkumisele peaks järgnema ka karistus. Ei ole vist suurem saladus, et politseil süsteemseks tõuksiparkimise järelevalveks jõudu ja vahendeid napib. Linn on valmis oma panuse andma ka järelvalvesse, kuid siingi peaks sekkuma riigikogu. Munitsipaalpolitsei saaks valesti parkijaid trahvima asuda, kui sellele antakse vastavad õigused, milleks peaks aga seadust muutma.

Kokkuvõtteks

Lahendustesse peaks panustama kõik. Linn peab arendama rattataristut ning ma leian, et praegu mahuvad jalgratturid ja tõukerataste kasutajad kenasti ühisele jalgrattateele ära ning eraldi raja loomine tõukerattastele oleks liig mis liig.

Riigikogu peaks täpsustama mitmeid seadusi, et paremini määratleda piirkiirust, raja valikut ning parkimisega seonduvat. Rendiettevõtted ei pea mitte ainult arendama teenust, vaid ka päriselt panustama rattataristu arendamisse, miks mitte ka koostöös linnaga uusi jalgrattateid välja ehitades.

Ning kõige olulisem: sõitja ise peaks olema teiste liiklejate suhtes tähelepanelik ning sõitma ettevaatlikult. Kõnnitee on mõeldud jalakäijatele ning kui me tahame päriselt jõuda 15-minuti linna, siis kindlam on liikuda rahulikult ja targalt, mitte kihutades ja teisi ohustades.