Neeme Väli: okkaline tee Madridi

Neeme Väli.
Neeme Väli. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Peaminister Kaja Kallas on otsustanud rakendada sõja valimisvankri ette. Seetõttu ei paistagi enam nii imelik, et meie teekond Madridi tipnes peaministripoolse Eesti kaitseplaani sisu kirjeldamisega meedias, kirjutab Keskerakonda kuuluv kindralmajor Neeme Väli.

Sõda on riigile elulise tähtsusega asi, elu ja surma küsimus, tee ellujäämiseks või hävinguks. Nii alustab Sun Zi oma aegumatud teost sõja seadustest. Nüüdseks on sõjast Euroopas saanud meie argipäeva lahutamatu osa, see on kestnud iseseisvuspäevast jaanipäevani ja lõppu pole veel näha.

Muidugi, tegelikult algas Venemaa invasioon Ukrainasse juba 2014, aga nagu Matti Maasikas kirjutas, tiksus see sõda veebruarini paljude eurooplaste jaoks vaikselt ja kaugel. Sõda pressib sisse uksest ja aknast, ekraanilt ja trükisõnast, samuti rahakotist. Sõja põhjustatud emotsioonid varieeruvad vihast masenduseni, kohati lausa hüsteeriani. Mõni ime siis, et inimestel on tekkimas sõjaväsimus ja lääne ühtsus näitab mõranemise märke.

Tõsi, on ka erandeid. Näiteks minusugused, keda on aastaid koolitatud sõjas hakkama saama. Kuid on ka neid, kelle jaoks pakub sõda mugava vabanduse reeglite rikkumiseks või rumaluse varjamiseks. Viimasega on muidugi probleem, sest rumalus paistab olema kangem kraam kui riigisaladuse kaitsev tempel.

Igal juhul on peaminister Kaja Kallas otsustanud rakendada sõja valimisvankri ette. Reformierakonna 12. juunil toimunud üldkogul peetud kõnest saame teada, et võitlus Putini-meelsete jõududega kujuneb eelolevatel riigikogu valimistel põhiliseks lahinguväljaks. Need jõud pidavat olema tugevad ja kõigile teada.

Selline avaldus paneb mõtlema, aga loob ka selgust. Vanematele inimestele meenub kindlasti ühe teise riigikorra tüüp-põhjendus, miks ikka veel pole jõutud kommunismi, mis ometi pidi ju kohe-kohe saabuma. Kõik on tehtud, plaanid täidetud ja eeldused loodud, aga vot need neetud kadedad välismaised imperialistid ja kapitalistid, kes kommunismi tulekut kuidagi takistavad. Nii ka meil, oleksime juba ammu viie Euroopa rikkaima riigi hulgas, aga näed, putinistid ei lase. Ainus, milles õnnestus Euroopa enamust edestada, on inflatsioon ja elektrihinnad. Teistpidi jälle tundub kummastav, et peale 30 aastat iseseisvust toimetavad meil omatahtsi mingid tegelased, kes õõnestavad põhiseaduslikku korda. Kõlab, nagu keegi oleks riigi arendamisel midagi tegemata jätnud või valesti teinud, järsku lausa sihilikult?

Olgu sellega kuidas on, kuid iga isamaalise kodaniku kohus on siin õlg alla panna, pahalased kindlaks teha ja neile korralikult pasunasse anda. Kuigi putinistid pidid olema kõigile parteilastele teada, peavad ka inimesed tänavalt neid ju kuidagi ära tundma. Selle kohta kõnest paraku midagi ei leia. Kuid pole hullu, vaieldamatult kõige autoriteetsem allikas tiblade ja muude vabariigi vastaste kurjamite kindlaksmääramiseks on "Ivan Orava mälestused". Vana sepp annab mitmel leheküljel tänuväärselt detailsed kirjeldused. Lisaks koerakoonlastele ja peninukkidele, kes peaks igale eestlasele juba lapsepõlvest hästi teada olema, tasub silmas pidada süsimustade karvadega kaetud olendeid, kes võivad lõigata küüntega klaasi ja süüa seda nagu vahvlit. Samuti ka neid, kellel kasvavad silmamunadel karvad ning jalalabade asemel on lestad. Viimased pidavat sünnitamise asemel munema. Mujalt saabunuid täiendavad kohalikud nuhid, pealekaebajad ja muidu libekeelsed pugejad. Nende tunnuseks on pikad, painduvad ning peenikesed liigesed, käed ja jalad jätavad maha kleepuvaid jälgi.

Lisaks välimusele reedab putiniste ka nende käitumismuster. Nimelt valetavad ja hämavad nad meeleldi ning ilma igasuguse au- ja häbitundeta. Nad on alati valmis omistama endale teiste saavutatut ning õõnestavad igal võimalikul viisil riiki ja selle kaitsevõimet, püüdes samal ajal jätta vastupidist muljet.

Hea lugeja, enne kui sa pesapallikurikas käes uksest välja tormad, pean ma siiski vajalikuks lisada mõned hoiatavad tähelepanekud. Vahel ei ole asjad nii, nagu nad välja paistavad. Näiteks võib jääda täiesti vale mulje ministrite ja riigikogu suhtlemisse süvenedes.

Vaadates 6. aprilli, 11. mai või 16. mai istungite stenogramme, hakkab kaitseministrist lausa kahju. Miks peab inimest, kes on ausalt tunnistanud, et pole kaitsevaldkonna asjatundja, niimoodi konkreetsete küsimustega grillima? Loomulikult ütleb ta, et pole kaheprotsendilisest majandamiskulude kärpimise korraldusest teadlik. Naljakal kombel päeval, mille oli ministeeriumi määranud kärpimisettepanekute esitamise tähtajaks. Tõsi, tänaseks on kahest protsendist saanud üks, kuid vähendamise nõue on endiselt jõus.

Või võtame personaliteemad. Vastuseks küsimusele, milline on nägemus tegevteenistusest lahkumise peatamiseks ja kas selleks tehakse ka mingi meetmete plaan, leiab minister, et noor inimene mõtleb ainult järgmisele palgapäevale ja pikem tulevik teda ei huvita. Maakaitse arendamisel ma siin ei peatu, sest see väärib eraldi pikemat lugu ning keeldumine taastada väljaõppe tagamiseks kasvõi kaitseliidus eelmisel aastal kärbitud ametikohad, on tänaseks kõlanud läbi isegi koalitsiooniläbirääkimistel.

Jah, ega ministril pole kerge, sest pahalased on salakavalad. Kuidas sa tuled selle peale, et kellegi karvased näpud peidavad politsei ja piirivalve seaduse ning teiste seaduste ehk eriteenistuste ühtlustamise eelnõu (508 SE) pealkirja alla sätted, mis kaitseväelaste sotsiaalseid tagatisi oluliselt kärbivad? Ja korraldada menetlemine nii, et riigikaitsekomisjon saab asjast teada alles siis, kui eelnõu on juba suures saalis? Sellise meistriklassi kõrval tundub ministeeriumi kevadel muudetud lähenemine ministri määruse tõlgendamiseks kaitseliitlasele tööandja juures saamata jäänud töötasu kompenseerimiseks muidugi peenrahana. Vabatahtlikud kaotavad selle tõttu ju kõigest kümneid eurosid kuus. Vabatahtlik peaks ju olema niigi motiveeritud, eriti veel sõja ajal, eks ju?

Ei, hoolimata kõigest peab minister hoidma naeratuse näol, seitli sirge ja lipsu otse. Ka vastus igale küsimusele peab olema varrukast võtta. Mis sellest, et vahel tuleb rääkida palju, aga öelda ei ole midagi. Viimase puhul on oht, et sõnum hägustub või veel hullem, sõnumid lähevad vastuollu. Või hoopis arvab keegi, et teab ministrist rohkem, nagu juhtus koalitsiooniläbirääkimistel.

Soovitud segadus või ebaselged soovid?

Ukrainas toimuva varjus on paljudel ununenud, et sõjani viinud kriis algas tegelikult mitte veebruaris, vaid juba eelmisel aastal. Oluline on meeles pidada, et toona esitas Venemaa ultimaatumi mitte Ukrainale, vaid kollektiivsele läänele. Seega on konflikt palju laiem ja mõjutab meid üheselt kui lääne osa. Eesti alustas julgeoleku kindlustamise meetmete määratlemisega varakult ja üsna pea jõuti järeldusele, et hoolimata sammudest iseseisva kaitsevõime tugevdamiseks on vajalik suurendada ka liitlaste panust. Märtsis toimunud erakorralisel NATO tippkohtumisel tuldi välja nõudmisega, et Eestisse on vaja NATO diviisi ja õhukaitset.

Edasi läheb asi segaseks. Tavaliselt pannakse niivõrd ressursimahukad projektid Brüsselis lauale alles siis, kui kodutöö on tehtud. Selleks leitakse ideele liitlaste seast toetajaid, samuti räägitakse läbi nendega, kes otsuse korral reaalselt oma ressurssidega panustaksid. Paistab, et see töö oli suuresti tegemata. Õhku jäid küsimused, kas tegemist on Eesti või Balti riikide ühise initsiatiiviga, kas loodav struktuur on osa NATO väe- või juhtimisstruktuurist, kus missugused osad paiknevad, mis moodi toimub rahastamine jne. Ühisavalduseni Läti ja Leeduga jõuti alles kuu hiljem.

Brittidega, kes on Eestis paikneva lahingugrupi juhtriik, allkirjastati ühisavaldus juuni alguses. Viimane on üldsõnaline ja diviisitaseme juhtimiselemendi loomist nimetatakse Eesti initsiatiiviks, mille toetamiseks UK lubab leida võimalusi. Tundub, et ka riigisiseselt on arusaamad sõjaväelaste ja tsivilistide vahel erinevad, sest miks muidu kaitseväe juhataja poliitikute suunas sõrme vibutab.

Kogu kirjeldatu taustal ei paistagi enam nii imelik, et meie teekond Madridi tipnes peaministripoolse Eesti kaitseplaani sisu kirjeldamisega meedias. Seda ei ole võimalik siluda ambrasuurile viskunud kaitseministeeriumi umbisikulise avaldusega, et meie kaitseplaani sisu on nagunii avalikult saadaval. Kui nii, siis pange palun ministeeriumi kodulehele link. On suur vahe, kas me kirjeldame avalikus ruumis dokumendi sisu, mille iga tähemärk on riigisaladusega kaitstud või konkreetse plaaniga mitte seotud üldisi parameetreid, mis on üleval erinevatel kodulehtedel. Kallas viitab üheselt plaanidele.

Mida Madridist oodata?

Tegelikult ütles NATO peasekretär Jens Stoltenberg eilsel kohtumise eelsel pressikonverentsil põhilise juba välja. Meie jaoks on oluline, et vastu võetakse uus strateegiline kontseptsioon, milles Venemaa on määratletud vahetu ja tõsise ohuna alliansi julgeolekule. Loodetavasti saab kolmapäeval kinnitatav dokument olema eelkäijatega sarnaselt avalik, siis on võimalik tutvuda ka ülejäänud sisuga. Saame näha, kas näiteks kollektiivkaitse on tõstetud muudest ülesannetest olulisemaks.

Hea uudis on Ida-Euroopasse paigutatud lahingugruppide suurendamine brigaadi tasemeni. NATO parandab oma kiirreageerimisvõimet, suurendades NRF-i (NATO Reaction Forces) 300 000-ni. Meenutagem, et seni oli selle suurusjärk 40 000. Lubatakse rohkem eelpaigutatud varustust ja võimeid, samuti tugevdatakse juhtimist. Riikide kaitseplaanid uuendatakse, nende juurde määratakse väed, mis on plaanide teostamiseks vajalikud. Need väed hakkavad plaanide teostamist harjutama koos kaitstava riigi relvajõududega.

Kindlasti tasub jälgida täna toimuvat president Erdogani, president Niinistö ja peaminister Anderssoni kohtumist, sest selle tulem võib vahetult mõjutada ka meie julgeolekuolukorda. Võib ju küsida, et miks uskuda peasekretäri tippkohumise eelseid sõnumeid, kui ametlik otsuse langetamine toimub alles kolmapäeval? Olles üks 2014 Walesi ja 2016 Varssavi tippkohtumise ettevalmistajatest võin öelda, et olulisemad dokumendid ja otsused vaieldakse läbi ning läbivad otsustamise vaikuseprotseduuri enne kohtumist. Selle taga on erinevate töögruppide ja komiteede arvukad töötunnid liikmesriikide huvide rägastikus konsensuse leidmiseks. Keegi ei soovi ju, et riigipead peaksid tippkohtumise ajal laua taga erimeelsusi lahendama.

Tavaliselt jäävad kõige viimasteks kokkulepitavateks dokumentideks kohtumise sisu kajastavad avaldused ja kommunikeed. Näiteks Walesis jõudis komitee tekstis kokkuleppele alles tippkohtumise esimese päeva varahommikul. Seega Stoltenbergi väljaöeldut tasub uskuda ja suure tõenäosusega juba kokkulepitule mingit täiesti uut 30 liikmesriigi poolt kokkulepitavat sellele ei lisandu. Küll võib kindlasti oodata erinevate liikmesriikide teateid panustest NATO otsuste rakendamisest ja võibolla ka uutest erinevaid riike hõlmavatest initsiatiividest. Ja mine tea, järsku tuleb ära ka Erdogani jah-sõna Soome ja Rootsi liitumiseks.

Samuti tuleb aru saada, et Madrid pole mitte lõpp-punkt, vaid protsessi algus ja meie oma kodutöö tippkohtumisel otsustatu elluviimiseks seisab suuresti alles ees.

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: