Ragner Lõbu: vastulause Postimehe peatoimetajale

Ragner Lõbu.
Ragner Lõbu. Autor/allikas: Ragner Lõbu

Selle vastulause pealkiri võiks olla: "RMK kestvuslepingud – Postimehe ja suurte puidutööstuste salakokkulepe". Siis oleks pealkiri samas stiilis looga (30.06.2022, ERR ), milles Postimehe uus peatoimetaja Priit Hõbemägi minu ERR-s ilmunud arvamuslugu kommenteerib, tegeledes peamiselt minu isikuga, sisuni jõudmata.

Kõigepealt kummutaks mõned valeväited. Ei pea ennast professionaalseks ajakirjanikuks, ega ole seda oma kirjatükis maininud. Kasutasin väljendit metsandusharidusega hobiajakirjanik. Aasta Postimehe Ajakirjanduskoolis õppimist võiks ju selle õiguse mulle anda?

Ei ole varjanud ka seda, et olen puitmajaehituse ettevõtja. Tõesti ei kirjutanud sellest, et ettevõte kus ma töötan, saab palkmajade ehituseks osa vajaminevast palgist kestvuslepingu alusel RMK-st. Kuna minu arvamisloo teemaks ei olnud RMK kestvuslepinguid, siis ei pidanud ka vajalikuks seda seost mainida.

Saingi vastuväidetest kenasti oponendi pealkirja kokku.

Postimehe uurivat ajakirjandust abistades annan veel ühe vihje: kindlasti olen ma mõne RMK praeguse töötajaga koos koolis käinud, võimalik, et ka lasteaias. Seda infot saab järgmise loo pealkirjas kasutada.  

Tegelikult võiks RMK kestvuslepingutest kirjutada küll, pealkirjas sai ju lubatud. Kui see muidugi on sobilik inimesele, kes sellest oma põhitöö tõttu üht-teist teab? 

Postimees on sellele teemale pühendanud kümmekond teksti ning lausa kolm juhtkirja. Kas on mingi teema, peale Ukraina sõja ja valitsusvahetuse, mida Eesti suurim ajaleht on põhjalikumalt kajastanud? 

Millest Postimees RMK kestvuslepingute puhul on jätnud kirjutamata ja millest mööda kirjutanud?

Postimehe hinnangul tuleks kõik riigimetsast saadav puitmaterjal oksjonil maha müüa (praegu müüakse 15 protsenti oksjonil ja 85 protsenti kestvuslepingutega). Väidetavalt oleks riik nii viimase viie aastaga teeninud 52 miljonit eurot lisatulu. Esmapilgul tundub see tõesti mõistlik, aga kas ikka on? 

Kogu riigimetsas raiutava metsamaterjali oksjonile panek tooks kaasa materjali hinnatõusu. Oksjonite hinnatõusu hakkavad vedama suured saetööstused, kellel on olemas võimekus maksta materjali eest kõrgemat hinda, vähemalt mingi aeg. See sunniks väikesi ja keskmisi ettevõtteid oma tegevust koomale tõmbama või lõpetama. Mõne aasta pärast, kui metsa- ja puiduettevõtete konkurents on olematuks muutunud ja paljud ettevõtted maapiirkonnast kadunud, hakkavad üksikud suured saetööstused RMK-le juba ise hinda dikteerima ning riigil jääb suur hulk dividendi- ja maksuraha saamata, lisaks kaovad maapiirkondades töökohad.

Seda kõike arvestades saaks oletatavast 52 miljonist tulust kordades suurem kahju. Ning Postimehes hakkavad ilmuma lood: miks riigil puudub regionaalpoliitika, miks järjekordne väikekool kinni pandi, miks riik ei võitle maaelu hääbumise vastu. 

Kestvuslepingud tagavad riigile pikaajalised ja maksujõulised partnerid ning mitmekülgse puidu- ja metsasektori toimimise, et ka maal elavatele inimestele saaks korralikku palka maksta. Vastutasuks saavad ettevõtted arenemis- ja investeerimiskindluse.  

Mõned ajakirjanikud on tihti poliitikuid süüdistanud selles, et nad on eluvõõrad, pole ühtegi muud ametit elus pidanud ning ei tea, mis päriselus toimub. Kas ajakirjanik ise peaks teadma, mis päriselus toimub? Heal ajakirjanikul on vähemalt erialainimeste võrgustik, kust tõest infot hankida. Aga kui sa oled oma lugudega usalduse kaotanud, siis peadki kirjatükid ise välja mõtlema, tunned siis teemat või mitte. 

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: