Venemaa on tõendatult kaotanud üle 2000 tanki ja muu soomustehnika ühiku, millele lisanduvad lennukite ja helikopterite kaotused. Sellele lisandub üle 2500 välja tulistatud tiibraketi ja taktikalise ballistilise raketi.

Kuigi Vene rahandusministeerium ei näita avalikult Vene kaitseeelarvet on võimalik tuvastada, et vahemikus jaanuar kuni aprill kulutas Venemaa 1,6 triljonit rubla algselt eelarvese kavandatud 3,85 triljonist rublast.

Vene riigieelarve 2022. aastaks on ligikaudu 26 triljonit rubla ja 2021. aastal olid Vene kaitsekulutused 3,6 triljonit rubla (tollane riigieelarve oli kokku 24,8 triljonit rubla).

Praeguste kulutuste jätkudes, mis on umbes 500 miljardit rubla kuus tavalise 300 miljardi asemel jõuavad Vene riigikaitse kulutused riigieelarves aasta lõpuks 19-21 protsendini ehk viie kuni 5,5 triljoni rublani. Isegi selliste kulutuste juures ei suudaks Vene relvajõud taastada sõjast kaotatud võimekusi, kuna Vene sõjatööstus ei suuda enam suures mahus sõjatehnikat asemele toota.

Tankid ja lahingumasinad

Kuigi Venemaa arendas peale Nõukogude Liidu kokkukukkumist ka uusi tankimudeleid on siiski enamus Vene armee tehnikast pärand Nõukogude Liidult.

Igal aastal suutis Vene relvatööstus anda Vene armeele ligikaudu 650 tanki ja muud tehnikat. Näiteks tankimudelit T-72B3/B3M suutis Vene kaitsetööstus toota Vene armeele aastas kuni 160-170 ühikut. Omskis ja Nišni Tagilis asuvates UVZ tehasest anti Vene armeele vahemikus 2017-2021 ainult 45-50 T-80BVM tanki.

Moderniseerimise läbinud tanke oli Ukrainat rünnanud vägede seas 1900-2000 ühikut. Kokku oli Vene vägede käsutuses sõja alguses ligikaudu 3300 sõjakõlbulikku ühikut sõjatehnikat.

Kuigi Venemaal on ladustatud suures koguses Nõukogude Liidult pärit tehnikat on sellest moderniseeritud tehnika osakaal väga väike. Näiteks enne sõda oli Vene relvajõududel koos ladustatud tehnikaga ligikaudu 16 000 eri tüüpi lahingumasinat, millest ainult veerand oli enne sõda moderniseeritud.

Lisaks on tehnikapargi puhul oluline tegur hooldustsükkel, näiteks T-72B3 ja T-72B3M tankide V-92 mootorid vajavad peale 1000 töötundi hooldust. Arvestades planeeritavat hooldusvajadust ning ootamatuid remondivajadusi, siis võib eeldada, et enamus praegu sõjas osalevaid Vene tanke vajab 2022. aastal tootja juures ulatuslikku hooldust.

Asjaolu, et palju rasketehnikat ei hävi mitte lahingutes, vaid on mingiks perioodiks lahingutest kõrval kuna vajab remonti ja hooldust oli samuti tõsi esimese Tšetšeenia sõja puhul, kus Venemaa kaotas 65 tanki lahingute käigus, kuid kaotused kokku olid üle 200 tanki.

Uuem Vene rasketehnika sisaldab ka lääneriikidest pärit komponente, näiteks alates 2010ndatest on Venemaale imporditud ka tankimootorite osasid. Samuti on Venemaal piiratud hulk oskustööjõudu kaitsetööstuses. Väidetavalt on tehases Uralvagonzavod (UVZ) praegu töötamas kolmes vahetuses ehk sisuliselt ööpäev läbi moderniseerides lahingumasinaid. Samuti töötas kolmes vahetuses enne Venemaa kallaletungi Ukrainale sama tehase raudteeveeremi tsehh.

Järjestikustes vahetustes riigiettevõtete töötajate ületöötamine võib lühiajaliselt sõjatööstuste tehaste tootlikkust tõsta, kuid ei ole pikaajaliselt jätkusuutlik, kuna töötajad väsivad ja seetõttu toodangu kvaliteet langeb.

Märkimisväärne on ka asjaolu, et UVZ oli pankroti veerel 2016. aastal ja Kurganmashzavod, mis on ainus Vene tehas, milles toodetakse roomikutega lahingumasinaid oli samuti pankroti veerel 2017. aastal. Mõlema ettevõtte võlad maksis tollal kinni Vene valitsus, kuna nad on osa riiklikust Rostec kontsernist. Samas kummagi ettevõtte tootlikkus pole peale viimast kriisi tõusnud.

Eelnevalt mainitud Vene kaitsetööstuse piirangutest tulenevalt väidab Pavel Luzin, et Venemaal kulub vähemalt neli aastat, et taastada Venemaa soomustatud masinate arv 2022. aasta alguse tasemele.

Juhul kui sõda kestab, siis kulub kaitsetööstusel 7-10 aastat varasema tehnikapargi taastamiseks koos vastavate võimekustega, mis ei arvesta veel välismaalt imporditud tehnikakomponentide ekspordikeeldu lääneriikide poolt.

Seega võib järeldada, et Venemaal saab olema lähiaastatel puudus lahingumasinatest enda armees olukorras, kus Vene sõjaväe struktuur ja doktriin eeldab suurt hulka rasketehnikat. Samas peab arvestama, et uusimaid Armata tanke ja Armata kere põhjal ehitatud muud rasketehnikat ei suuda Venemaa suures mahus juurde toota.

Lennumasinad

Pavel Luzini hinnangul oli Venemaal Ukrainale kallale tungimise hetkel 900 kuni 1000 hävituslennukit, hävitaja-pommitajat, pommitajat ja ründelennukit. Nendest üle 130 Sukhoi Su-30M2 / Su-30SM hävitaja, 97 Su-35 hävitaja ja 124 Su-34 hävitaja-pommitajat toodeti Vene õhuväe jaoks 2010ndatel ehk kokku toodeti 350 lennukit sel perioodil. Seega suutis Venemaa aastas toota 30-35 sõjalennukit.

Venemaal oli ka sõja alguses 400 ründekopterit, mis 2010ndate jooksul toodeti: 130 Kamov Ka-52 kopterit, üle 100 Mil Mi-28 kopteri ja üle 60-e Mi-35 kopteri (mis on modifikatsioon Mi-24 kopterimudelist). Seega suutis Vene kaitsetööstus toota aastas keskmiselt 25-30 uut helikopterit.

Arvestades praeguseid kaotusi lennumasinate seas on Vene valitsusel dilemma – kas asendada kaotused samade lennumasina mudelitega või jätkata varasema plaaniga ehitada uued lennuki- ja kopterimudelid. Varasemalt oli Venemaal plaan vahemikus 2021 kuni 2027 tellida 150 uut lennukit, sh 76 Su-57 viienda põlvkonna hävituslennukit ja vähemalt 20 Su-34 hävitaja-pommitajat.

Arvestades Venemaale osaks saanud sanktsioone on tõenäolisem esimene valik ehk uute lennumasina mudelite tootmise asemel tellitakse kaotuste katmiseks olemasolevad mudelid. Seega jääb Vene lennuvägi vähemalt aastani 2025 väiksemaks kui ta oli 2022. aasta veebruaris.

Täppisraketid

Vene tiibrakettide ja taktikaliste ballistiliste rakettide arvu enne 2022. aasta veebruarit on raske hinnata. Siiski on praegu üldine hinnang, et Moskval on tõsine puudus täppismoonast peale 2500 raketi tulistamise Ukraina pihta.

Enne ulatusliku sõjategevuse puhkemist oli Vene sõjajõududel mitusada Kh-555 Kh-22 raketti, mis toodeti Nõukogude Liidus nagu ka Toška-U rakette, mida tänapäeval enam ei toodeta.

Kuigi venelased on kasutusele võtnud ka uuemad Iskander-M raketid, siis on Vene väed siiski pidanud ründerakettide vähesuse tõttu kasutama ka Toška-U rakette. Venemaa toodab ja on sõjas ka kasutanud Kalibr tiibrakette, mille arendus ja kasutuselevõtt sundis lõpetama keskmaa tuumajõudude lepingu INF (Intermediate-Range Nuclear Forces Treaty) 2019. aastal.

Venemaa toodab ka P-800 Oniks ülehelikiirusel liikuvaid laevavastaseid rakette, mida on samuti kasutatud Ukrainas asuvate sihtmärkide pihta ning Kh-101 (mis asendas Kh-555), Kh-32 (mis asendas Kh-22) ja Kh-59 õhust lastavad tiibrakette.

Samuti on Venemaa kasutanud Kh-35 laevavastaseid rakete, mida saab merelt, maalt kui ka õhust välja tulistada ning mille laskeulatus on kuni 260 kilomeetrit.

Kuigi Venemaa tööstus suutis eelmine aasta toota kuni 55 P-800 Oniks raketti ja kuni 50 Iskander-M ballistilist raketti iga aasta, siis teiste rakettide tootmisvõimekus sõltub raketimootorite kättesaadavusest.

Nõukogude ajal oli tiibrakettide jaoks eraldi arendatud R95-300 turboreaktiivmootor. Neid toodeti Ukrainas.

Kuigi Venemaa on püüdnud arendada neile asendusmootorit on paljud 2014. aasta eel toodetud Kalibr raketid veel selle nõukogude raketimootoriga.

Vahemikus 1990ndad kuni 2010ndate keskpaik suutis Venemaa välja arendada kolm erinevat uut mootorit enda ründerakettide tarbeks.

Erinevate hinnangute järgi on Venemaa vastavas tehases tootlikkus raketimootorite tegemiseks 6-11 korda madalam, kui samasugustes USA raketimootorite tehastes.

Näiteks uut TRDD-50 turboreaktiivmootoriga raketimootorit on iga aasta toodetud ainult 45-50 tükki kahes erinevas variandis. Seega toodab Venemaa erinevaid raketimootoreid ligikaudu 100 ühikut. Samuti võib uue Kh-32 õhust lastava laevavastase ballistilise raketi mootori tootmine piirduda 20 ühiku ligi aastas.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Venemaa suudab toota maksimaalselt 225 tiibraketti ja taktikalist ballistilist raketti aastas (kui Kh-35 välja jätta) ja praeguses tempos jätkates kulub Vene kaitsetööstusel kümme aastat praeguste kaotuste korvamiseks.