BFM on filmi, meedia ja kunstide instituut, mis hõlmab nende valdkondade parimaid õppejõude, kellest pea kõik, vaid mõnede eranditega, teenivad õppejõutöö kõrvalt leiba ka oma ala professionaalidena. Selline lähenemine suurendab oluliselt läbipõlemise võimalust, kuna sageli ei saa töötajad planeerida ülikooliväliseid töölõike näiteks vaba semestri perioodile, sest loomevaldkonna projektid ja pakkumised tulevad ootamatult ning liiguvad ennustamatus tempos. Seda eriti pandeemia tingimustes. Nii püüavad meie valdkonna õppejõud anda endast samal ajal 100 protsenti mõlemal rindel.

Kevadsemestri lõpus teeme ülikoolis kokkuvõtteid möödunud õppeaastast ja planeerime uut. Eelmise aasta Tallinna Ülikooli töötajate rahuloluküsitluse tulemused viitasid asjaolule, et töö sisuga on rahul üle 95 protsendi ja uhkust ülikoolis töötamise üle tunneb rohkem kui 80 protsenti vastanutest. Rahulolu töötasu vastavusega panusele jääb aga uhkusele ja rahulolule oluliselt alla.

Sel kevadel lisandus uus nüanss, millega instituudi juhina silmitsi seista. Viis kolleegi soovisid üle vaadata töökoormuse ülikoolis, et suurendada oma koormust väljaspool ülikooli. Üks põhjus on soov hoida ennast erialaselt vormis. Teisalt tunnistavad aga omavahelistes vestlustes kolleegid, et kuna põhipalk ülikoolis ei ole mitu aastat tõusnud, siis kasvab selle võrra motivatsioon suurendada panust väljaspool ülikooli.

Kõik need õppejõud on üliõpilaste seas kõrgelt hinnatud ning aktiivsed teadus-, arendus ja/või loometöö läbiviijad. Üks nendest õppejõududest alustas vestlust sooviga esitada lahkumisavaldus. Kui hakkasin lähemalt uurima, mis on selle põhjuseks, sain teada, et kuigi talle ülikoolis väga meeldib, ei jaksa ta siiski enam kahte tööd sellises mahus teha. Ja kui ta peab valima, teeb ta valiku üldhariduskooli kasuks, kuna sealne palk on suurem. Olgu öeldud, et tegemist on õppejõuga, kellel on doktorikraad ja kes avaldab aktiivselt ka kõrgetasemelisi teaduspublikatsioone. Teine õppejõud on tunnistanud, et omavalitsuse hallatavas huvikoolis on tema palk kõrgem kui ülikoolis. Ehk siit tekib hirmutav küsimus – kui kaua me suudame kvaliteetset kõrgharidust pakkuda ning häid õppejõude palka tõstmata ülikooli juures hoida?

Kui vaadata, milliseid nõudmisi akadeemilises elus osalemine esitab, siis mitte igaüks ei tunne endal vajalikke supervõimeid olevat. Lisaks õppijaist lähtuvatele näitlejameisterlikkust eeldavate meetodite valdamisele klassiruumis ootame kõigilt õppejõududelt rahvusvahelisel tasemel teadus-, arendus ja/või loometööd, koostööd välisülikoolidega nii teadus-, arendus- kui õppetöö osas. Ootame ka pikaajalist stažeerimist välismaal, mis pere kõrvalt on ülimalt keeruline ja peresuhteid proovile panev. Samuti eeldame õppekavaarendust, et valdkonna olulisemad saavutused oleksid rakendunud kohe ka auditooriumis; rahvusvahelisi ja riiklikke tunnustusi; ülikoolielu arendamist ning aktiivsust meedias, rääkimaks kaasa oma valdkonna arengutes. Kui mõelda, milliseid isikuomadusi erinevate ülesannete täitmine nõuab, siis on mõistetav, et vaid vähesed suudavad kõiges head olla. Õppejõul peab olema suutlikkus fokuseeritult ja pikaajaliselt, sageli üksi, teatud põhiküsimuste kallal töötada ning seejärel neid koostöös oma rahvusvaheliste kolleegidega arutada, laiendada ning jõuda muutusi esile kutsuvate lahendusteni. Ka loometöös on suur osa individuaalsel tegevusel, isegi meeskondliku loome puhul.

Teisalt peavad õppejõud olema suurepärased esinejad ja suhtlejad, et oma töö tulemusi selgitada ja levitada, mis tänapäeval tähendab ka n-ö eneseturundust, mis kõikidele ei pruugi juba inimlikult vastuvõetav olla. Et olla hea, peab seega olema aega.

Mitme õppejõuga vesteldes on selgunud, et nende valikud, mida ja millal teha, on väga praktiliselt kaalutletud ja planeeritud. Näiteks tunnistas üks õppejõud, kes alles hiljuti oli igal nädalal meediapildis, et ütleb esinemistest ära, kuna nende ettevalmistamine võtab väga palju aega. Praegu on tal vaja taas teadustöösse ja õppekavaarendusse panustada. Teine tunnistas, et vajab pausi ülikoolielus aktiivsest kaasategemisest ja administratiivtööst, sest saadud suuremahuline teadusrahastus ja sellega kaasnev interdistsiplinaarse meeskonna juhtimine nõuab oodatust suuremat tähelepanu ja aega. Sellised valikud on õppejõudude igapäevatöös paratamatud ning juhil nende valikute realiseerimise võimaldamine hädavajalik. Paraku on need valikud aga sageli praktiliselt teostamatud.

Kust leida seda järeltulevat põlvkonda, kes usub, et tal on supervõimed ja isegi kui need olemas on, tahab sellise tagasihoidliku töötasu eest neid ülikoolile pakkuda? Tõsi, teadus- ja arendusprojektide rahastuse abil on küll võimalik töökoormust ja -tasu ajutiselt suurendada, kuid see võimalus on perioodiline, mis paneb õppejõu üsna varsti muretsema maksmist vajava eluasemelaenu või pere rahalise toimetuleku pärast. Loometöö rahastus, mis tulebki väljastpoolt ülikooli, on samuti ajutine ja sageli määratud veelgi lühemaks ajaks, mis tähendab, et loomeõppejõul puuduvad sageli sellised valikud sootuks.

Ja ärgem unustagem meie tugitöötajaid. Ülikooli toimimisel on nendel võtmeroll, sest ka õppejõudude töö kannatab oluliselt, kui pole inimesi, kes oskuslikult õppetööd planeeriks, teadus- ja arendustööd toetaks, kirjandust laenutaks, erialasid turundaks jne. Ka nende töötasud ei saa jääda alla Eesti keskmisele töötasule, mis statistikaameti andmetel oli 2022. aasta märtsis 1735 eurot kuus. Kahjuks ei jõua sellisele tasemele ka paljude õppejõudude palgad, rääkimata siis tugitöötajate omadest.

Miks sellest teemast siis üldse praegu rääkida, kui palgad on pikemat aega probleemiks olnud? BFM-i, nagu ka teisi suure praktiliste oskuste osakaaluga koole, on pandeemia tabanud rängalt, sest õppetöö on viimasel kahel aastal lükkunud suvesse, kus viirus ei kimbuta ning praktilisi kollektiivseid loomeprojekte saab ellu viia. See aga eeldab panustamist nii õppejõududelt, üliõpilastelt kui tugitöötajatelt.

Tööga rahulolu, head suhted kolleegidega ja uhkustunne, et töötatakse ülikoolis, ei pruugi enam nii kõrgena püsida ega ületada rahulolematust palgaga. Juba 2021. aasta küsitlusest selgus, et 42 protsenti töötajatest on mõelnud ülikoolist lahkumisele. Värskelt avaldatud Eesti Haridustöötajate Liidu küsitluse tulemused näitavad, et viimasel paaril aastal on töö vahetamisele mõelnud 58 protsenti õpetajatest (ehl.org.ee, uudis 15. juuni 2022). Vahed õpetajate ja ülikooli töötajate seas ei olegi nii suured ning nõuavad samaväärset tähelepanu.

Nii õppejõududel kui õpetajatel pole teistes valdkondades hakkamasaamine probleem. Nagu mainisin alguses, on paljud kolleegid lisaks õppejõutööle aktiivsed ka erialaselt, mistõttu ülikoolist lahkumine ei pruugi nende elujärge sugugi halvasti mõjutada. Otse vastupidi – sissetulekud hoopis suurenevad, kuna tööpanus erialal on suurem. Tuletan siinkohal taas meelde, et BFM-is töötavad valdkondade professionaalid, kelle konkurentsivõime on hea ning nende palgatase tööturul juba nagunii oluliselt kõrgem kui ülikoolis. 

Mida saab siis teha Eesti kõrghariduse kvaliteedi ja konkurentsivõime säilitamiseks? Siiani oleme olnud sunnitud kokku tõmbama, tegema vähem, pakkuma vähem valikuvõimalusi, pakkuma vähem individuaalset juhendamist ja meistriõpet. Seetõttu oleme ka ametikohti koondanud. Oleme samal ajal siiski lootnud, et riik mõistab kõrghariduse tähtsust ning tähendust ja leiab vahendid lisarahastuseks. Kuid kusagil on piir, kus kõik muutub liiga õhukeseks.

Tänavu ei ava me Tallinna Ülikoolis vastuvõtuks tasuta õppes erialasid, millel on pikaajalised traditsioonid ning mille puhul enamik tööturul tegutsejatest just nende erialade vilistlased. Nii mõnedki nendest erialadest on jätkuvalt populaarsed, näiteks reklaam ja suhtekorraldus BFM-is, mille vastuvõtukonkurss on alati üks ülikooli kõrgemaid ning kus sel aastal esmakordselt ei avata vastuvõttu tasuta õppesse.

Loomulikult saan ma aru, et töötajate rahulolematus on eelkõige tööpanuse ja palga vahel. Kuid tööpanuse vähendamine ei aita olukorras, kus inflatsioon on kõrge ja hinnad tõusevad. Palk ei ole meie õppejõudude peamine motivaator, kuid antud olukorras on selle tõstmine hädavajalik ning see pole kahjuks enam võimalik ilma riigipoolse kõrghariduse rahastuse suurendamiseta.