Uus valitsus on lubanud kõrgharidusele raha juurde: kümme miljonit kohe ning edaspidi 15 protsenti riikliku rahastuse kasvu aastas. See on hea uudis ülikoolidele ning ühtlasi tähendab, et tasulise kõrghariduse teema on selleks korraks laualt maas.

Kahjuks pole sellega veel kõrghariduse tuleviku teema ammendunud. Peame rääkima ka sellest, et praegune "nominaalajaga tasuta" süsteem töötab vastu õppimise ja töötamise suuremale läbipõimumisele ning probleemid elamiskulude katmisega takistavad ligipääsu kõrgharidusele.

Täisajaga õppimine pole paljude jaoks realistlik valik

Inimesed vahetavad töid ja isegi elukutseid üha kiirenevas tempos ning palgatöö vaheldub järjest sagedamini iseendale tööandmisega. Pikk õppeaeg, mille jooksul ollakse tööturult täiesti eemal, muudab stuudiumi alguses omandatud teadmised õppeprotsessi lõpuks juba vananenuks, seetõttu tuleks õppimist erialase töökogemusega siduda võimalikult varakult.

Eestis asub järjest vähem noori kõrgharidust omandama vahetult gümnaasiumi lõpetamise järel. Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmetel jätkas 2009. aastal vahetult peale keskhariduse omandamist õpinguid Eesti kõrgkoolis 67 protsenti lõpetajatest, kuid 2019. aastal oli see osakaal vaid 40 protsenti¹.

Selgitusi on siin mitmeid: osa keskkooli lõpetanuist võib siirduda välismaale õppima ja osa ei valigi kõrgharidust. Aga kasvab ka nende noorte hulk, kes soovivad minna kõrgharidusse hiljem, pärast seda, kui esimesed töökogemused saadud või maailmas ringi vaadatud, sageli ka pere loodud. Täisajaga õppimine, mida tasuta kõrgharidus Eestis eeldab, ei ole nende jaoks realistlik valik.

Tasuta kõrgharidus pole suurendanud kõrgharidusele juurdepääsu

Eesti senine kogemus näitab ka, et õppemaksuta õppimise võimalus üksi ei taga veel haridusõiglust – juurdepääsu kõrgharidusele piiravad kehvemal järjel tudengite jaoks probleemid õpinguteaegsete elamiskulude kandmisega.

Erinevalt teistest tasuta kõrgharidusega riikidest puuduvad Eestis piisavad vajaduspõhised õppetoetused ja/või mõistlik õppelaen. 20-protsendiline elukalliduse tõus teeb probleemi ainult teravamaks.

Vajaduspõhised, elamiskulude katmiseks mõeldudõppetoetused on Eestis väikesed (75 kuni 220 eurot kuus) ning näiteks Põhjamaadega võrreldes, kus on samuti tasuta kõrgharidus, saab neid vaid väike hulk üliõpilasi (Eestis 24 protsenti, Soomes 50 protsenti, Rootsis ja Taanis üle 80 protsenti üliõpilastest²).

Ja kui napist toetusest ei vea välja, lisaraha teenimiseks tuleb minna tööle ning õppekavas tekib seetõttu mahajäämus, juhtub kaks asja korraga: laekub arve hilinetud ainepunktide eest ning kaob õigus toetusele.

Lahenduseks pole ka õppelaen, mille tingimused on Eestis väga ebasoodsad. Õppelaenu intress, mis õppelaenu turule toomise ajal 1990. aastate lõpus oli viis protsenti, samal ajal kui näiteks eluasemelaenude intressid ulatusid toona üle kümne protsendi, on täpselt sama kõrge ehk viis protsenti ka käesoleval aastal, ületades eluasemelaenude praegust keskmist intressi pea kahekordselt. Eurydice (2020) statistika näitab, et Eestis võtab õppelaenu vaid kuni viis protsenti üliõpilastest. Pole ka ime.

Paradoksaalselt on kõrgharidusele võrdse juurdepääsu kindlustamine just tasuta kõrghariduse korral eriti oluline. Sest kui kõrghariduses osalevad enam jõukamad, aga selle rahastamiseks kogutavaid makse maksavad kõik, siis piltlikult öeldes "maksavad vaesed kinni rikaste hariduse".

Kuidas remontida õppelaenu?

Tõe huvides tuleb märkida, et muudatusi õppelaenu rindel juba toimub – haridusministeerium on saanud pankadega kokkuleppele õppelaenu intressi langetamises kolmele protsendile ning maksimumsummat, mis praegu on 2500 eurot, on kavas suurendada 20 protsenti võrra. Siiski jääb neist sammudest väheks.

Kummastaval kombel peetakse Eestis õppelaenu tarbimislaenuks, kuigi tegemist on haridusinvesteeringuga – see on mõeldud katma tudengi elamiskulusid ajal, kui tal õppimise tõttu pole võimalik endale elatist teenida.

Aprillis Tartus Ülikooli seminaril esinenud Londoni Majandus- ja Poliitikateaduste Kooli avaliku majanduse professor Nicholas Barr rõhutas, et kõrgharidus pole tasuv üksnes tudengile, vaid veel rohkem riigile. Ta pidas õigeks õppelaenu intressi määramisel lähtuda sellest tasemest, millega riik ise laenu saab võtta. Eesti riigi viimane võlakirjaemissioon käesoleva aasta juunikuus tõi intressiks 0,9 protsenti.

Lisaks intressile vajab suuremat muutust ka õppelaenu maksimumsumma. Ka 3000 eurot aastas on selgelt ebapiisav, juba ühiselamukoha maksumus neelab sellest rohkem kui poole. Rahvusvaheline üliõpilaste eluolu uuring Eurostudent hindas 2021. aastal ehk enne praegust suurt hinnatõusu Eestis keskmise mittetöötava üliõpilase elamiskuluks 576 eurot kuus.

Aga ka kõik eelöeldu on siiski toimetamine harjumuspärastes raamides, keskendudes intressile ja summale. Õppelaenu potentsiaal on palju suurem kui vaid õpingutele ligipääsu võimaldamine. Ta saab olla ka instrument haridusõigluse suurendamiseks, tudengite erialavalikute suunamiseks ning tulevikus ka õppemaksude sisseseadmiseks, ilma et ebavõrdsus suureneks.

Sotsiaalselt õiglane õppelaen

Kui õpingute jooksul võetava õppelaenu summa oluliselt kasvab, kerkib küsimus laenuga toime tulemisest ning risk sattuda võlgnevusse. See võib hoida tudengeid õppelaenu kasutamisest tagasi ning sel juhul ei täida õppelaen oma eesmärki. Üheks lahenduseks saab olla õppelaenu tagasimaksete sidumine tudengi hilisema sissetulekuga.

Arenguseire Keskus esitles juuni alguses nelja stsenaariumit kõrghariduse rahastamisest ("Samamoodi edasi", "Riigi rahastuse kasv", "Madalad õppemaksud", "Turupõhised õppemaksud"), millest kahes algab õppelaenude tagasimaksmine alles siis, kui kõrgkooli lõpetanu sissetulek ületab 1,5-kordset keskmist palka.

See idee sai siiski ka kriitikat, nimelt võib see soodustada ümbrikupalku, et varjata sissetulekute jõudmist üle seatud taseme. Teine võimalus on aga teha nii, nagu tehakse Suurbritannias – tudeng maksab õppelaenu tagasi kindla protsendina oma sissetulekust, nii nagu ta maksab tulumaksu. Kui sissetulekud on madalad, on ka laenumaksed madalad. Tagasimaksmiskohustus kehtib Suurbritannias sõltuvalt stuudiumi tüübist 25-30 aastat või kuni laenukohustuse täieliku tasumiseni, vastavalt kumb juhtub varem.

Siiski on selge, et mingi osa laenukohustusest jääb nii ühel kui teisel juhul riigi kanda. See on selle ebavõrdsuse tasalülitamise hind, mis laialdase kõrge õppelaenukoormusega, aga tudengite erineva hilisema maksevõimega muidu kaasneks. Kuid ka seda hinda saab ühiskonna jaoks veel allapoole tuua.

Õppelaen kui riigile olulistes valdkondades järelkasvu kindlustaja

Õppelaenu tagasimakse tingimuste abil noorte erialavalikuid suunata ei ole uus mõte. Õppelaenu turule toomise ajal kehtis põhimõte, et õppelaen järk-järgult kustus, kui kõrgkooli lõpetanu asus tööle avalikku sektorisse. Selle soodustuse eesmärk oli meelitada haritud noori avalikku teenistust uuendama.

Sama põhimõtet saaks rakendada praegu, sidudes õppelaenu osalise või täieliku kustumise tööle asumisega nendel erialadel, kus järelkasv on tõsiseks probleemiks kujunemas, näiteks perearstid, õpetajad, päästjad ja politseinikud³.

Õppelaen kui vundament (osaliselt) tasulise õppe sisseviimisele

Hoian pöialt, et koalitsioonileppes lubatud kõrghariduse rahastamise kasv teoks saaks. Aga pole raske ennustada, et varem või hiljem kerkib küsimus tasuta kõrghariduse jätkusuutlikkusest taas päevakorda. Kõrgharidus on paraku valdkond, mis "ei too hääli", seetõttu jääb ta enamasti teiste teemade varju.

Juba hariduse valdkonna enda sees on kõrgharidus kehvemal positsioonil. Ajavahemikus 2010-2020 suurenesid riigi üldhariduskulud Eestis üle kahe korra, kõrghariduskulud aga vaid 50 protsenti. Õppemaksu kehtestamine oleks aga tõsine lisaheidutus ebasoodsama majandusliku taustaga õppuritele, eriti kuna kõrgharidusele juurdepääs on Eestis niigi ebavõrdne.

Kuid pilt oleks teine, kui meil juba oleks selline õppelaenusüsteem, nagu eespool kirjeldatud – konkurentsivõimeline intress (ca 1-1,5 protsenti) ning maksevõimet arvestavad tagasimaksetingimused. Õppemaksu ulatuses õppelaenu summa suurendamine võiks tudengile olla sel juhul täiesti vastuvõetav lahendus, mille lõpus ei terenda võlaorjus. Ja riik saaks hõlpu, kuna ülikoolid suudaksid senisest suurema osa oma kuludest õppemaksude abil ise katta.

Arenguseire Keskuse hiljutisest raportist "Kõrghariduse tulevik. Arengusuundumused aastani 2035" selgus muuhulgas, et kõrghariduskulude optimaalne, riigi ja indiviidi tootlust arvestav jaotus ühiskonnas oleks selline, kus riik kannab 80 protsenti ning tudeng 20 protsenti kõrghariduskuludest. Nutikalt disainitud õppelaen saaks olla tõhus tööriist selleni jõudmisel.

Kommentaar ilmus algselt Arenguseire Keskuse koduleheküljel.

1. ¹. Männasoo, K., Põder, K., Ferraro, S., Hein, H., Rozeik, H. Kõrghariduse rahastusmudelid ja nende tulevikukindlus.Arenguseire Keskus, 2022
2. ². Sealsamas, 2022
3. ³. Esmatähtsate avalike teenuste tulevik. Riigikontrolli aastaaruanne Riigikogule. Riigikontroll, 2020