Minu kui tüüpilise Eesti ettevõtja vaatest on ülikoolide esmane ülesanne erialaspetsialistide koolitamine. Soovin ju, et enda ettevõttesse värvates oleks nutikate inimeste valik suur ning valituks osutuksid vaid oma ala tipud, sest väikeettevõte peab rahvusvahelises konkurentsis vastupidamiseks pakkuma midagi erakordset ja unikaalset. Sama väljakutse kehtib ühe väikese ja vaba riigi kohta.

Vähemärkusena: Eurostati mõõdikute järgi Eestis minu meelest ainult väikeettevõtted ongi, kui mõni erand välja arvata.

Ma mõistan muret, kui öeldakse, et meil on terve rida erialaspetsialiste puudu ja sellest tulenevat kriitikat, et mõnel riigi jaoks mitte nii vajalikul erialal toimub ületootmine. Samas ei usu ma, et suudame noorte inimeste huve jõuga ümber jagada ja suunata nad õppekavadele, kus spetsialiste on puudu ning vähendada osakaalu omakorda seal, kus n-ö toodetakse üle.

Küll aga saame täita tühimikku, kui me parandame ennekõike defitsiidis olevate erialade baasharidustaset ja tekitame selle suunas huvi. Miks mitte propageerida mõtteviisi, et kõik Eestis elavad inimesed võiksid saada oma elu jooksul vähemalt ühe kõrghariduse?

Ma olen osaline robootikaettevõttes 5.0 Robotics, mille toodetud lõikepingid on kasutusel ühe maailmakuulsa F1 vormelimeeskonnas. Tippinsenerid toodavad nende pinkide abil iga nädal sadu ühesuguseid vormelidetaile, millest paar korda kuus toimuvatel võistlustel võetakse kasutusele vaid mõned. Mida suurem valik, seda suurem lootus õnnestuda. See olukord näitlikustab hästi seda, kuidas inseneriteadustes tagab just ülekate projekti tugevuse ja seeläbi ka inimeste ohutuse.

Mina tõmbaksin kõrghariduse ja inseneriteaduse vahel paralleeli: mida rohkem on kõrgharidusega inimesi ehk mida suurem on erialaspetsialistide ülekate, seda turvalisem on riik ja paremini tagatud meie julgeolek. On ju selge, et Eesti riik vajab tippteadust, teadlasi ja õppejõude, kes õpetaks meile parimaid erialaspetsialiste, kuid samal ajal teame, et iga tudeng ei hakka tingimata teadlaseks. Seetõttu on meil seda ülekatet vaja.

Eestis on kõrgharidus ka julgeoleku mõttes ehk päevakajalisem kui kunagi varem. Nimelt kannavad just ülikoolid vaba akadeemilist õhkkonda ja kui demokraatia ohtu satub, siis on tudengid ja teadlased need, kes sellest jõuliselt märku annavad. Vana hea Euroopa riikide ajalugu toob meile sellest hulgaliselt positiivseid näiteid. Diktaatorid võtavad aga ülikoolide vaba õhkkonda suure ohuna ja püüavad seda lämmatada ning seda on paraku näha praegu riigis siinsamas lähedal ja seal mina elada ei taha.

Tõsi, eestikeelne ja -meelne kõrgharidus on kallis. Aga vaba Eesti riik oma rahvaga ongi väga kallis. Kallis südames! Kui me selle sõna tähendust ühtemoodi mõistame, siis teame, et selle hinda mõõta ei saa. Me pingutame selle nimel, et siin riigis oleks kõigil hea ja turvaline elada ning ülikoolidel on siin asendamatu roll.

Siiski satuvad ka väikeses riigis inimeste elud vahel hammasrataste vahele ja selle pahupoolega tuleb meil tegeleda. Vanglate asekantsleri sõnul on Eestis vange 2114 ja kriminaalhooldusaluseid 3505. Kõrgharidusega vange on seejuures üks protsent ja hooldusaluste seas on kõrgharidusega kaks protsenti.

Teravama irooniaga inimesed ütlevad ehk seepeale, et võib-olla on kõrgharidusega inimesed lihtsalt nii kavalad ja targad, et ei satu vanglasse. Võin ka selle arvamuse kandjaid rõõmustada: unikaalseid kahtlustatavaid oli 2021. aastal 5746 ja kõrgema haridusega inimesi oli nende seas tervelt 341 tükki ehk kuus protsenti.

Kui rääkida rahast, siis üksnes ühe vangi ülalpidamiskulu ühes kuus, mis ei tooda ennast ühiskonnale kunagi tagasi, on 2812 eurot. Ühe üliõpilase peale kulub aga aastas 1670–4700 eurot, sõltuvalt erialast.

Keskmine vanglas viibimise aeg, õnneks väheneva suunaga, on neli aastat. Kui me võtame kahtlustuse saanud, vangid ja kriminaalhooldusalused kokku, siis saame üle 11 000 inimese, mis annab inimeste arvu poolest päris korraliku Eesti ülikooli mõõdu välja. 11 000 inimese kriminaalsete tagajärgedega tegelemine on meie ühiskonnale rahaliselt oluliselt kallim kui üliõpilaste ülalpidamine ning see on ka otsene kulu. 11 000 tudengi õpetamine on seevastu investeering tulevikku, mis teenib meie riigile hiljem ka tagasi ja aitab vältida eelpool kirjeldatud kulu.

Ma olen küll paadunud sinisilmne optimist, aga isegi mina saan aru, et olukord, kus kõik Eesti kodanikud on kõrgharidusega, kõlab utoopiliselt. Utoopiliselt kõlab ka see unistus, et ainult kõrgharidusega elanikkonna jaoks oleks meil vaja ühte 26-kohalist vanglat. Samal ajal ma usun väga, et mõtteviisi muutus kõrgharidusest kui tulevikuinvesteeringust tagab meile turvalise ja võimalusterohke Eesti.

Maailm muutub kiiresti ja meil on vaja elu jooksul õppida selgeks mitu ametit. Kui me seda teame, siis me ei peaks lugema ühiskonna poolt kaotsi läinud kuluks, kui ülikooli lõpetanu ei leia kohe erialast tööd ja asub tegema näiteks lihttööd. Saadud haridus annab talle parema õpivõime ümberõppeks, mida ta peab elu jooksul nii ehk naa veel mitu korda tegema.

Kõrgharidusega inimeste paremat hakkamasaamist näitab näiteks nii töötukassa kui ka tervisekäitumise statistika. See ei tähenda, et need inimesed kõik töötavad ainult oma erialaspetsialistide ametikohtadel, aga neil on see võimekus ja potentsiaal olemas.

Eestis on moodne ja kvaliteetne infrastruktuur, mis minu meelest annab silmad ette paljudele vanadele Euroopa riikidele. See tase on saavutatud läbi õigete otsuste ja pidevalt investeerides.

On täiesti arusaadav, et siin elades oleme hea tasemega harjunud ja pidades pakutavat ebapiisavaks tahame me pidevalt paremat. Nii see peabki olema, sest eduka riigi näiteks tuuakse kvaliteetset infrastruktuuri. Sama kvaliteedi juures võivad meil olla erinevad ootused ja soovid. Kui mõni tahab neljarealisel maanteel kümme minutit kiiremini sihtkohta jõuda, siis mina loen investeeringu õnnestunuks, kui meil õnnestub läbi ohutuse hoida hindamatuid inimelusid.

Ülikoolid on vaimne infrastruktuur ja nendesse tuleb investeerida püsivalt, sest see tagab meie riigile turvalisema teekonna juba täna ja praegu. Mõelge selle peale palun iga kord, kui te sõidate neljarealisel Tallinn-Tartu maanteel 120 km tunnikiiruse alas 130 km tunnis uskudes, et kerge ülekiirus on ohutu, sest tee kvaliteet on sama, mis Saksamaal. Mida kõike me suudaks, kui sama kvaliteetne oleks meie vaimne infrastruktuur.

25. augustil toimus rektorite nõukogu kutsel esmakordselt kuue avalik-õigusliku ülikooli nõukogude ühisistung. Tallinna Ülikooli nõukogu esimehe ja ettevõtja Taavi Lauri kommentaar põhineb kohtumisel peetud sõnavõtul.