Eestis saame nautida privileegitult tasuta kõrgharidust. Samal ajal on kõrgharidus alarahastatud.

Paraku sain hariduse alarahastuse "vilju" õpingute ajal omal nahal tunda. Keemia praktikumides palus juhendaja ikka, et oma kasutatud kummikindaid ära ei viskaks vaid kitli taskusse paneksime ja järgmisel korral uuesti kasutaksime. Kummikinnaste ühekordne kasutamine on elementaarne laborihügieen, kuid instituut leidis kokkuhoiukoha: vähem kummikindaid. Samuti pidime pipette mööda tervet korrust taga otsima, sest neid lihtsalt ei olnud piisavalt, et iga labori peale jätkuks.

Kulude kokkuhoidmiseks on ülikoolid kärpinud õppekavade arvu ja kõneldud on kõrghariduse tasuliseks muutmisest.

Hiljuti pani mind mõtlema Igor Ahmedovi arvamuslugu, milles ta käis välja välja mõtte, et iga kõrghariduse omandanud inimene peaks ühe protsendi oma palgast kõrghariduse rahastamiseks maksma.

Magistrikraadi omava inimesena tekitas see väljaütlemine esmalt trotsi. Miks mina? Seisukohta on õigustatud argumendiga, et haridus on kasulik eelkõige inimesele endale, näiteks eeldavad nad kohe ka kõrgemat palka. Kas selline ootus on õigustatud? Leian, et on küll.

Kui inimene on pannud viis aastat oma noorusest kooli alla, siis sellel ajal on alternatiivkulu. Nende aastatega oleks inimene saanud käia tööl või luua pere, kuid otsustas need ohverdada, et tulevikus oma teadmistega ühiskonna arengusse panustada. Lisaks tõi Ahmedov välja, et haritud inimesed on ka paremad töötajad ning on kokkuvõttes ühiskonnale kasulikumad.

Siinkohal küsingi, kellele on kõrgharidus kasulik: kas inimesele endale, tööandjale või ühiskonnale? Tegelikult kõigile kolmele. Senimaani on hariduse rahastamisesse panustanud peamiselt ainult ühiskond, st suurem osa kõrgharidusest rahastatakse riigile laekunud maksudest.

Sõltuvalt erialast panustavad spetsialistide varustuskindlusse ka tööandjad, kuid seda teevad vaid valitud ettevõtted, näiteks stipendiumidega, millest saavad kasu vaid üksikud tudengid. Kõrgharidusega inimesed ise pole – tõele näkku vaadates – pidanud üldjuhul oma hariduse eest tasuma, kuigi hea spetsialist tasub mõnikord ühiskonnale oma tööga.

Jutt kõrghariduse tasuliseks muutmisest tekitab rahvas alati judinaid. Tasuta peaks tähendama, et on hea. Kuid mõtleme hetkeks järele.

Minu bakalaureuse erialal jättis esimesel õppeaastal õpingud pooleli kolmandik tudengitest. Teise aasta lõpuks olid õpingud katkestanud juba pooled. Need inimesed oma teadmistega erialasele tööle ei lähe, aga õpetamiseks kuluvat ressurssi nõuavad siiski.

Erialavaliku otsus tehakse sageli kergekäeliselt. Hariduse tasuliseks muutmine aitaks selekteerida välja inimesed, kes ka päriselt õppida soovivad. Ma ei leia, et õppur peaks oma hariduse tasuma saja protsendi ulatuses, ärgem unustagem ühiskonda ja tööandjaid, kes sellest samuti kasu saavad, kuid ehk kaks kolmandikku oleks õiglane.

Tuletan meelde, et ega see kõrgharidus ka praegu tudengile päris tasuta ei ole. Tasustamise süsteemid on viimastel aastatel varieerunud, aga niipea kui tudeng ei täida nõutud õppekoormust või mõnes aines läbi kukub, tuleb tal puuduolevad ainepunktid omast taskust tasuda ja see ei ole just odav lõbu.

Tasuline kõrgharidus võimaldaks säärasest süsteemist loobuda. Õpilase vaimne tervis saaks läbikukkumise hirmu ees mõnevõrra säästetud ja ta võiks rahulikuma südamega kooli kõrvalt tööl käia. Õpingute toppama jäämise ohtu oleks sellegipoolest vähem, sest õpilane on oma ressurssidega juba niikuinii õpingutesse panustanud.

Paraku nägin oma kursusekaaslaste puhul väga selgelt, et kooli kõrvalt tööl käimine võrdus halvema õppeedukusega, mistõttu ei kvalifitseerunud nad stipendiumidele ning paljud õppeained jäid sooritamata. Viimane tingis omakorda suuremad kulud ja taas satuti nõiaringi. Selgelt määratletud kulude väljaütlemine kohe alguses aitaks noorte täiskasvanul oma finantse paremini planeerida. 

Tasuline haridus süvendab aga ebavõrdsust. Vaestest peredest lapsed jäävad ilma võimalusest endale kallihinnalisi teadmisi ja oskusi osta ning on seetõttu sunnitud minema madalama palgaga ametikohtale ning tekib nõiaring. Selle probleemi lahendaks vaestest peredest noortele mõeldud toetus. Sarnased toetusmeetmed on juba praegu olemas, kuid nagu ka ülejäänud stipendiumid, on need üsna kasinad. Stipendiumi eest saab ehk vaevalt soetada ühe kuu toidu, kuid enamaks seda ei jagu.

Kõrghariduse piisavaks rahastamiseks peame ootama tegusid nii hariduse omandajatelt, tööandjatelt kui ka ühiskonnalt. Ma ei ole veendunud, et kõrgharidusega inimese palgast protsendi võtmine on parim lahendus.

Kui töötaja saab kätte vähem raha, läheb ta tööandja juurde ja küsib palgalisa. Sellest vaatepunktist on see palgalt arvestatav maks suurem koormus tööandjale ja võiks juba kohe tööandjate, mitte töötaja arvele kirjutada.

Lisaks, kas maksustada kõiki kõrgharidusega inimesi võrdselt või eristada vastavalt nende kraadile ja sellele, kas nad ka reaalselt erialast tööd teevad? Kui inimene omab bakalaureusekraadi psühholoogias ja magistrit ärijuhtimises kas siis peaks kasseerima kaks protsenti, sest ta omab kahte kraadi? Leian, et mitte, sest vastupidine soodustaks madalama haridustaseme omandamist ja mitteerialasel tööl töötamist.

Arvan, et parim lahendus oleks, kui kaks kolmandikku õppekava maksumusest tasuks tudeng, üks kolmandik kaetaks maksudest laekunud tuluga ja kolmandiku tasuks õpilasele erasektor stipendiumina kõigile tudengitele tagasi. Nii oleks iga kasusaaja summaarne panus kolmandik.

Õpilase panus aitaks tagada tudengi motiveerituse. Ühiskonna panus aitaks tagada ühiskonna jaoks vajalike spetsialistide olemasolu. Tööandjate suurem panus aitaks õppekavadel rohkem konkreetse tööstuse vajadusi arvesse võtta. Kokkuvõttes peab suurenema nii erasektori kui ka üksikindiviidi panus.

Millisest summast siis kokkuvõttes jutt käib? Aastane summa, mida vajame kogu kõrghariduse rahastamiseks on ligikaudu 300 miljonit eurot praeguse 200 miljoni asemel. 2021. aastal omandas kõrgharidust 44 611 õpilast. Seega kuluks aastas ühe õpilase harimisele ligikaudu 6 700 eurot aastas. Sellest õpilane peaks tasuma suurusjärgus 2 200 €. Tegelikult ju tehtav. Suur osa hariduse omandanutest teeniks pärast ülikooli lõpetamist ühe aasta õppemaksu tagasi kuu või kahega. 

Üks on kindel, piisavalt rahastatud haridus tagab kvaliteetsema õppe. Kvaliteetne õpe omakorda tagab ühiskonna jätkusuutlikkuse tervikuna. Eesti ei saa olla suur rahvaarvult, kuid nagu minevik on näidanud, saame olla maailmatasemel tehnoloogia ja innovatsiooni valdkonnas. See innovatsioon ei tohiks jääda ainult IT-tasandile. Lõppude lõpuks elavad meie kehad füüsilises maailmas ja vajavad ka füüsilisi lahendusi.