Suvine valitsuse vahetumise kulminatsioon ehk uue koalitsioonilepingu allkirjastamine tõi tunnustuse ülikoolidele: lepingu esimene punkt puudutab haridust ja kõrghariduse rahastamist. Kõrghariduse tuleviku teemal kaasamõtlejad hingasid kergendatult ja küsisid, kas sellega on ülikoolide rahastuskriis leidnud lahenduse.

Kümme miljonit lisaeurot kõrgharidusele juba tänavu ja lubadus suurendada edaspidi rahastamist 15 protsenti aastas on uue koalitsiooni poolt riigimehelik kokkulepe. Seda on ülikoolide rektorid valitsuselt palunud ja loodame selle kokkuleppe tulemit näha ka riigieelarve strateegias, et saaksime riigiga allkirjastada ülikoolide halduslepingud. 15 protsenti lisaraha aastas aitab pidurdada ülikoolide rahastamise langust seniks, kuni leiame kõrghariduskulude katmiseks kestliku lahenduse.

Kuid kindlasti pole "tasulise kõrghariduse teema selleks korraks laualt maas", nagu kirjutas Arenguseire Keskuse juhataja Tea Danilov. Eelolevatel kuudel peab arutelu kõrghariduse tuleviku teemal jõudma rektorite ja poliitikute ringist kaugemale. On ju endiselt vastuseta küsimus, millist kõrgharidust Eesti vajab ja millist kõrgharidust saab Eesti ühiskond endale lubada.

Rektorid on viimase aasta jooksul kohtunud kõigi parlamendierakondadega ja saanud kinnituse, et poliitilisel tasandil on nüüdseks olemas juba üsna hea arusaam kõrghariduse rahastamise kriisist ja ka valmisolek leida sellele kriisile lahendus.

Selleks, et kõrghariduse rahastamine jõuaks tagasi 1,5 protsendini SKP-st, peab ühiskond nüüd läbi vaidlema, kelle kulul või mille arvelt seda teha. Et need ei oleks lihtsakoelised emotsioonidel tuginevad arutelud tasuta ja tasulise kõrghariduse teemal, on tõenduspõhist materjali omajagu koondanud nii Tartu Ülikool, Arenguseire Keskus kui ka haridus- ja teadusministeerium.

Nüüd on pall erakondade käes. Nad lihvivad praegu riigikogu valimisteks oma valimisprogramme: ka neis peaks esikohal asetsema ettepanek kõrghariduse tulevikutee kohta. Milline tee valida, seda ütleb kõrgeima võimu kandja 2023. aasta märtsis. Valimisprogramme koostades tuleb mõistagi balansseerida ühiskondlikult oluliste ja teisalt valijaid kõnetavate teemade vahel. Seega: millist valijat huvitab tark ja haritud rahvas?

Esimese hooga võiks arvata, et kõrghariduse küsimuses on peamine valijate sihtrühm üliõpilased. On küsitud, miks tudengid ei protesti. Kuid on ju nemad juba ülikoolis sees ja saavad osa Eesti heast tasuta kõrgharidusest.

Seega pole praegustel üliõpilastel protestida millegi sellise nimel, millest nemad ise oleksid tajutavalt ilma jäänud. Kui protestida, siis aateliselt järgmiste põlvkondade nimel, sest tõele au andes on ju kvaliteedilangus, mille eest ülikoolid hoiatavad, tulevik, mis praegust üliõpilast piisavalt teravalt ei puuduta.

Samal ajal võin kinnitada, et on neidki tudengeid, kes näevad end lõpetamise järel osana Eesti haritlaskonnast ja on valmis enda tuleviku eest seisma. Viimaste kuude jooksul on hakanud kõlama ka nende üliõpilaste hääl, kes ei saa endale lubada praeguste hindadega lõunasööki.

Ent on ju seegi kõrghariduse alarahastamise üks väljendus: kui me räägime kõrgharidusele vajalikust 1,5 protsendist SKP-st, siis peame selle all õppejõudude tasustamise kõrval silmas ka tudengite õppetoetuste ja -laenude süsteemi korrastamist, ikka selleks, et üliõpilased saaksid keskenduda stuudiumi ajal õppimisele, mitte ei peaks õppima töötamise kõrvalt, et katta suuri elamiskulusid.

Kolme kuni viie aasta pärast puudutavad kõrghariduse rahastamise edasised valikud neid lapsi ja noori, kes õpivad praegu gümnaasiumis või põhikoolis. Puudutavad kindlasti ka nende vanemaid, kes on oluline sihtrühm valimistel. Ilmselt muretseb osa neist vanemaist õpetajate töökoormuse, -tasu ja järelkasvu pärast. Võib-olla kõnetab neid ka peretoetuste teema.

Ülikoolide õppejõudude järelkasv, õppelaen ja -toetused või ka õppemaks tunduvad praeguse koolilapse vanemale aga veel kauged tulevikuteemad. Kas hea peaga lapse vanem teadvustab, et see, millisena ta kujutab praegu ette oma lapse haridusteed, ei pruugi kõrghariduse rahastuskriisi jätkudes saada teoks Eestis, või milline rahaline koormus langeb perele, kui laps läheb ülikooli? On ju praegused stipendiumid ja õppetoetused võrreldes üliõpilase elamiskuludega naeruväärselt väikesed ning neist saavad osa vaid vähesed.

Vaevalt mõtleb ka peatne abiturient, kes saab 2023. aasta kevadel hääletada oma elu esimestel riigikogu valimistel, sellele, et eriala, mille poole pürgimiseks ta on gümnaasiumis vaeva näinud, ei pruugi õppekava sulgemise tõttu olla talle enam kättesaadav.

Lisaks on ju tulevaste üliõpilaste kõrval kõrgharidusest kasusaajaks kogu ühiskond – tööandjad, üldhariduskoolid, meditsiiniteenuste tarbijad, kogu era- ja avalik sektor, mille toimimise ja jätkusuutlikkuse vältimatu eeldus on väga hea haridusega oma ala spetsialistid –, seega kogu valijaskond.

Ehk on kõik need huvigrupid praegu uinutatud teadmises, et Eesti ülikoolidel läheb hästi, oleme maailmatasemel ja seega ei ole muretsemiseks põhjust? Rektoritele on soovitatud, et ühiskonna kõnetamiseks on vaja ähvardust. Ometigi kõlab reaalne iga kodanikku puudutav võimalus, et tark ja haritud rahvas on ohus, liiga ebarealistliku ähvardusena. Kõik on ju praegu hästi.

Oleme rektoritega aasta aega vedanud avalikku arutelu kõrghariduse rahastuskriisi teadvustamiseks. Järgmise sammuna kutsume 25. augustil kokku ülikoolide nõukogude liikmed, et ärgitada neid kaasa rääkima võimalike lahenduskäikude teemal. On ju nõukogu ülikooli pikaajalise arengu ja finantsotsuste eest vastutav kõrgeim otsustuskogu – side ülikooli ja ühiskonna vahel –, kuhu kuuluvad peamiselt tööandjate ning kutse- ja erialaliitude esindajad ning kolleegid välisülikoolidest.

Ootame järgmise poole aasta jooksul arukat ja sisukat kaasarääkimist kõigilt huvigruppidelt, keda kõrghariduse tulevik puudutab. Eelkõige ootame aga parlamenti pürgivatelt erakondadelt selgelt sõnastatud ettepanekuid Eesti kõrghariduse tulevikutee kohta.