Kõrghariduse rahastuse mure kummitab tudengeid ja õppejõude eriti tugevalt juba mitmeid aastaid. Poliitikud on olnud olukorrast teadlikud, kuid see pole neid liialt palju häirinud. Minimaalse lahenduse leidmiseks on puudu ca 300 miljonit eurot nelja aasta peale, mis tagaks õppejõududele konkurentsivõimelised palgad ja tudengitele kvaliteetse kõrghariduse.

Peamiselt räägitakse õppejõudude häbiväärselt väikestest palkadest ning tööturu vajadustest, kus suurim puudus näib olevat IT-spetsialistidest, inseneridest, meditsiinitöötajatest, juuraharidusega töötajatest jne. Vähe on aga jutuks olnud puuduliku rahastuse ja eesti kultuuri säilimise seosed. Seni on seda teemat fookuses hoidnud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) rektor professor Ivari Ilja ning Eesti Kunstiakadeemia (EKA) rektor Mart Kalm.

EMTA peab oma seaduse järgi muu hulgas edendama muusikat ja teatrikunsti ning nendega seotud valdkondi; hoolitsema nende valdkondade järelkasvu eest; toetama eesti kultuuri kestmist. Seda kõike on aga keeruline teha, kui kõrgkoolid (ka EMTA) töötavad sisuliselt säästurežiimil. EMTA-s pole õppekavasid veel kärbitud, kuid näiteks Tallinna Ülikoolis on kärped juba tegelikuks saanud, sest muud varianti lihtsalt ei ole olnud.

Meie kultuuri lahutamatu osa, mis väga selgelt puudutab ka EMTA-t, on laulupidu. President Lennart Meri on öelnud, et laulupidu pole moeasi, laulupidu on südameasi.

Minu südamesse on aga jõudnud mure, kas aastakümnete pärast on laulupeo pulti üldse dirigenti panna, kui kõrgharidus tasuliseks muudetaks. On see ju idee, mille ümber poliitikud käivad nagu kassid ümber palava pudru.

Minuga koos õpivad samal kursusel veel kolm noort dirigenti. Kui neilt küsisin, kas nad oleksid õppima tulnud, kui õppemaks oleks näiteks tuhat eurot aastas, siis vastus oli meil neljal ühtselt eitav. Tuhat eurot on siinkohal aga isegi üsna optimistlik pakkumine, kuivõrd EMTA õpe on olemuslikult kallis. Õppe kõrge hind tuleneb individuaalsete tundide suurest arvust, see on aga samal ajal just EMTA suureks tugevuseks, mida ka tudengid väga kõrgelt hindavad.

Sel kevadel lõpetas EMTA bakalaureuse- ja magistriõppe seitse kooridirigenti, eelmisel aastal samuti seitse, 2020. aastal aga vaid neli. Käesoleval suvel laekus kooridirigeerimise magistrisse märgatavalt vähem sisseastumisavaldusi kui varem, oma mõju avaldas kindlasti see, et bakalaureuseõppe lõpetas sel aastal vaid kolm inimest. Arvestama peab ka, et kõik neist ei pruugi oma erialal jätkata ja see on paratamatus mitte ainult EMTA-s, vaid ka teistes kõrgkoolides.

Kõik need arvud on juba praegu väga väikesed. Õppemaksu korral oleks minu kursuse neljast dirigendist järel ümmargune null. Kust siis tuleksid need professionaalsed dirigendid, kes laulupidu edasi peaksid viima? Kas me oleme valmis riskima 150-aastase traditsiooni kadumisega, mis tõi meile oma vaba riigi ja on toetanud meid nii heas kui ka halvas?

Aga mis juhtuks teistel erialadel?

Kui ei tulda instrumente õppima, jäävad tühjaks ERSO toolid või täituvad need välismaalastega.

Kui ei tulda heliloomingut õppima, jäävad olemata järgmised Arvo Pärdid, Tõnu Kõrvitsad ja Rasmus Puurid.

Kui ei tulda muusikapedagoogiks õppima, siis ei laula enam Eesti kool. Ja kui ei laula enam Eesti kool, ei laula ka Eesti rahvas.

Laulupeopult jääb tühjaks mõlema stsenaariumi puhul, kus raha pole. Kui raha pole riigil, langeb kõrghariduse ja ka dirigentide koolitamise kvaliteet ning õppejõud jäävad heal juhul oma tööd edasi tegema vaid sisemise põlemise tõttu (nii on see juba ka praegu). Aga seda ei pruugi jätkuda igavesti. Kui raha pole potentsiaalsel tudengil - ja tal ei ole seda, kui ta ei taha just võtta tudengile ebasõbralikku õppelaenu -, siis ta lihtsalt ei asu õppima.

Kui me tahame, et ka edaspidi läheksid laulud vägevail vooludel üle me maa ja saaksime üheskoos õitsvale Eestimaale laulda, siis on hädavajalik suurendada kõrghariduse riiklikku rahastust ja tagada tudengitele tasuta kvaliteetne kõrgharidus. Head poliitikud, tõestage, et Eesti riik suudab pakkuda paremat kui säästurežiimil kõrgharidust.