Koalitsioonilepingute lubadusi võib üldiselt jagada kaheks: isetäituvad ehk eelmises koalitsioonis juba otsustatud asjad, mis on piisavalt värsked, et neid uue lubadusena serveerida, ja need, mis on tegelikult ka uued lubadused ning nõuavad uuelt koalitsioonilt täiendavat pingutust otsuse rakendamiseks.

Koalitsioonilepingu riigikaitse peatükis on kolmandik lubadustest isetäituvad ehk juba alustatud-rahastatud tegevused. Kaitseliidu rahastamise suurendamine on juba varem otsustatud, nagu ka elanikkonnakaitse arendamine ning idapiiri väljaehitamine.

Naiste riigikaitses osalemise suurendamiseks lubab koalitsioon eraldi programmi väljatöötamist, kuigi selline programm on juba kaitseminister Hannes Hanso ajast (2016. aastast) olemas ning vajab ilmselt veidi ülevaatamist nagu iga poliitikadokument. Maakaitse ja kaudtulevõime arendamine on samuti juba otsustatud. Need lubadused on seega rohkem peatükk eelmise koalitsiooni tulemusaruandest. Et seda tulemustetekki üritatakse uue, ilmselt üürikeseks jääva koalitsiooni lubadustevoodi katteks venitada, on poliitiliselt mõistetav. Seda enam, et halvenevas majandusruumis tuleb teinekord üle kinnitada ka mingite kallite algatuste jätkamise kavatsus.

Õnneks sisaldab riigikaitsepeatükk uusi lubadusi ka ning mõni neist on üsna konkreetne ja julge. Näiteks peatüki lõpust leitav lubadus tühistada Valgevene ja Vene kodanike relvaload.

Kriitiline arendus on reservide väljaõppe sageduse suurendamine. See on asi, mis tulevikus kurnab praegusest rohkem ka tsiviilühiskonda, kus reservväelased rahu ajal töötavad ja toimetavad, ning vajab poliitilist mandaati. Reservüksuste väljaõppesageduse suurendamise vajadusele on viidanud ka Eesti välispartnerid. Arvestades, et Eesti väestruktuur pole teab mis suur, siis ei saa me endale lubada luksust avada sõja ajal uusi väljaõppekeskusi. Meil pole nende käitamiseks lihtsalt ressurssi. Võimalikult suur osa reservväest peab olema enne sõda välja koolitatud. Tsiviilühiskond peab selle kasvava koormusega lähiaastatel hakkama saama ja selles pingutuses ei tohi jätta kaitseväge üksi, see peab olema laiapindne.

Väga konkreetne lubadus koalitsioonilepingus on kaitseväe harjutusväljade laiendamisel taluvustasude kehtestamiseks. Osaliselt on seegi juba realiseerunud, sest kaitseministeerium maksab juba praegu vastavat tasu kohalikele omavalitsustele, kelle territooriumil harjutusväljad asuvad. Suurem sidusus kohalike omavalitsustega oli lahkuva kaitseministri Kalle Laaneti üks selgeid suuniseid.

Täpsustamist siiski vajab, kas ja kui suures ulatuses uus koalitsioon plaanib harjutusvälju suurendada. Arendamisel olevad polügoonid on tegelikult ka juba otsustatud ning laiendustööd käimas. Harjutusväljade nappus on üks põhjus, miks kaitseväe juhataja on olnud Eestis kohal viibivate liitlaste arvu suurendamise vastu. See vastuseis võib olla mõistetav, aga see ei pruugi Eesti sõjalisele kaitsele kokkuvõttes kasuks tulla. Selle pudelikaela likvideerimisel on vaja uuelt koalitsioonilt selgemat sõnumit, sest see mõjutab oluliselt Eesti kollektiivkaitsevõimalusi. Riigikaitse peatüki kolmas punkt peab kriitiliseks võimearenduseks õhu- ja ballistilise kaitse võime arendust, aga kohe järgmises, neljandas punktis, öeldakse, et kallimad ja keerukamad võimed arendatakse välja koostöös liitlastega. Seega ei võta uus koalitsioon selget vastutust õhutõrje ja raketikaitse investeeringute osas. Eesti teab selgelt liitlaste võimepuudujääke nendes valdkondades, siin pole vaja midagi enam uurida sisuliselt.

Opositsioonis olles võitles Isamaa mehiselt keskmaa õhutõrje ja raketikaitsevõime algatamise eest, aga koalitsioonileppesse need lubadused jõudnud ei ole. Järelikult ei ole ka riigikaitse Isamaale nii oluline teema kui nad opositsioonis olles väitsid. Praeguses julgeolekuolukorras oleks oodanud konkreetsemaid lubadusi just kriitiliste võimelünkade täitmise osas. Halvemal juhul panustab uus koalitsioon sellisele tulevikule, kus sõda Baltikumis järgmisel viiel aastal ei tule. Julgeolekukeskkonna volatiilsust arvestades on see aga väga ebaturvaline spekulatsioon, seda enam, et ka välisluureameti juht oma ohutajuavaldustes kipub kahtlaselt tihti kasutama sõna "hetkel".

Laanet väärib viimase kolme kümnendi kaitseministrite seas poodiumikohta

Eraldi küsimus uue koalitsiooni moodustamise puhul on, kuidas hinnata kaitseministri väljavahetamist Euroopas toimuva suure sõja tingimustes. Reformierakond pidi valitsuskoalitsiooni moodustamise käigus riigikogu aseesimehe kohalt lahkuma sunnitud Hanno Pevkurile leidma auväärse koha. Asjaolu, et pehme padjana nähti just kaitseministritooli, ei ole (nagu Pevkur isegi on äsja tunnistanud) umbusaldusavaldus kaitseminister Kalle Laanetile. Laanet on eriti oma ametiaja alguses saanud vastu päid ja jalgu selle eest, et ta justkui ei ohja piisavalt oma valitsemisalas toimuvat, ta sai kohe ka umbusaldusavalduskatse osaliseks riigikogus. Hiljuti üritas seda kunagist muljet taaselustada Riho Terras. Ma ei hakka neid süüdistusi siin kordama, mäletame niigi.

Poliitikas üldiselt muljetega ei vaielda, aga Laaneti alluvana ministeeriumis töötades nägin hoopis teistsugust pilti kui avalikkus. Ta ise ei võtnud kaitseministri portfelli sugugi prestiižikohana. Üle tüki aja tuli majja minister, kellel oli selge nägemus Eesti iseseisvast sõjalisest kaitsest ja üks selge prioriteet, mitte kakskümmend, nagu Eesti avaliku sektori juhtidel tavaks, ning kes viis oma lühikese ametiaja jooksul selle prioriteedi ka jõuliselt ellu. See prioriteet oli riigikaitse muutmine laiapindseks, mis tähendas ühelt poolt kaitseväe suuremat sidustamist ühiskonnaga, teisalt aga teiste ministeeriumide riigikaitsetaju suurendamist.

Nii ei oleks ilma Laanetita kindlasti teoks saanud laiapindsuse vaimu kandev kaitseministeeriumi ja siseministeeriumi valitsemisala laevastike ühendamise projekt. See oli tema initsiatiiv ja mäletan, et asekantslerina pedaalisin minagi alguses sellele plaanile vastu. See tundus nii surnud ja võimatu projektina, kõik olid sellest "surnuks analüüsitud" mõttest juba ette väsinud, iga katse reformi ellu viia suri ametnike vastuseisu ja muutustehirmu kätte. Tundub pealtnäha loogilise ja ainuvõimaliku lahendusena Eesti-sugusele väikeriigile, aga Kalle Laanet tegi ametnike vastuseisu arvestades siin korraliku vägitöö.

Laanet suutis ära rääkida ka oma kunagise ametivenna Kristian Jaani, kellele tuleb ka kindlasti tagantjärele au avaldada julguse eest oma valitsemisala sees olevat vastuseisu laevastike ühendamise projektile eirata. Üldiselt oli Keskerakond aga riigikaitseküsimustes võimetu mingeid seisukohti kujundama, sest neil polnud lihtsalt ühtki riigikaitseeksperti ja ilmselt ei peetud seda ka piisavalt oluliseks eluvaldkonnaks. 

Laanet läks kaitseministeeriumi audiitorist mööda ja organiseeris välise objektiivse auditi, et veenduda, milliseid kaitseväe vahendeid saaks täiendavalt anda tsiviilühiskonna kätesse. Tema ametiajal sõlmiti ka sisuline koostööleping kahe seni peamiselt konkureerinud jõuministeeriumi - siseministeeriumi ja kaitseministeeriumi - vahel. Ka see areng leidis vastuseisu ministeeriumist, muu hulgas mu enda poolt. Silostumise kultuur oli lihtsalt nii levinud ja selle kultuuri süsteemse võitlusega paistis Laanet oma valitsuses selgelt silma. 

Kui oli vaja poliitilist järelevalvet teha valitsemisala asutuste üle, siis Laanet reeglina ei kõhelnud. Hiljuti ajakirjanduses ilmunud lugu selle kohta, kuidas minister murrab piike Kaitseliidu ülemaga, on üks selle tõendustest. Laanet jõudis üsna jõuliselt ja tulemuslikult suunistada ka välisluureametit.   

Laaneti initsiatiivikuse mõju ei piirdunud ainult Eestiga. Eesti oli esimene, kes saatis Leetu ja Poola appi oma sõjalise missiooni Valgevene hübriidrünnakutele vastuseks. Eesti oli ka esimene, kes abistas Ukrainat relvastusega enne suure sõja puhkemist. Viimase osas mul andmed puuduvad, milline oli konkreetselt Laaneti roll, aga Valgevene hübriidrünnaku pärast pidas kaitseminister lahinguid ka valitsuses, et valitsuse olukorra- ja ohutaju adekvaatsemaks timmida.

Nii objektiivsete tulemuste (kaitse-eelarve kasv ja Eesti riigikaitse regionaalse nähtavuse järsk tõus) kui subjektiivselt oma ametnikukogemuse pealt julgen väita, et Laanet väärib viimase kolme kümnendi kaitseministrite seas poodiumikohta. Kalle Laaneti kirstunaelaks sai paradoksaalsel kombel see, mida meie ametnikena pidasime alguses tema tugevuseks: avaliku mulje kujundamise oskus.

Avalikkuses oli näha lisaks kohmetunud kaitseministrile ka hoopis teist - isepäist - kaitseminister Laanetit, kes avaldas muu hulgas toetust Ukraina kohal lääne jõustatud lennukeelutsooni kehtestamisele olukorras, kus peaminister oli valinud alalhoidlikuma liini. Või siis toetas ta keskmaa õhutõrje soetamist olukorras, kus ülejäänud Reformierakond pidas selle võime arendamise nõudmist Keskerakonna olupoliitiliseks kapriisiks. Keskmaa õhutõrje osas vedas Keskerakond Reformierakonnaga väigikaigast mõistagi kitsalt erakonnapoliitilistel kaalutlustel.

Läbipaistvuse huvides mainin, et endise kaitseministeeriumi ametnikuna nõustasin (tasuta) ka ise seda vägikaikavedu lootuses, et Keskerakonna kihk Reformierakonnale nende trumpteemas ninanipsu anda toob kaasa konkreetse otsuse selle kaitseväe juhatajagi poolt varem kriitiliseks peetud võimearenduse osas. Konkreetsuseni pole siin aga seni jõutud. Lätiga allkirjastati küll heade kavatsuste protokoll tulevaseks võimalikuks ühishankeks, aga hankeotsust ei ole ning rahaeraldist samuti mitte.

Erakonnapoliitikas tuleb igasugu veidraid käiguvahetusi ette, poliitikas nii asjad käivadki, siin pole kokkuvõttes millegi üle väga haliseda. Reformierakond on erakond nagu iga teine ja erakonnapoliitiline hierarhia loeb ilmselt ka sellises pingestunud keskkonnas ühe partei jaoks rohkem kui kriisiaegne stabiilsus ja ametisoleva kaitseministri sissetöötatud suhted NATO-s ja teiste välispartneritega. Kalle Laanet oli vastu ootusi ja avalikku kuvandit erakordselt toimekas kaitseminister ning oleks vabalt võinud ametis jätkata. Laaneti väljavahetamine on Reformierakonnalt üsna seatemp.