Eelmisel nädalal üllatas avalikkust välisluureameti juhi Mikk Marrani ootamatu ennetähtaegne lahkumine ametikohalt senisega võrreldes hoopis teise valdkonda, metsandusse.

Lahkumise põhjusi avalikult keegi eriti kommenteerida ei soovinud. Seltskondlikus leksikas nimetatakse sellist kidakeelsust taktitundeks ja kui oleks tegemist pelgalt seltskondliku kaaluga otsusega, oleks hea toon osaliste kidakeelsust aktsepteerida.

Julgeolekuasutuse puhul kasutatakse aga veel üht "t" tähega algavat sõna: "tsiviilkontroll". See sageli kuritarvitatud fraas tähendab muuhulgas, et rahvaesindajatel ja nende tööandjatel ehk avalikkusel on piisaval määral infot julgeolekuasutuse juhte puudutavate personaliotsuste kohta, isegi kui neid valikuid algatab vähemasti näiliselt asutuse juht ise.

Selles artiklis ei vaidlustata peadirektori antud põhjendust, et ta vajas oma tööelus muutust. Selliste muutuste ettevõtmise julgus on sümpaatne ja soovin siiralt, et seegi konkreetne valik kannaks häid vilju nii Eesti uue esimetsamehe kui ka Eesti metsade jaoks.

Küll oleks tsiviilkontrolli ja ka üldisemalt halduskultuuri mõttes halb pretsedent, kui selliste liigutuste tagamaid sisuliselt kommenteerimast üldse keeldutakse. Ja just seda eelmisel nädalal loetud intervjuudes tegid nii kaitseminister Hanno Pevkur kui ka luurejuht Marran ise. Nad jäid oma vastustes nii üldiseks, et tegelikult ei antud neis infot. Küsimustele sisuliselt ei vastatud.

Marrani lahkumise tingisid nn lahingulised asjaolud

Ennetähtaegsed lahkumised sõja ajal reeglina muul põhjusel aset ei leia kui "lahinguliste" asjaolude tõttu. NATO-s on Ukrainas toimuva sõja ajal olnud veel üks ootamatu luuredirektori vahetus. Prantsuse sõjaväeluure juht lahkus, sest ta kaotas osa klientide seas kriisi käigus usalduse. Luure hinnangud polnud lihtsalt piisavalt usutavad. Prantsuse luure oli viimase hetkeni eitanud Ukraina sõja puhkemise võimalust, kuigi USA luure oli juba nädalaid ette kindlas kõneviisis sellest rääkinud. Väidan, et Eestis juhtus midagi sarnast.

Eelmise aasta Valgevene ränderünde ajal oli Marrani juhitud asutusel tekkinud usalduskriis kaitseministeeriumi valitsemisalaga, mis moodustab olulise osa välisluureameti kliendibaasist, õigupoolest on tegemist välisluureameti ainsa nn maksva kliendiga, sest välisluure eelarve makstakse (erinevalt paljudest teistest riikidest) kaitsekulust. Eelarve on nüüdseks väga suur, selle raha eest saaks Eesti relvastada ja üleval pidada tervet jalaväebrigaadi.

Ressursside hankimine on tippjuhile oluline kompetents. Mikk Marran tõi välisluuresse kõvasti raha ja see on oluline saavutus. Endise kaitseministeeriumi kantslerina oli tal selleks piisav suhtlusvõrgustik. Ilmselt julgustas kantslerikogemus teda teinekord ka kaitseministeeriumist mööda minnes valitsuses nii ministrit kui ka ametisolevat kantslerit oma lisataotlustega üllatama.

Seda, et allasutuse juht valitsuse istungil soleerima hakkab, peetakse üldiselt ministeeriumides suitsidaalsuse märgiks. Pikka karjääri nõnda käituval tippjuhil ei ole.

Osaliselt olid seega kaitseministeeriumi ja välisluureameti pinged juba pikemat aega küdenud, need tekkisid Marrani võimutsevast käitumisest. Vana-Rooma väepealiku kombel sõlmis Marran käsuliine eiravaid lojaalsuspakte ministeeriumist kõrgemate ja võimukamate isikutega, et oma eesmärke saavutada. Välisluureameti juhil oli kombeks "istuvale" kantslerile oma võimu demonstreerida ja seda peamiselt eelarveläbirääkimiste käigus.

Miljonieurone katuseaken

Eelarvekasv on avaliku sektori asutuse puhul voorus ainult seni, kuni maksumaksja selle lisakulu eest ka proportsionaalselt paremat teenust saab. Ministeeriumis tajuti, et Marrani prioriteedid olid mujal. Selle näiteks sobib miljonieurone katuseaken, mis ehib välisluureameti uue maja aatriumi.

Välisluure uus hoone rajati ajal, mil kaitseväe ruuminorme oli ehituskulude ja hilisemate püsikulude säästu huvides tuntavalt kahandatud. Majadega ei sõdita ja linnuseid me keskaegsel kombel enam ei raja, nii et taristu puhul on tegemist sõjalise kaitse mõttes puhtalt halduskuluga. Lisamiljoni klaaslae jaoks kauples Marran välja ehituse käigus ja projektijuhi vastuseisu kiuste, kaitseministeeriumi ametnikud pandi osava kuluaaripoliitika tulemusel sisuliselt fakti ette.

See pealtnäha naljakas vägikaikavedu klaaskatuse üle sai luurejuhile justkui kinnisideeks. Keegi naljahammas kommenteeris, et Marran ehitab observatooriumi: ju siis on tegemist esimese sammuga välisluureameti salajases kosmoseluureprogrammis.

Ükski teine kaitseministeeriumi valitsemisala asutuse juht ei oleks säästuajal uneski tulnud selle peale, et küsida endale eelarvesse täiendavat miljonit eurot koridorilae kaunistamiseks. Marranile kujunes see aga järjekordseks võimu demonstreerimise küsimuseks ja ta talitas koridori ehtiva katuseakna puhul samamoodi, kui oli varem talitanud muude eelarvetaotlustega, mis ettenähtud käsuliini pidi toetust ei saanud. Rahumäe luurekompleksi luksuslikust klaaslaest sai julgeolekuasutuse juhi võimutäiuse veider monument.

Rahumäe teel asuva uue luurekompleksi miljonieurosest katuseaknast ei tohiks teha järeldusi kaitsekulu kohta üldisemalt. Ülejäänud valitsemisala elas juba üle viie aasta kokkuhoiurežiimil, mis initsieeriti pärast Marrani lahkumist kaitseministeeriumi kantsleri kohalt. Ka ajateenijatele antavat varustust kärbiti, seda kõike selleks, et Eesti saaks endale lubada uute relvasüsteemide soetust ajal, mil kahe protsendi suurune klaaslagi kindlalt kaitse-eelarvet piiras. See ajalooline piirang sunnibki valitsust praegu tegema kiireid suuri lisainvesteeringuid riigikaitsesse.

Peadirektor Marran ehitas oma luureasutuse ümber ilusa ja läikiva kesta, aga põhiprotsess jäi seejuures ripakile. Kui keegi ministeeriumist üritas – kujundlikult väljendudes – välisluureameti katuseaknast sisse vaadata, et näha, kuidas põhiprotsess on juhitud, näidati talle salastamistempleid või pakuti kompvekke.

Valgevene kriis andis pingeleegile õhku peale

Mitte ainult kaitseministeeriumi, vaid mõnegi teise valitsemisala juhtide seas oli juba enne möödunud aasta Valgevene rändekriisi märgata üha kasvavat rahulolematust välisluureameti briifingutega. Detailidesse ei saa minna, aga luure hinnangud, mida esitleti kaitseministeeriumi iganädalastel briifidel, said üha sagedamini kliendi frustratsiooni osaliseks ja seda näidati välja.

Luurejuht ise on eelmise nädala intervjuudes seda asjaolu eitanud. Ka varem on Marran avalikku kriitikat pareerinud väitega, et valitsuse liikmed on välisluureameti briifingutega rahul olnud.

Oskus valitsuskabineti ministrite ees esinemiseks antud kümne minuti jooksul muljet avaldada on väärt ressurss iga riigiameti juhi jaoks. Luure tõeline kvaliteet tuleb seevastu välja pikematel kohtumistel, kui ruumis on kindralid ja tippametnikud, kes selle luure alusel peavad hakkama päriselulisi otsuseid tegema. Ja neil hetkedel, mil küsiti üsna mõistlikke jätkuküsimusi, kippusid Marran ja tema alluvad üles sulama. Liiga palju laenatud infot, liiga vähe otsustamist soosivaid selgitusi.

Muide, kui peaminister Kaja Kallas avalikult sõna võttis välisluureameti kaitseks selle aasta jaanuaris, siis rikkus ta üht julgeolekuasutuste tsiviiljuhtimise kirjutamata reeglit: ametisolev valitsusjuht ei anna n-ö esimeses isikus kommentaare julgeolekuasutuse töö kohta.

See reegel eksisteerib ühel väga kindlal põhjusel: et ei tekiks ringkäendust valitsusjuhi ja julgeolekuasutuste vahel.

Jüri Ratase valitsuse ootamatu lõpp poleks võimalikuks saanud, kui kaitsepolitseiameti juht ja peaminister poleks oma varasemas suhtluses hoidnud siivsalt distantsi. Kaja Kallas rikkus seda reeglit ning kukkus Marranile kaissu, ilmselt teadmatusest.

Kallase toona antud kiitvat hinnangut ei näe ma aga põhjust sisuliselt vaidlustada, sest nagu öeldud, valitsuse liikmed näevad luure puhul nii viljade kui ka kvaliteedi puhul jäämäe veepealset osa, luure tõeline kvaliteet nähtub aga veealusest osast, millega tegelemiseks valitsuse liikmel aega lihtsalt ei jätkunud.

Võimutsevat suhtumist näitas peadirektor Marran välja muulgi moel, kui eelarveläbirääkimiste käigus käsuliinist mööda minnes või peaministrit oma asutuse avalike suhete agendiks angažeerides.

Suurem tüli puhkes välisluureameti ja kaitseministeeriumi vahel eelmise suve Valgevene rändekriisi ajal.

Kriiside ajal on suurenenud nõudlikkus luure suhtes ja sellega kaasnevad pinged on loogiline ja tavapärane nähtus. Kliendi ärevus ja infovajadus kasvavad. Välisluureameti juhtkond tegi aga Valgevene rändekriisi ajal selle vea, et läks keset ulatuslikku julgeolekukriisi suvepuhkusele ning ohje jäeti hoidma mitte isegi esimene asetäitja, vaid haldusjuht.

Kui kaitseminister Kalle Laanet Marranile kuhugi Saaremaa suvituskohta helistas, et tema kriisitaju turgutada, sai ta luurejuhilt vastuseks õpetussõnad selle kohta, kuidas ministril ei tasuks "üle pingutada".

Marran ülbitses, aga nüüd juba täiesti uuel tasemel: keset suurt kriisi ja ministriga, kes oli talle helistanud selleks, et anda talle mõista tema puhkuse jätkumise sobimatusest. Marran naasis suvepuhkuselt, aga alles pärast seda, kui olin järgmise päeva luurebriifil tema kolleegile lubanud, et annan peadirektorile sõna otseses mõttes kere peale, kui ta tööle ei naase.

Julgeolekuametnik ei tohiks karta, ka kriitikat mitte

Julgeolekuasutuse juhi kohta ebatavaliselt iseloomustab Marranit ülearenenud mainetundlikkus. "Ülearenenud" selles mõttes, et see ei väljendu ainult kriitikat veidi operetlike turtsatuste saatel tõrjuvas meediakäitumises ja Rahumäele observatooriumi rajamises, vaid mõjutab otseselt ka tema ülejäänud töökäitumist ning seeläbi tema juhitava asutuse sooritust.

Silmast silma kohtumisel oli välisluure juht valmis ka eelmisel aastal, keset kõige suuremat tüli oma asutuse töö puudusi tunnistama ("tead, ma arvasin, et me oleme paremad"), aga kui vestlusesse lisandus veel silmapaare, kaotas julgeolekuametnik Marran igasuguse võime midagigi kriitikast n-ö sisse võtta.

Teatud määrani võib seda pidada läbirääkimistaktikaks. Programmilist lapsikust või ka arengupeetuse teesklemist võib kohata ka rahvusvahelises diplomaatias, seda teevad teinekord nimekad poliitikudki. Selle võtte kasutamisel on aga julgeolekuasutuse juhi puhul omad sündsuse piirid ja seda juba mainitud põhjusel: julgeolekuasutuse usaldusväärsuse tagamine.

Julgeolekuasutuse juht Marran on eri olukordades näidanud, et ajab omavahel sassi maine ja usaldusväärsuse, need aga ei võrdu omavahel. Usaldusväärsuse hoidmiseks on teinekord vaja mainel puruneda lasta. Seda Marran ei suuda ja pikaaegse kollegiaalse kogemuse pealt oletan, et see on temasse sügavalt sisse juurdunud isiksuslik sättumus, mille põhjuste analüüsiks pole minul vähimatki kompetentsi, aga mis peaks teoorias olema siiski ravitav.

Oleme mõne teisegi avaliku asutuse tippjuhi puhul märganud kriitika tõttu toimuvat teatud titestumist: minnakse ohvrienergiasse ja kaotatakse igasugune agentsus, kuid see pole levinud nipp või kui on, siis väljendub see pigem bravuurikalt.

Marran kipub ent kriitilisematel hetkedel kliendilt tagasiside asemel hellitusi küsima, mis on julgeolekuametniku kohta üsna ebatavaline ja ootamatu reaktsioon. See väljendus muuhulgas tihti selles, et teenuse osutaja Marran hakkas klientidelt nõudma detailseid juhiseid, kuidas ta oma tööd konkreetsemalt paremini peaks korraldama. Ise lahendusi välja ei pakkunud, vaid jäi neid veidi haavunult ootama.

Kummalisel kombel selline taktika mõnda aega isegi toimis, eriti kui "luurajate kiusamise" jutupunkt riigikantseleis ja riigisekretäri toel ka peaministri kõrvus kajama saadi. Ju siis mõjub kõrgetele ametnike ja poliitiku enesehinnangule kosutavalt teadmine, kui neil on luurejuhist protežee ja glamuurne tänuvõlglane.

Kriiside ajal kliendi hõlma klammerduv luurejuht tegelikult viisil või teisel aga komplitseerib kriisi lahendamist aitamise asemel. Klammerdumise jutt ei ole vastuolus väitega, et Mikk Marrani puhul oleks tegemist mõjutu või võimutu inimesega. Seda kindlasti mitte. Klammerdumine on olnud Marrani jaoks võimutehnika.

Miks on vaja tippametniku töökäitumisest rääkida?

Eesti on väikeriik ja tippametnikel ning nende enesekehtestamiskultuuril on seega märksa suurem mõju mingitele eluvaldkondadele kui suurriikides. Avalik nõudlikkus tippjuhi käitumismustrite suhtes pole isiklikku laadi teema. Tippametniku käitumismustril on võimu teostamise viisile ja ka avaliku teenuse kvaliteedile Eestis märksa suurem mõju kui näiteks Ühendkuningriigis, mille kaitseministeeriumis töötab 60 000 tsiviilametnikku ja puhtalt suurusest tulenevalt on võim hajutatum.

Eesti kaitseministeeriumis on poolteistsada töötajat ja kogu kaitseministeeriumi valitsemisalas veidi üle kahe tuhande tsivilisti. Seega võib Eestis suurema tõenäosusega ühe avaliku sektori juhi hoiakuline ja käitumuslik muster osutuda ühtaegu avaliku võimu teostamise mustriks.

Avaliku teenistuse tippjuhi kriitiline portreteerimine on seega ühtlasi avaliku võimu teostamise kriitika. Ka siin on mõistagi võimalik minna äärmusesse (näiteks Sanna Marini peovideote skandaal), kuid antud juhul ei kritiseerita isiku tantsuoskust ja pidutsemislusti, vaid töökäitumist. Ja enda puhul olen kogenud, et teinekord raputabki tippametnikku arenema ainult see, kui tema peale avalikult ja põhjalikult vihastatakse.

Marrani peale vihastamist tasub katsetada, sest tegemist on selgelt Eesti ametnike siseringi kuuluva persooniga. Igas võimustruktuuris tekib oma sisering, see pole paranoiateooria, vaid paratamatu võimudünaamika. Ka tippametnike siseringis jagatakse eksklusiivseid hüvesid – hästi tasustatud ametikohti. Kui siseministeeriumi endine asekantsler Erkki Koort kunagi kirjutas, et tippametnike konkursid on enamasti fassaad ja otsused tehakse kulisside taga ning märksa kitsamas ringis, siis oldi avalikus teenistuses ta peale pahased, aga samal ajal kõik teadsid, et ta räägib õigust.

Olin kokku kolmel asekantsleri kohal ja ma isiklikult ei ole ühtegi asekantsleri konkurssi võitnud nii, et ma ei teaks juba enne konkursi väljakuulutamist, et "konkursi" võidan. Nii käib ka ülejäänud sadakonna tippametniku määramine. Just nimelt "määramine", mitte konkurss. Poolriiklikud moodustised nagu EAS või RMK, kus on rohkem raha ja vähem reegleid kui traditsioonilistes riigiasutustes, on sellise "ühiskassa" kroonijuveelid.

Meritokraatia viimased päevad?

Kõige suuremat voli tippametnike määramise üle omab riigisekretär. Eelmine riigisekretär Heiki Loot hoidis ses plaanis otsustest enam distantsi ning püüdis vähemalt ülal hoida muljet, et avaliku teenistuse seadust, mis näeb ette ametikohtadele (sisulisi, mitte nalja pärast korraldatavaid) konkursse ja meritokraatlikke põhimõtteid (inimesi edutatakse nende valdkondliku kompetentsi, mitte sotsiaalse kapitali põhjal), ka sisuliselt rakendatakse.

Praegune riigisekretär Taimar Peterkop on aga minevikus olnud üliõpilasorganisatsiooni juht ja tema juhisättumusedki, sh personalivalikud on seetõttu varasemast sekkuvamad ja sektantlikumad.

Mikk Marran pidas eelmisel nädalal antud intervjuudes oma peamiseks tugevuseks seda, et ta juhitavast valdkonnast midagi ei tea. Marrani edutamine riigimetsa majandamise keskuse juhi kohale pärast seda, kui ta oma eelmises töövaldkonnas klientidega nii tülli läks, et pidi mitte ainult ametikohta, vaid ka eluvaldkonda või turgu vahetama, on selge märk meritokraatia põhimõtetest kaugenemisest Eesti avalikus teenistuses.

Metsandust uus riigimetsa majandamise keskuse juht ei tunne, pole selle vastu ka hobi korras varem huvi tundnud. Mida siis tulevased kolleegid Mikk Marranilt tema eelmisel pikaajalisel ametikohal avaldunud käitumismustrit arvestades oodata võivad?

Kindel on see, et nad saavad kollektiivi hoidva juhi, aga nõukogul soovitan jälgida, et tegemist ei oleks ülehoolitsemisega ja seda avaliku huvi arvelt. Mikk Marranile meeldib oma alluvatele meeldida. Võrdlus USA menuseriaali "Kontor" bossi Michael Scottiga oleks ilmselge ülepingutamine, aga midagi sarnast nende kahe juhi käivitusmehhanismides paistab siiski olevat: meeldida tahtmisest tulenev suutmatus vajadusel reformida oma juhitavat teenust (sest see nõuab kolleegidega tülitsemist) ja teiseks avalik mainefetiš. Viimane võib uue RMK juhi teha altiks ka poliitilisele manipuleeritavusele.

Päris kindlasti saab RMK Mikk Marrani juhtimise ajal uue ja üsna kalli maja, palgad tõusevad ja võib-olla vahetatakse ka asutuse nimi, logo või kodulehekülg mõne vingema vastu.

Härra Mauruse uks on alati lahti

Generalistidest juhid, kes sisuvaldkonnast enne juhipositsiooni ülevõtmist midagi ei tea, on üsna legitiimne nähtus. Ka välisluureametis on Marran olnud pigem tiimiehitaja ja mitte niivõrd valdkonna juht, sisusse ta ei sekku. See tuleneb ka varasemast kantslerikogemusest.

Üsna valdav arusaam kantslerirollist on selline, et ministeeriumi kantsler on nagu härra Maurus "Tõe ja õiguse" II osast, kes aeg-ajalt võtab oma korter-kabinetis hädalisi vastu hommikumantlis, lõhnastatult ja toasussides. Aga sisusse ei sekku, valdkonda ei juhi.

Oma üle-eelmisel ametikohal kaitseministeeriumi kantsleri rolli täitnud Marran just selline juht oligi: asutuse töötajate jaoks oli tema kabinetiuks alati avatud, aga põhiprotsessidesse (riigikaitse) ta ei süüvinud ning seetõttu puudus tal ka valdkondlik visioon.

Välisluureametis Marrani roll muutus, seal ilma visioonita ei saanud, ta sooritus selles mõttes paranes, kuid oma juhitavast valdkonnast arusaamine ei kasvanud tal piisavaks, et kriiside ajal suuta mingeid omapoolseid lahendusi pakkuda klientide muutunud nõudmistele. Eelmisel nädalal ütles peadirektor ühes intervjuus, et välisluureameti kohta esitatud kriitika on jäänud talle arusaamatuks. Ma usun, et selles osas rääkis ta tõtt.

Marrani edu riigimetsa majandamise keskuse juhina sõltub suuresti sellest, kas metsandusvaldkond nõuab hetkel liidrit või tiimiehitajat. Kui valdkond vajab muutusi ja neid esile kutsuvat liidrit, siis vajab ta inimest, kel on huvi valdkonna probleemistik südamepõhjani läbi tunnetada, st varuks sisuline huvi metsanduse vastu, mitte ainult sorav ning üldisevõitu mänedžmendijutt. Muutuste juhtimine eeldab ka ülemäärase mainetundlikkuse puudumist.

Peamine proovikivi lisaks sisusse süüvimise vajadusele saabki Marrani puhul olema aga klientide tagasiside arvestamise huvi ja kriitikataluvus. Salastamistemplitega uuel ametikohal enam nii uljalt vehkida ei saa, sisuliselt vahetub Mikk Marrani ümber kogu infokeskkond ja selle loogika 1. novembrist.

Et riigimetsa majandamise keskust saadaks järgmise juhi ajal edu, peab ametivahetusega kaasnema ka selge hoiakuline nihe juhirollis. Me ju ei taha metsandusele sellist valdkonnajuhti, kes (praeguste või endiste klientide) kriitikale reageerib nagu kolhoosiesimees: "Kriitika on olnud väga arusaamatu nii minu kui ka kogu välisluureameti jaoks, pigem on selle taga mõned kibestunud isikud." (Maaleht) või: "Kõik, (st kliendid – M.O) kes teisiti arvasid, lihtsalt peavad oma sõnade eest vastutama." (Postimees). Avaliku teenistuse tippjuhtidelt ja ilmselt ka riigimetsa majandamise keskuselt eeldame kaasaegset kriisikommunikatsiooni.

Välisluureameti juht Mikk Marran väsis oma praegusel ametikohal selgelt klientide tagasisidest. Võib-olla oleks mõistlik enne 1. novembrit ka veidi puhata, sest metsandus tegelikult ka vajab juhtimisse värsket vaadet ja mõtet.

Pingeolukord riigikaitses sai lahenduse

Kokkuvõttes on Marrani lahkumine tark otsus. Üks pikalt vindunud pingeolukord riigikaitses sai lahenduse. Me ei saa hetkel oma riigikaitsesse ühtki lõtku ega pingekollet lubada.

Ei Eesti riigikaitse ega muud Eesti avalikud teenused vaja hetkel korporatiivsära ega välist pinnapealselt kaasajastamist, vaid sisulist ja julma innovatsiooni. Demograafilisi ja muid trende arvestades on vajadus avaliku teenistuse raputamise järele ilmne ning sellele on ajakirjanduses korduvalt tähelepanu juhitud.

Ulatuslikud muutused saavad aga võimalikuks alles siis, kui avaliku teenistuse karjäärimudel muutub avatumaks. Kasuks tuleks ka suurem avatus avaliku teenistuse sees.

Innovatsiooni avalikus sektoris pärsib esiteks avaliku teenistuse seaduse formalistlik rakendamine tippjuhtide valimisel, sh meritokraatlikest kaalutlustest kaugenemine, teiseks ülesalastamine, kolmandaks levinud suutmatus ausalt tunnistada vigu, neljandaks huvipuudus avalike teenuste arendamisvõimaluste vastu, viiendaks mainefetiš. Üldisemalt on avaliku teenistuse enesessesuletusest ja muutumisvõimetusest viimastel aastatel pikalt räägitud. Seni tulemusteta.