Eelmisel nädalal teatas tuumajaama rajada sooviv ettevõte, et jaam võiks hakata Eestis elektrit tootma juba kümne aasta pärast. Nii nagu ettevõtte esindajagi nentis, on selle eelduseks riigi otsus pärast tuumaenergia töörühma raporti valmimist tuumajaama rajamise ideega edasi liikuda.

Üks tuumaenergia arengut soodustav tegur, mis julgustab riike ja ettevõtteid sellesse energialiiki investeerima, on kindlasti ka Euroopa Parlamendi 6. juuli otsus, millega tunnistati tuumaenergia kasutamise keskkonnasäästlikuks tegevuseks.

Kaalukas otsus nõuab põhjalikku analüüsi

Tervitame eraettevõtte initsiatiivi ja mul on hea meel tõdeda, et Eestis luuakse tuumaenergiaalast kompetentsi. Küll aga on otsus – kas minna tuumaenergia arendamise teed või mitte - riiklikult strateegilise tähtsusega küsimus, mida on vaja põhjalikult analüüsida, kaaluda ja avalikult arutada. Selleks loodi eelmisel aastal tuumaenergia töörühm, kus see töö just praegu käibki.

Energiakriisi olukord on tõsine ja tähtsate otsustega ei saa viivitada. Sestap tegutseb tuumaenergia töörühm optimaalses ajaraamis, esitades valitsusele ja riigikogule lõpparuande algselt plaanitust pool aastat varem ehk 2023. aasta lõpus.

Tuumaenergia kasutuselevõtmine on aga väga pikaajalist pühendumist nõudev tegevus ning sellele otsusele eelnev analüüs peab olema põhjalik. Vaja on uurida kõiki aspekte, mis tuumaenergia kasutuselevõtuga kaasneksid. Kuidas arendada avaliku sektori pädevust tuumaenergia valdkonnas? Kas ühiskond on valmis tuumajaama rajamist Eestisse aktsepteerima? Kas Eestis leidub piirkondi, mille elanikud oleksid nõus tuumaelektrijaama rajamisega? Nendele küsimustele peab töörühm andma parimast teadmisest ja informatsioonist lähtuvaid vastuseid.

Praegu on käimas tuumaelektrijaama ja kasutatud tuumkütuse lõppladustuspaiga võimalike sobivate asukohtade ruumianalüüs ning tuumajulgeoleku ja hädaolukordadeks valmisoleku analüüs. Õige pea hakatakse kaardistama tuumaprogrammiga alustamiseks vajalikku õigusraamistikku, ajakohastatakse tuumaseaduse eelnõu ning koostatakse inimressursside arendamise strateegia. Ka tuleb analüüsida tuumajaama jäätmete käitlemise võimalusi ning jaama hilisema sulgemise lahendusi.

Selles valdkonnas on kõige kaugemale jõudnud meie naabrid soomlased, kes kavatsevad 2025. aastal kasutusele võtta ligi poole kilomeetri sügavusele rajatud Onkalo lõppladustuspaiga. Järjest enam arenevad ka kasutatud tuumakütuse ringlussevõtu tehnoloogiad ning praegu suudetakse seda juba suures osas ümber töödelda ja taaskasutada. Samuti on mitmes riigis arendamisel reaktorid, milles saab kütusena kasutada juba tekkinud kasutatud tuumkütust, vähendades seeläbi uraanimaagi kaevandamise vajadust. 

Kui me räägime, millist tuumatehnoloogiat Eestis võiks kasutusele võtta, siis me peame silmas umbes Auvere elektrijaama võimsusega võrreldavaid väikseid moodulreaktoreid, mille ühe reaktori võimsus ei ületa üldjuhul 300 MW. Seejuures võib ühes tuumaelektrijaamas olla töös mitu reaktorit ning asukohavalikul tuleb arvestada mitme reaktorimooduliga. Milline tehnoloogia valida, sõltub aga sellest, millised lahendused on tuumaelektrijaama planeerimise hetkeks reaalselt olemas ja ennast tõestanud.

Lisaks peab töörühm välja selgitama, milliste rahvusvaheliste lepetega peaksime veel liituma ja millised lisakohustused meile tekiksid, kui Eestist saaks tuumaelektrijaama asukohariik. Kõike seda on vaja teada, et riik saaks teha kaalutletud otsuse tuumaprogrammiga alustamise osas.

Lõpliku otsuse teeb riigikogu

Enam pole palju aega jäänud, kui töörühm esitab valitsusele oma tegevuste tulemuste vahearuande. Juhtub see septembris ning seejärel tehakse edasised otsused. Alles seejärel, kui töörühma lõpliku aruande on üle vaadanud ÜRO Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur (IAEA) ning valitsus selle kinnitatud, saame öelda, kas tuumaenergia kasutuselevõtt võiks olla lahendus, mis aitaks kaasa Eesti 2050. aasta kliimaeesmärkide saavutamisele ning energiajulgeoleku tagamisele.

Lõpliku otsuse Eestisse tuumaelektrijaama rajamise või sellest loobumise kohta teevad rahva esindajad riigikogus. Tuumaprogrammi rakendamine on pikaajaline protsess, mis seepärast peab olema valitsuste ülene.