Kuigi raha pole vähetähtis, siis motivatsiooniteooriad ütlevad, et kindlasti ei ole see ainuke põhjus, mille alusel tulevast töötamise kohta valitakse. Eriti kui töökohast lähtuvalt tuleb teha ka elukohavaliku otsus, mis puudutab sageli juba kogu peret.

Seega on oluline, et nii töökoht kui ka elukoht maal, kaaluksid üles need hüved, mida pakub linnakeskkond. Loomulikult on tulevaste arstide hulgas neid, kes eelistavad elada maal, aga neid pole kindlasti rohkem kui tavaelanikkonna hulgas. Ja üldine tendents on siiski see, et noored liiguvad oma iseseisva elu algusperioodil pigem linnadesse, kus on paremad võimalused omaealistega suhtlemiseks, vaba aja veetmiseks, eneseteostuseks jms. 

Milline töökeskkond on ahvatlev noorele perearstile?

Meeskond

Noorte, veel õppivate või mõned aastad tagasi residentuuri lõpetanud perearstide uuringu tulemuste põhjal võib kokkuvõtlikult öelda, et eelistatakse töötada suuremas meeskonnas. Noored tahavad töötada perearstikeskuses, kus on vähemalt kaks–kolm perearsti ja pereõde ning teised meeskonnaliikmed, nagu füsioterapeut, koduõde, vaimse tervise õde, lisaks spetsialist, kes aitab lahendada patsientide sotsiaalseid probleeme.

Seega soovitakse töötada ühes meeskonnas koos erinevate tervishoiutöötajatega, et pakkuda inimestele parimat võimalikku tänapäevast ja mitmekülgset abi. Meeskonnas töötamine aitab alustaval perearstil hoida tasakaalu töö ja pereelu vahel ning annab võimaluse erinevaid ülesandeid ja vastutust jagada.

Maapiirkondades ei ole praegu puudus mitte ainult perearstidest, vaid teistestki esmatasandi spetsialistidest, seepärast oleks otstarbekas kõnelda lisaks nende motivatsioonitasust. See aeg, kui perearsti meeskond koosnes vaid perearstist ja parematel juhtudel ka pereõest, peaks jääma minevikku, sest niivõrd oluliselt on teisenenud perearstiabi määratlus ning kasvanud perearstile ja tema meeskonnale usaldatud tööülesannete hulk ja vastutus.

Erialadevaheline koostöövõrgustik

Alustavale perearstile on väga oluline teiste erialaarstide ja kohaliku haigla toetus. Ühe võimaliku haiglavõrgu arengukava suunana nähakse kogukonnahaiglate moodustamist ning seeläbi perearstidele veelgi suurema rolli andmist, mis ühest küljest on ilmselt paratamatus, teisalt pole aga keegi uurinud, kas tulevased perearstid näevad end seal tulevikus töötamas.

Ja küsimus pole lihtsalt erialases väljaõppes, kogemused ja enesekindlus tulevad pigem töötades ja ajaga. On võimalik, et selliseks rolliks on paremini valmis pikemaaegselt töötanud perearstid, kel on kümnete aastate pikkune suure perearstikeskuse meeskonna juhtimise kogemus.

Soomes maapiirkondades töötanud perearstide kogemus haiglate ja tervisekeskuste omavahelisest koostööst on olnud positiivne: alati oli võimalik võtta ühendust, küsida abi ja nõu, sageli juhendati teatud tegevustes üksikasjalikult. Suhted on olnud kollegiaalsed ja sõbralikud. Meil on selles veel mõningane tee käia, sest Eestis on eriarsti- ja perearstiabi pikalt eksisteerinud eraldiseisvana ning alles viimastel aastatel on tehtud pingutusi omavahelise koostöö parandamiseks.

Kuigi erialadevaheline e-konsulteerimise võimalus on edukalt tööle läinud, on sageli vaja teiste arstide nõu ja abi kohe. Lähim EMO võib asuda aga liiga kaugel, et inimene sinna õigeaegselt jõuaks.

Maal töötamise teeks noortele perearstidele ahvatlevamaks see, kui vajalikud uuringud oleksid patsientidele kodu lähedal teostatavad, perearstikeskuses oleks võimalus teha kiireloomulisi protseduure ja konsulteerida vajadusel kiiresti teiste kolleegidega ning lisaks ka hea koostöö lähedal asuva EMO-ga ja kiirabibrigaadidega. Arstile on oluline teada, kust ta häda korral abi saab.

Sissetulek

Ka töö eest saadav tasu võib olla määrav. Seni, kuni perearstide keskmine sissetulek on väiksem kui paljudel eriarstidel, töökohustusi aga määratult rohkem, lisaks veel rohkem administratiivseid ning ettevõtlusega seotud kohustusi, ei teki erialavaliku eelistustes lähiajal ilmselt suurt hüpet. Maapiirkonnas on töökohustusi tõenäoliselt rohkemgi, kohapeal peab pakkuma enam teenuseid, kuna iga asja pärast ei saa inimest teise tervishoiuasutusse suunata.

Paljud riigid (kaasa arvatud Põhjamaad) on sellest juba mitmeid aastaid tagasi aru saanud. Näiteks on Soomes ja teisteski Skandinaavia riikides sissetulek sõltuv sellest, kui kaugel inimene keskusest töötab.

Selleks, et maapiirkond muutuks noorele perearstile atraktiivseks töökeskkonnaks, on oluline nii meeskond, kellega tehakse vahetut koostööd, laiem erialadevaheline koostöövõrgustik kui ka sissetulek.

Ainult headest töötingimustest ei piisa

Ilmselt on arstidele olulised needsamad tegurid, mis teistelegi erialaspetsialistidele. Kui muudame maapiirkonnad atraktiivseks elamise paigaks, siis tulevad maale mitte ainult arstid, vaid ka õpetajad ja teised kõrgelt haritud spetsialistid.

Oluline on kogukonna ja kohaliku omavalitsuse toetus: inimene soovib tunda, et ta on oodatud ja et tal on kogukonnas oluline roll. See võib väljenduda mitmetes asjades: vahetus abipakkumises eluaseme korraldamisel, lastele lasteaiakoha leidmisel jms.

Tänapäeval määrab hea elukeskkonna muuhulgas see, kui hästi on korraldatud infrastruktuur: milline on ühistranspordiühendus (eriti nüüd, kus autokütus on kallis), kui kiire on internetiühendus (hea, kui oleks püsiühenduse võimalused), millised on kogu pere vaba aja veetmise, huvitegevuse ja sportimisvõimalused. Ning kas partneril või elukaaslasel on samuti võimalik töötada ja elada maal?

Päris mitmed noored perearstid, kes on algselt kaalunud maapiirkonda tööle minekut, on hiljem otsustanud ümber just partneri või elukaaslase töötingimustest lähtuvalt. Seega ei ole tegemist pelgalt enam kitsalt tervishoiu, vaid laiema ehk regionaalpoliitilise teemaga.

Võime muidugi arvestada ka sellega, et Eesti on väike ning tööle võib ju sõita 50–60 kilomeetri kaugusele, samal ajal siiski linnas elades. Samal ajal on sel juhul eeldus ikkagi omada autot või pere peale mitut autot, mis kõiki asjaolusid arvesse võttes ei ole kuidagi jätkusuutlik.

Sageli oleme kuulnud pahameelepuhangust, mis on vallandunud patsientide hulgas selle järel, kui nende perearst on muutnud oma praktiseerimise asukohta, liikudes teise linnaossa, kus on keskuse loomiseks soodsamad tingimused.

Miks me siis eeldame, et perearst hea meelega sõidab iga päev tööle 50 või enam kilomeetreid? See võib muidugi kõne alla tulla, aga sel juhul tuleb see teha piisavalt motiveerivaks. Veel parem, kui kättesaadav oleks kiire rongi- või muu ühistranspordi ühendus.

Asetame end korraks noorte kingadesse ja püüame kujutada ette, mis tingimustel oleksime valmis jätma oma elu ja töö linnas ning kolima maale.

Ruth Kalda on Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi peremeditsiini professor ning Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige. Marta Velgan on Laagri Perearstikeskuse perearst ja TÜ meditsiiniteaduste valdkonna doktorant.