Perearstide puudus on korduvalt kajastatud probleem, mille põhiline valukoht on maapiirkonnad, kus praegused perearstid on sageli juba pensionieas või on nimistu juba mõnda aega olnud ilma perearstita.

Samal ajal teatakse palju vähem seda, et peremeditsiin on kõige populaarsem erialavalik, mille valib igal aastal üle 30 arstiteaduse üliõpilase. Lisaks on tegemist ainukese meditsiinilise erialaga, kus on võimalik leida tööd kõikjal Eestis ja seda ka maapiirkondades.

See tähendab, et sageli valib peremeditsiini eriala just see arstiteaduse eriala lõpetanu, kes kaalub tulevase töökohana maapiirkonda. Seda näitas ka 2021. aastal peremeditsiini residentide seas korraldatud küsitlus: kuni 80 protsenti residentidest on valmis kaaluma töötamist väljaspool Tallinna ja Tartut. Miks on meil siis perearstide puudus, miks on meil enim perearste puudu maal ning miks ei ole see mure aastate jooksul lahenenud?

Probleeme on kahjuks rohkem kui üks.

Alustada tuleb sellest, et kõik peremeditsiini residentuuris alustanud residendid ei jõua lõpetamiseni. Peremeditsiini residentuur kestab neli aastat ja kuigi residentuuri üldtingimusi on uuendatud, siis ei vasta see tänapäevasele tööformaadile, kus saab töötada vastavalt oma koormusele, oma tempoga ja vastavalt oma pere võimalustele.

Teisalt näevad residendid, kuidas mõned praegused perearstid (seda peamiselt maapiirkonnas) on aastaid ennastsalgavalt töötanud ilma ühegi puhkuseta ja pikki tööpäevi tehes, olles seejuures sageli läbi põlenud.

Samal ajal need, kes jõuavad residentuuri lõpuni, ei alusta alati tööd nimistu omanikuna. Peremeditsiini eriala lõpetanul on võimalik asuda tööle nimistu juurde teise arstina või siis nimistuga töötamine üle võtta. Viimane tähendab suuremat vastutust ja ka kohustusi.

Enamasti alustatakse nimistu ülevõtmise korral tööd kas iseseisva ettevõttena või liitutakse mõne olemasoleva keskusega. Kui linnas on erinevaid võimalusi alustada tööd endale sobivas keskuses, siis maapiirkonnas ei pruugi olla toimivat keskust või asub see patsientidest kaugel. Uue ettevõttena nimistuga töö alustamine nõuab suurt rahalist väljaminekut, mis võib olla keeruline perioodil, kus noored soovivad endale kodu soetada.

Lisaks rahastusele on vaja leida ka sobivad ruumid, sisustus ning meeskond. Kõik see on aga maapiirkonnas keerulisem, kuna puuduvad tänapäevaseid töötingimused ning veel suurem on puudus pereõdedest, rääkimata füsioterapeutidest, psühholoogidest, logopeedidest ja teistest toetava meeskonna liikmetest.

Nii on sageli kõige lihtsam alustada perearstina töötamist mõne toimiva nimistu või keskuse juures, kus pakutakse paindlikku töögraafikut, puhkust ja enesetäienduse võimalusi ning sageli ka kõrgemat palka. Seega peab perearstide puuduse lahendamiseks olema süsteem selline, mis võimaldaks töötada maapiirkonnas samadel alustel kui linnas või mis pakuks täiendavat motivatsiooni raskemates tingimustes töötamiseks.

Kindlasti on lähtetoetuse suurendamine esimene samm selles suunas ja on lootust, et see kallutab ka mõne perearsti jaoks vaekausi maapiirkonna suunas. Aga järgmiste sammudena on vaja toetada nimistuga töö alustamist, tagada toimiv puhkuste süsteem maapiirkonda ning motiveerida perearsti meeskonna liikmete tööleasumist maapiirkondades.