Laupäeval möödub 31 aastat Eesti taasiseseisvumisest. Tõdemus, et Eestil on, kõrvutades saatusekaaslastega endisest idablokist, võrdlemisi hästi läinud, pole üksnes poliitikute eneseupituslik arvamus, seda toetavad ka objektiivsed andmed.

Ükskõik, kas me vaatame majandusarengut, inimarengut, demokraatiat, või riigi võimekust, Eesti on pea kõigis näitajates koos Tšehhi ja Sloveeniaga edetabelite tipus. Arvestades, kui võrratult parem oli nende kahe eelmainitud riigi stardipositsioon 1990. aastate alguses, siis on eestlastel põhjust mille üle uhkust tunda.

Kontrast teiste endise Nõukogude Liidu vabariikidega on muidugi veelgi muljetavaldavam. Kuid vahe on nüüdseks märgatav ka naabermaa Lätiga, mis alustas kolme aastakümne eest peaaegu identselt stardipositsioonilt.

Miks siis Eestil on nii hästi läinud? Seletusi võib tuua lõputult ja kõik need on omast rakursist pädevad. Parempoolsetes poliitringkondades on levinud klišee, et Eesti edukuse aluseks olid 1990. aastate radikaalsed turureformid, millega alustas Isamaa ja Mart Laar ning saavutatut aitas hiljem kinnistada Reformierakond Andrus Ansipi juhtimisel. Teisisõnu, polnuks meil Laari ja Ansipit, Isamaad ja Reformierakonda, polnuks ka Eesti edu. Kas niisama lihtne see ongi?

Pigem mitte. Põhjused, miks Eestil on hästi läinud on palju sügavamad kui mainitud radikaalsed majandusreformid. Ma tooks välja kolm peamist: esiteks, baltisaksa koloniaalpärand; teiseks, läbimõeldud reformid 1990. aastate alguses, mille puhul kõige olulisem oli erastamine, ja kolmandaks Põhjamaade geograafiline lähedus.

Et aru saada, kuidas Eesti on need kolm tegurit enda kasuks suutis edukalt tööle panna, vaatame võrdluseks põgusalt Lätit, millel nii hästi pole läinud.

Baltisakslasi ja "700-aastast orjapõlve" võib küll kiruda, kuid üks, mida neil õnnestus siinmail juurutada, on õigusriikluse põhimõte ehk arusaam, et kõik toimub seaduste järgi ja seadused kehtivad kõigile, ka kõige mõjukamatele. Teiseks importisid nad meile Saksamaalt idee professionaalsest avalikust teenistusest, mis on poliitiliselt neutraalne, mittekorruptiivne ja korralikult väljaõpetatud.

Poliitikateadustes tuntakse sellist professionaalset modernset riigiaparaati Weberliku bürokraatiana. Piisab vaid kiirest pilgust teistele ida- ja lõunapoolsetele endistele liiduvabariikidele, kus ei õigusriiklus ega Weberliku bürokraatia traditsioonid kuigi hästi ei juurdunud, et mõista, miks on Eestis riigiehitamisega nii edukalt hakkama saadud. Hästitoimiva riigi ja õigussüsteemita poleks meil paljusid teisi edu vilju, mida nüüd naudime.

Muide, Eestiga sarnast koloniaalpärandit kannab ka Läti, mis, tõsi küll läbi suuremate raskuste, oma riigiaparaadi ja õigusriikluse on lõpuks toimima saanud.

Väidan, et Eesti edu aluseks pole mitte niivõrd kiired ja radikaalsed neoliberaalsed turureformid 1990. aastatel, vaid tähtis oli pigem reformide läbimõeldus ja sisuline kvaliteet.

Arvukate võtmereformide kõrval ma tõstaks esile ennekõike ühte, mis seni teenimatult vähe tähelepanu saanud: ettevõtete erastamist. Eestis otsustati ettevõtted erastada neile, kellel oli selge äriplaan, teadlikult eelistati välisinvestoreid Põhjamaadest ja püüti vältida omandi kontsentreerumist. Nii hoiti ära kodumaiste oligarhide teke, kes muidu oleksid olulised majandusharud endi taskusse pistnud ning järgnevalt ka parteid oma käpa alla saanud.

Läti valiski teistsuguse ja vähem läbipaistva erastamismudeli ning vaevleb siiani oligarhide probleemiga, mis on päädinud kõrge korruptsioonitaseme, hilinenud riigiehituslike reformide ja rahva usalduse kadumisega erakondadesse ja demokraatiasse. Kõik see oleks toimunud ka meil Eestis, kui otsustajad oleksid valinud teistsuguse tee.

Paneb mõtlema, et Eesti ja Sloveenia on sisuliselt ainsad idabloki riigid, millel pole olnud probleemi ei oligarhide ega liialt kõrge korruptsioonitasemega.

Ja lõpetuseks ärgem unustagem Põhjamaade lähedust ja mõju. Põhjala investeeringud meie majandusse, Põhjala äri- ja asjaajamiskultuur ning ennekõike meie soov sarnaneda Põhjamaadele, püüdes iga hinna eest lahti saada Nõukogude-pärasest minevikust – kõik need mängisid otsustavat rolli.

Lätil näiteks sellist selget eeskuju ja orientatsiooni kuni 2000. aastateni polnud, mistõttu asuti üles ehitama pigem tüüpilist postkommunistlikku, mitte rangelt läänepärast riiki. Teistest endistest liiduvabariikidest pole mõtet rääkidagi, ühelgi neist polnud võrreldavat eeskuju ja poliitilist ning majanduslikku toetajat nagu meil Põhjamaade näol.

Niisiis pole Eesti edu vaid mõne erakonna või poliitiku teene, vaid põhjused on palju sügavamad ja mitmetahulisemad. Head saabuvat taasiseseisvumispäeva kõigile! 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.