Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest saab laupäeval kolmkümmend üks aastat. Tegin kiire arvutuse ja selgus, et olen elanud vabas Eestis mõned aastad rohkem kui Nõukogude korra ajal.

Ehkki olen nende aastate jooksul olnud nii mõnegi valitsuse otsuse suhtes kriitiline ja vihanegi, pole ma vist kunagi tõsimeeli küsinud, kas sellist Eestit me tahtsime? Paar korda olen seda teinud huumori või iroonia võtmes.

Miks nõnda? Ise arvan, et põhjuseks on mitmete mõtlejate poolt sedastatud tõdemus, et Eesti rahvas on hariduse usku ja haridus mõjutab meid väärtuslikke asju hoidma ja ehitama, mitte lõhkuma. Ühena viimastest rõhutas hariduse usku rahvastikustatistik Ene-Margit Tiit, kuid olen seda väidet ennegi kuulnud.

Kooliõpetajana olen ikka mõelnud, et mis on need ideaalid ja põhimõtted, mida õpilastel oleks võimalik koolis omaks võtta, et Eesti riik oleks ja saaks olema õnnelike inimeste riik.

Loomulikult tean, et riiklik õppekava sisaldab igati mõistlikke pädevusi ja kasvatuseesmärke, mida õpetajad koolis silmas peavad. Järgnevalt üritan mõned neist lahti mõtestada, põhjendada ning üsna subjektiivsetest kaalutlustest lähtudes mõnda põhimõtet lisada. Olgu veel öeldud, Eesti koolis valitseb demokraatlik vaim ning järgnevate väärtuste ja põhimõtete omaksvõtt sõltub iga õpilase isiklikust otsusest.

Esiteks mulle tundub, et kool peab rõhutama erinevate teadmiste tasakaalu. Nautisin hiljuti professor Pärtel Piirimäe artiklit "Vajame humanitaar – ja sotsiaalteadlasi, et maailma probleeme lahendada".

Piirimäe rõhutab põhjendatult, et paljudest konkreetsetest teadmisetest ilma laiema mõistmiseta ei piisa. Näiteks mis kasu on väga headest loodus– ja reaalteadustele tuginevate tehnoloogiate abil loodud vaktsiinidest, kui päris oluline osa ühiskonnast nende (ja ka mitmete teiste) kaitsevahendite vastu protestib või seostab neid mõne vandenõuga.

Teiseks tahaksin rõhutada valikute tegemise oskust ja julgust. Mind inspireeris Paide arvamusfestivalil noore koolijuhi Indrek Lillemägi juhitud arutelu teemal "Mida koolis õppimata jätta?"

Kooliga seotud inimesed teavad, et ainevaldkondade esindajad on ja peavadki olema oma õppeaine entusiastid. Paraku on nõnda, et nimekiri teemadest, mida õpilane võiks õppida, üha kasvab ja igal õppekava uuendamise perioodil on oht, et ainete maht kasv käib õpilastele ilmselgelt üle jõu.

See on koht, kus tuleb teha valikuid ja aidata teha valikuid ka õpilastel. Olen omajagu skeptiliselt hakanud suhtuma ka levinud ütlusse, mida tavaliselt positiivsena esitatakse: "Õpetaja X oli nii hea õpetaja, et hiljem ülikoolis polnud vaja midagi õppida." Sellise väite puhul ma kardan, et õpetaja X tegutses teiste õppeainete arvelt ja iga kolleegi kohustus on talle öelda, et jäta õpilastele võimalus õpingutes valikuid teha, sest ühe õppeaine suur maht võib seda segada.

Kolmanda põhimõttena tooksin välja maailma vastu uudishimu tundmise ja avatuse. Olen kohanud oma kooli vilistlasi, kelle haridustee on nagu ameerika mäed: õigusteadus - IT - muusika või vastupidi, muusika – õigusteadus - programmeerimine.

Oma tee leidmine on toimunud konarlikult ja nii olen mõelnud põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava mitte kõige õnnestunumale tunnijaotusele. Huvi mõne väärika eluvaldkonna vastu saab tappa nii liiga pealiskaudse ja väikese kui ka liiga mahuka tunnijaotusega.

Neljandana rõhutaksin elulisust. Näiteks on klassijuhatajal alati dilemma, kas teatud õpilaste küsitava tegevuse ees pigistada silm kinni või püüda neid kuidagi mõjutada. Tooksin siin mõtlema paneva näitena välja Merca mõne aasta taguse artikli "Hoolivad lapsevanemad, tutvustagem lastele joodiku eetikat". Tark õpetaja leiab võimaluse ka sageli maha vaikitud teemadel õpilastega dialoogi pidada.

Viiendana väidan, et koolis peaks õpilastel olema võimalus tegeleda suurte ideedega, maailma ja inimese olemust puudutavate küsimustega. Need ideed võivad pärineda filosoofiast, religioonist või teadustest ja viivad sageli lõppkokkuvõttena õpitu mõtestamisele.

Olgu öeldud, kogu igapäevane õppetöö koolis, motivatsiooni leidmine on lihtsam, kui seda juhib suurem idee. Enda jaoks mõttetute asjadega õpilane süvenenult ei tegele ja unustab õpitu kergesti.

Usun, et eespool kirjeldatud põhimõtted avavad võimaluse jõuda hariduse üldisema eesmärgini, mitmekülgse, avatud ja kriitilise mõtlemiseni. Olen selle eesmärgi näitlikustamiseks ikka tsiteerinud Hermann Hesse teost "Siddhartha". Brahmaanipoeg Siddhartha on just loobunud õppimisest askeetide juures ja astunud kaupmees Kamasvami teenistusse:

"Kord, kui Kamasvami talle selgeks teha püüdis, et kõike, mida Siddhartha oskab, on ta õppinud temalt, vastas Siddhartha: "Säästa mind sellistest naljadest! Sinult olen ma õppinud, kui palju maksab korv kala ja kui palju protsente võib nõuda väljalaenatud rahalt. Need on sinu teadmised. Mõtlemist ei õppinud ma sinult, armas Kamasvami, seda võiks sa parem minult õppida.""

Tulles lõpetuseks tagasi Eesti juurde, siis meie iseseisvus on kindel, kui seda hoiavad mõtlevad inimesed. Mulle siiski tundub, et see iseseisvus on veel kindlam kui suudame koolides luua solidaarse, hooliva ja armastava keskkonna ning sellist vaimsust ka ühiskonda tuua.