Kaarel Tarand: parteid vajavad arenguks teaduse abi
Kui suurem osa Eesti erakondadest juba on leninlikul viisil üles ehitatud ning nende siseelus on omakasupüüdmatut mitmekesisust sama vähe kui oli Lenini parteis, siis peaks nende edasiarendamiseks rakendama ka komparteis ära proovitud teadusliku uurimise meetodeid, leiab Kaarel Tarand Vikerraadio päevakommentaaris.
Keskealisel ja vanemal inimesel, kes ühiskonnas toimuvat jälgib ja mõtestada püüab, on peaaegu võimatu mõtteis mitte paralleele tõmmata endiste aegade ja eelmise ilmakorraga. Ja seda eriti just parteielu puudutavates küsimustes.
Tahame või ei taha, kõik me oleme oma lapse- ja nooruspõlve produktid. Selle hulka kuuluvad ka teadmised Nõukogude Liidu kompartei ajaloost. Seda õpetati nii alamates kooliastmetes kui ka ülikoolides sedavõrd massiivselt ja kõigile kohustuslikult, et midagi jäi külge ka kõige juhmimatele ja teadlikult vastupunnijatele.
Iseseisvuse taastamise aastatel, kui kõige muu tähtsa kõrval üritati taasluua ja vabade läänemaade eeskujul üles ehitada erakonnademokraatiat, oldi Eestis ja küllap mujalgi Nõukogude okupantide ja ideoloogide poolt ära lörtsitud sõna "partei" suhtes sedavõrd tundlikud, et jõuga ja kiiresti juurutati selle sõna esemel vana omasõna "erakond".
Siiski mitte täielikult. Valdav osa suurematest erakondadest nimetas end ametlikult erakondadeks, kuid mõni võttis või jättis nimesse ka sõna partei. Ja näiteks Keskerakonna puhul võib öelda, et vähemalt Edgar Savisaare ajastul oldi küll nime poolest erakond, aga südames ikka partei, mida tuli ka juhtida Lenini õpetuse järgi. Olla partei tähendas ja tähendab paljude parteilaste jaoks nüüdki olla ühiskonna avangard, juhtiv ja tõde teadev jõud, meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus.
Midagi märgilist on selleski, et kui Nõukogude režiimi ja selle ainuparteiga selget veelahet hoida soovinud erakonnad oma põhikirjades suuremad otsustuskogud ja töövormid nimetasid kas suurkoguks või üldkoguks, siis Keskerakond jätkas rõõmuga, küllap tahtlikult ja oma valijate mõtteilmale sobivalt üldkoosoleku nimetamist "kongressiks". Ja midagi ei ole teha, kompartei kongresside moodi on need Keskerakonna kogunemised alati ka välja näinud.
Siinkohal võiks vastu vaielda öeldes, et näe, ka läinud nädalal toimusid Keskerakonnas tõelised, kahe kandidaadiga valimised juhi kohale ja demokraatia õitses.
Siiski reetis partei ladvikus valitsevaid arusaamu hästi eurovolinik Kadri Simsoni hukkamõistev seisukoht Mailis Repsile. Hukkamõist mitte selle tõttu, et Reps ministriametis olles saatis korda tegusid, mis ilma uurimise ja kohtutagi on hukkamõistu väärt. Ei, hukkamõist tuli selle eest, et Reps on sattunud võib-olla ajutisele eksiteele ning asunud erakonna võimuvõitluses valele poole, toetades avantürist Jaan Tootsi ja tema vähemust, aga mitte partei peajoont ja seda, milles partei bojaarid on omavahel juba kokku leppinud.
See on tugev sõnum ja mitte ainult Reps, vaid ka kõik teised eksinud peavad teadma, et sellise käitumise juures erakonna tippu ning sedakaudu tulusatele avalikele ametikohtadele pääsu ei ole.
Erinevalt Lenini õpetusest, mille seltsimees Stalin täiuslikkuseni arendas, on teisitimõtlejate parteilisel represseerimisel Eesti tänapäeval muidugi väga pehmed vormid ja nagu lähiajalugu on korduvalt kinnitanud, võivad oma erakonnas põlu alla sattunud ülejooksikud endale pehme pesakese leida mõnes teises erakonnas.
Aga mitte alati. Partei peajoonega vastuollu minejad ei kao küll füüsiliselt olematusse või Gulagi, aga pildilt kaovad nad küll ja mõne aasta pärast ei mäleta ka huviline publik nende kunagiste poliitiliste tähtede nimesid. Nad kaovad, nagu kadusid seltsimehed Trotski, Zinovjev, Kamenev, Buhharin ja Rõkov.
Soovitus Jaan Tootsile on siinkohal, et kui partei on leninlik, siis ainus tee võidule on valla ka Lenini nippe kasutades. See tähendab, et vähemus peab end häbenematult enamuseks kuulutama ning vajadusel ka vägivalda kasutades parteis võimu haarama. Küllap hiljem jõuab ka partei ajaloo sobivalt ümber kirjutada.
Parteiline siseheitlus ning vähemuse represseerimine ei ole midagi Keskerakonnale ainuomast. Sama asja etendati alles hiljaaegu Isamaas, pisut varjatumat grupeeringute võitlust on aimata ka Reformierakonnas, kus keegi ei tohi kasvada nii suureks, et võiks esimehele väiksematki varju heitma hakata.
Mis viibki mind seekordse jutu tuumani. Kui suurem osa Eesti erakondadest juba on leninlikul viisil üles ehitatud ning nende siseelus on omakasupüüdmatut mitmekesisust sama vähe kui oli Lenini parteis, siis peaks nende edasiarendamiseks rakendama ka komparteis ära proovitud teadusliku uurimise meetodeid.
Tõsi, meie ülikoolides on täitsa olemas politoloogid ja muud ühiskonnauuringute spetsialistid, kuid otsest parteilist arendustööd nad ju ei tee, vaid on kõigest kiretud mõõtjad ja jälgijad, kes parimal juhul tõlgendavad tuulest võetud mõtete abil iganädalasi reitinguid.
Selle asemel peaks ülikoolides taas elule tõusma partei ajaloo ning soovitavalt ka teadusliku liberalismi, teadusliku konservatismi ning teadusliku sotsialismi kateedrid. Kuni teadus parteidele appi ei tule ning nende käitumine ja ideoloogiatöö on jäetud vaid parteilaste endi hooleks, head nahka sealt ei saa. Kui oleks kateedrid, siis kandideeriksin isegi sinna mõneks nooremteaduriks ja oleks parteidele päriselt abiks, selle asemel et nende peale niisama siin haukuda.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel