Intervjuu Siim Kallasega: tütrest, luukeredest ja karjääri lõpetamisest
Riigi üks vastuolulisim pensionär ja Reformierakonna dünastia looja. "Pealtnägija" rääkis Siim Kallasega kommunaalarvetest, tütre Kaja avalikust tümitamisest ja mis tunne on olla legendaarse põlvkonna viimane tipp-poliitik.
Sel reedel 20 aastat tagasi ehk 28. jaanuaril 2002 astus ametisse peaminister Siim Kallas. On see geenid, karma või miski muu, kuid 20 aastat hiljem istub valitsusjuhi ja Reformierakonna esimehe kohal tema tütar, kes peaks juhtima Eesti läbi mitmest akuutsest kriisist.
Tütar Kaja Kallas kaitses jaanuari keskpaigas riigikogu ees valitsuse energiatoetuse meetmeid ning püüdes selgitada, kuidas kõik pensionärid ei vaja tingimata toetust, tõi näiteks oma vanemad. Ühelt poolt oli Siim Kallase detsembri kütte- ja elektriarve kokku küll üle 700 euro, teisalt on see praeguse riigikogu liikme ja kunagise Euroopa Komisjoni voliniku pensionist ja muudest tasudest vaid pisku. Ehkki faktiliselt õige, ajas tütre toodud näide paljudel silme eest mustaks.
"Kõigil meil lipsab midagi… Kujutage ette, et peaminister on 25 tundi päevas surve all ja kogu aeg peab midagi ütlema ja kogu aeg kusagil vaatama ja mõtlema ka, sõnad lipsavad suust teinekord, millele tagantjärele mõtled, et oleks võinud teisiti olla. Seda on juhtunud minul küll ja küll. Selle kohta on mongoolia vanasõna, et vibust välja lastud noolt on võimalik kinni püüda, aga sõna mitte kunagi," ütles Siim Kallas.
Veteranpoliitik teab, millest räägib. Rahanduse ja krediidi eriala lõpetanud Kallas oli 1987. aastal üks Isemajandava Eesti ehk IME ettepaneku tegijaid ja suunas Eesti Panga presidendina 1992 rahareformi. 1994. aastal siirdus ta poliitikasse, asutas Reformierakonna ja oli välisminister Tiit Vähi kolmandas ning rahandusminister Mart Laari teises valitsuses. Siit ajastust pärineb skandaal, mis saadab teda ilmselt surmani...
Rahaga seoses paljudel televaatajatel mõlgub meeles üks ja seesama küsimus…
Seda ma arvasin!
Intervjuust intervjuusse küsitakse teilt üht ja sama küsimust… et kuhu kadus 10 miljonit? Seda küsitakse isegi aastal 2022.
Vastus on, et minu käest ei kadunud midagi. Eesti Pangast ei kadunud midagi. Nii et Eesti Panga asjad olid minu valitsemisajal väga korras, ja seda tegid kindlaks rahvusvahelised audiitorid. seda ma võin küll öelda.
Kuivõrd enamik uue põlvkonna netikommentaatoreid ilmselt isegi ei tea, millest õieti jutt käib, siis väga lühidalt – 1993. aastal õnnestus aferistidel petta Põhja-Eesti Pangalt 10 miljonit dollarit ning Siim Kallast ja tema õigusnõustajat süüdistati kaasa aitamises. Aastal 2000 mõistis kohus nad õigeks, aga legend, et Kallas sai isiklikult kasu või üldisemalt Reformierakond loodi varastatud rahaga, ei vaibu.
Kas teile on kunagi pakutud poliitikuna altkäemaksu?
Ei mäleta. Ei mäleta.
Aga olete kokku puutunud sellise terminiga nagu "must raha" erakonnas?
Esimehed meil ei tegelenud ei enne ega pärast rahadega, nii et mina rahaasjadega kokku ei puutunud. Tõepoolest, meil oli selline põhimõte. Ma olen üldse väga kehv rahadega tegeleja, nii et jätan selle teiste inimeste hooleks.
Siim Kallas tõusis peaministriks 28. jaanuaril 2002, kusjuures koalitsioon oli sisuliselt sama, mis täna. Vahepeal Euroopa Komisjoni asepresidendiks tõusnud Kallasest võinuks saada teist korda Eesti peaminister 2014, aga taas said saatuslikuks 1990-ndate segased tehingud. Seekord ujusid pinnale vanad Eesti Panga garantiikirjad Siim Kallase allkirjaga, kus justkui panditi Eesti riigimets ebaselgetel eesmärkidel. Kallas ei suutnud anda veenvaid selgitusi, loobus viimasel minutil peaministriks kandideerimast ja lendas ära Brüsselisse, mis jättis halva mulje.
"Noh, selle võib igal juhul kirjutada vea arvele. Sa pead aru saama poliitilise otsuse tegemisel, millal on tellimust, kas sind vajatakse või mitte. Ja seda ei olnud ja ei oleks tegelikult pidanud üldse seda asja algatama, seal oli viga. See kõik, mis toimus, oleks tähendanud ikkagi ebaõnnestumist kindlalt. Kui ma oleks peaministriks saanud, ma oleksin võidelnud igasuguste deemonitega. Ja siis oleks erakond läinud minu juhtimisel valimistele juba ette, nagu inglise keeles on lame duck," lausus Siim Kallas.
Kujund vigastatud pardist toobki meid tagasi tänapäeva. Reformierakond tegi viimastel riigikogu valimistel võimsa tagasituleku, ent vastased sõlmisid liidu ja jätsid ta veel ligi kaheks aastaks opositsiooni, kuni Kaja Kallasest sai mullu jaanuaris ootamatult peaminister, kui Jüri Ratas niinimetatud Porto Franco kriminaalasjale viidates tagasi astus. Eesti esimesele naispeaministrile, kes on pidanud lahendama mitut kriisi, heidetakse aga ette kogenematust, segaseid sõnumeid ja empaatia puudust. Viimati kõikus tema valitsus väidetavasti lõhkimineku äärel nädal tagasi energiakriisi tõttu.
"Ma arvan, et see juhtimiskriisi asi on suuresti võlts," nentis Kallas.
Et seda päriselt ei olnudki?
See oli poliitiline punktivõtmine eelkõige. Ma nägin seal mitte seda probleemi, kuidas elektriprobleemi lahendada. Te vaadake, mismoodi esinesid kõik opositsioonipoliitikud, kes olid nagu sünnilt elektrikud ja kellel oli kõik selge, kust kohast elekter peab sisse minema, kust ta peab välja tulema.
Samal ajal te sealsamas riigikogu saalis vaatate, kuidas opositsioonierakondade esindajad nüpeldavad teie tütart? Mis te mõtlete sellel hetkel?
See on kõige koledam asi, ausalt öeldes, see on väga kole. Ja see muudab seal istumise sageli täiesti vastikuks.
Tekib tunne ka, et tahaks äkki minna ja öelda, et kuulge, mis te kiusate siin mu tütart?
Tegelikult seda oodataksegi, et need, keda rünnatakse, kaotavad närvid, hakkavad mingit rumalust rääkima, vihastavad end pisaraid valama ja kui nad seda ei tee, siis see ärritab ründajaid kõige rohkem. Et neid olukordi on olnud minul elus korduvalt, et peaksime kutsuma oma abilised, me peaksime nüüd vastama ja me peaks midagi kirjutama, mingi intervjuu andma, midagi selgitama. Mulle öeldakse alati: rahune maha, istu paigal, ei ole mingit mõtet.
Üks suur teema viimasel ajal on olnud Reformierakonna siseintriigid. Mis teil erakonnas toimub?
Meil sellist sisemist klaarimist, et kes on kaamel, ei ole fraktsioonis. On erinevaid arvamusi, mis on õige ja mis mitte. On üks asi, Ansip, kes avalikult nõuab peaministri ehk erakonna esimehe tagasiastumist. Mis on muidugi jumala tõsine asi, nii et asjad ei ole korras. Kujutage ette – te lähete valimistele, olete meie valija näiteks, teil on ees erakond, kelle juht on kõigele lisaks peaminister. Ja mingisugune seltskond ütleb, et me oleme kõik ühtsed ja siis on keegi, kes ütleb, et tegelikult on kõik mäda ja pealik peaks tagasi astuma. Noh, valija mõtleb, et kas ma saan nende peale loota või mitte.
Olete uurinud Ansipilt, mis see tema probleem on?
Ta on nüüd kaheksa aastat eemal olnud ja mul on tunne, et ta natuke mures, et tema suured saavutused kuidagi hakkavad hajuma. Et ei austata teda piisavalt. Aga ta võib tahta ka lihtsalt seda, kuna talle eriti ei meelde praegune esimees, et ta teeb kõik selleks, et keegi teine hakkaks juhiks. Aga ma ei tea, kes see teine võiks olla.
Siim Kallas väidab, et ei õpeta kõrvalt tütart, kuidas valitsust juhtida või tipptasemel poliitintriige punuda. Ta on Reformierakonna auesimees, riigikogu liige, juhib Euroopa Liidu asjade komisjoni, ning kuulub vallavolikogusse Viimsis, kus asub tema kodu. Põhjus tempo aeglustamiseks on ka tervis, mis andis alles hiljaaegu tagasilöögi, kui Kallas sattus ootamatult infektsiooni tõttu rohkem kui kuuks ajaks haiglasse.
"Mingisugune bakter hakkas mind mürgitama. Nii pea, kui saadi antibiootikumikuur peale, oligi ärev hetk möödas. See oli niisugune haigus või bakterirünnak, mida enne antibiootikumi leidmist ei olnud mingit šanssi üle elada. Mingid päevad olid väga rasked, oli väga halb olla. Pärast oli probleem jälle selles, et nii pikalt oli see antibiootikumide tilgutamine, et kohutavalt igav oli," lausus Kallas.
20 aastat tagasi astus ametisse teie valitsus ja on omapärane ajastus sel intervjuul, sest just neil päevil te teatasite, et ei kandideeri järgmisesse riigikogu koosseisu. Mis see tähendab? Kas Siim Kallase poliitiline karjäär on läbi?
Ütleme niipidi, et kui ma järgmise riigikogu lõpus olen 78, siis ma ei ole kindel, et et ma suudan kõik see neli aastat väga efektiivselt toimetada. Ma arvan, et see on mõistlik, et aitab küll.
Kas see lihtsalt sümboliseerib teatud ajastu lõppu, kui oli Eesti poliitika kuldaeg, kus olid Mart Laar ja Edgar Savisaar, teie, Marju Lauristin? Täna olete neist tegevpoliitikas ainult teie.
Nii see on. Numbri muutumisele passis ei ole võimalik kuidagi vastu seista.
Härra Kallas, teie koalitsioonid ei ole olnud väga pikaajalised, aga üks kaunis liit tähistab sel aastal viiekümnendat aastapäeva – teie abielu Kristiga.
Seda küll jah.
Tähistate seda kuidagi?
Ei ole veel plaani pidanud. Midagi peaks ikka tegema, aga vaatame, kuidas see batsill laseb meil toimetada.
Poliitikast me rääkisime, aga mis on ühe pikaajalise abielu saladus?
Sellele on raskem vastata kui poliitika kohta. Inimestena oleme lihtsalt sobinud. Kui noorelt abiellute ja armastus on abielu aluseks, siis me usume kõik, et see kestab igavesti. Muidugi igavesti ei kesta, aga me mõlemad oleme ikka uskumatult rahul. Vaat kui hakkavad tulema mingid terviseprobleemid ja sa sõltud teisest inimesest, siis hakkad aru saama, kui suur väärtus on, et sul on elukaaslane, kellega sul ei ole mingisuguseid lahkarvamusi. Või sa tead seda, et ükskõik, mis juhtub, sinu pere on sinu selja taga. Ja see on tohutu tähtis.
Toimetaja: Marko Tooming