Jalutasin teisipäeva hilisõhtul oma internet-DAB raadios, millel umbes 28 000 jaama, mööda maailma. Mihhail Gorbatšovi nimi kõlas kõikjal. Ikka perestroika ja Berliini müüri lammutamine. Siia tuleks lisada ka nn külma sõja lõpetamine ja Nõukogude Liidu laiali laskmine. Viimane ärritab Venemaad tänase päevani.

Ka ida poolt tulevates nekroloogides võite kohata väga mürgiseid etteheited impeeriumi lõhkumise eest. Täpsemalt pannakse suurriigi langus Boriss Jeltsini tegude arvele, kuid võimaluse selleks lõi Gorbatšov. Pole vist tarvis üle korrata, et ilma uutmisprogrammita (perestroika), mida NLKP Keskkomitee peasekretär püüdis ellu viia, oleks Eesti taasiseseisvumine küll mõnda teist teed pidi käinud. Kui üldse tol ajahetkel võimalikuks saanud. Nagu kirjutas rahvasaadikute kongressi delegaat Jüri Kraft: Eesti iseseisvus võideti Moskvas.

Minul on ka endal väike mälestus sellest mehest. "Aktuaalse kaamera" videogrupiga saatsin teda ja Raissa Maksimovnat 1987. aasta visiidil Eestisse. Käisime koos külalistega Tallinna Raekojas, Maratis, Paide rajooni 9. mai kolhoosis esimees Endel Liebergi juures, kartulilaos ja kolhoosi lasteaias ja ka ühe perekonna kodus.

Maratis sain suurmehega ka kaks lauset vahetada. Lugu selles, et tähtsat visiiti saadeti valgustama ETV kõige parem videotehnika. Stuudio oli just saanud mõned Jaapani ülimoodsad nn Betacami videokaamerad. Uhiuutena saadeti need tööle ja hakkasid ka kõrgele külalisele silma.

Küsis, et kus me nad saime? Grupijuhina vastasin Gorbatšovile diplomaatiliselt, et Moskva Kesktelevisioon saatis. Vastus meeldis riigimehele. Ta kasutas kaamera näite oskuslikult ära ja kiitis kõva häälega, kui hea on ikka vabariikidel suures Nõukogude Liidus olla. Kogu teda saatev meeskond noogutas targalt ja jaatavalt. Oli ju laialt päevakorras liiduvabariikide omariikluse taotlemise teema. Saime pärast ka telemaja ülemustelt kiita, et me ootamatus olukorras nii hästi käituda oskasime.

Veel seob mind Gorbatšoviga tema kuiv seadus. Oleksin selle pärast peaaegu soolaputkasse sattunud.

1985. aasta seadlus "Joomarluse vastu peetava võitluse tõhustamisest" jõustus suvel. Joomine avalikus kohas keelati kategooriliselt. Karistused kuni vanglani välja. Viinapudeli ostmine muutus pea võimatuks. Isegi suur tutvus ei aidanud enam.

Sama 1985. aasta suve lõpul õnnestus mul - ei mäletagi enam, kuidas - Nõmme viinapoest üks 0,7-liitrine Bulgaaria viinamarja veini pudel saada. Rõõm missugune. Ostsin tahvli šokolaadi ka ja läksime siis koos ühe sõbrannaga Hiiule Glehni parki, et seal pisut lõõgastuda. Peitsime end kaugele Mustamäe servale ühe põõsa taha ja tegime pudeli lahti.

Kui mõni sõõm võetud sai, märkasime kusagil Krokodilli kuju juurest miilitsa patrullautot meie poole sõitmas. Kuidas korrakaitsjad meid leidsid jääb praeguseni mulle mõistmatuks. Igal juhul mõni hetke hiljem seisis Gazik meie kõrval ja vihased mundrimehed astusid meie ette.

Panin pudelile korgi peale ja tõusin püsti. Sõbranna ka. Meil oleks kohe sõiduks jaoskonda läinud. Kuid päästis rahvaste sõprus. Vene keeles hakkasime tüdrukuga kordamööda seletama, et oleme armunud ja varsti abiellume ja nii edasi. Miilitsaile eestlaste aktsendiga vene keel meeldis. Isegi naeratasid ja kordasid seitse korda üle, et meil see avalik joomine viimane kord oleks. Lubasime. Mõjus nii hästi, et isegi poolik pudel jäeti meile neiuga alles. Küll siis maitses hästi.

Vähesed teavad, et Mihhail Sergejevitš oli väga musikaalne inimene.

Tema album "Laulud Raissale" sai tõeliseks harulduseks. Laulu "Vanad kirjad" laulis ta sisse pärast Raissa surma. "Ärge kunagi lugege vanu kollaseks tõmbunud kirju, liiga valus oleks see hingele…" Gorbašov nimetas ennast laulu esitamise päevil haavatud südamega linnuks. Kitarril saatis Mihhaili kuulus muusik Andrei Makarevitš ansamblist Mašina Vremeni. Ka ERR-i saates "Kuldrandevuu" on see laul kõlanud.

Heliplaadiga tõestas Gorbatšov oma suurt armastust varalahkunud abikaasa vastu. Aga ka seda, kui kõrgelt haritud ja seda ka kultuuri vallas olid mõlemad abikaasad. Tutvusid nad 1954. aastal tantsukursustel, õppisid koos Moskva riiklikus ülikoolis ja täiendasid end kuni elu lõpuni. Mihhaili peeti eeskujulikuks abielumeheks ja hinnati tema sügavat lugupidamist armastatud abikaasa vastu.

Kommunistlikust noorest kasvanud suurmees oli ta.