Ma tegin seda jälle! Üle hulga aja. Ostsin kolm vinüülalbumit. Käisin oma igakuist Ida Raadio saadet tegemas, astusin sisse samas majas asuvasse plaadipoodi World Clinic ja sobrasin seal plaatides. Leidsin kolm albumit, ostsin ära ja nüüd olen õnnelik.

Uute plaatide ostmine on omaette elamus, millest saavad aru vist ainult vinüülifännid. Või õigemini, see on nagu uute raamatute ostmine raamatufännile. Sul on tuttuus vinüülplaat, kilesse pakitud. Plaadikile alt paistavad kirkad värvid, mis pole veel tuhmunud ja nurgad, mis pole veel narmastunud. Mina teen plaadikile reeglina lahti pöidlaküünega, kasutades seda lõikajana. Mis tähendab muidugi seda, et küüned ei tohi liiga lühikesed olla.

No ja siis järgneb tavaline protseduur: paned plaadi plaadimängija taldrikule, asetad nõela taldrikule ja edasi läheb rutiinselt – vajutad plaadimängija nuppu, alguses kõlab natukene vinüüliraginat ja siis algab muusika.

Vinüülide juurde leidsin oma tee juhuslikult. 1990. aastatel elasin Berliinis, musafänn nagu ma olin, ja investeerisin oma pisukesest sissetulekust – tagantjärgi vaadates isegi liiga suure – osa muusikasse. Juba 1990. aastate alguses tekkis seltskond, kes põlgas CD-sid ja vandus vinüülile truudust surmani. Mina nende sekka ei kuulunud. Vinüülid oli tol ajal lihtsalt odavamad kui CD-d.

Reeglina tegid kõik plaadifirmad 1990. aastate esimesel poolel veel kõikidest uutest väljalasetest nii vinüüli-LP kui CD-versiooni. Ja esimene maksis umbes kümnendiku võrra vähem. Ehk kui suurema summa eest suurt hulka plaate osta, siis sai vinüülides umbes ühe plaadi rohkem.

Teine asi oli see, et CD oli moes ja tulevikuformaat ning iga tervemõistuslik inimene läks sellele formaadile üle. See aga tähendas seda, et inimesed kas müüsid või viskasid oma vinüülikogud ära. Terve Lääne-Euroopa oli tol ajal täis second hand plaadipoode, kus vinüüli sai osta muinasjutuliselt madalate hindade eest.

Sama käis ka plaadimängijate kohta, inimesed müüsid neid väikese raha eest ära. Mäletan, kuidas ma ostsin oma esimese plaadimängija. Berliinis – ja igas saksa linnas – olid omal ajal sellised lehed, kus sai kuulutada igasugu asjade müügi- ja ostusoovidest. Kui leidsid sobiva asja, siis tuli helistada inimesele, minna kohale ja asi ära tuua.

Ma sõitsingi Berliini äärelinna, mis oli Eesti mõistes umbes nagu Lasnamäe, ainult et kordades suurem. Seal kusagil nendes kümnekordsetes paneelelamutes elas vuntside ja kohustusliku kuldse kõrvarõngaga tüüpiline saksa päss, kes plaadimängijat üle andes vaatas mind haletseva pilguga. Vaene mees, mässab mingite plaatidega, mõtles ta kindlasti. Vennal oli nurgas vinge duubelkassetikas CD-mängijaga, mille ümber seisid virnade viisis laserplaate imala saksa popmuusikaga.

Ja muidugi oli üks põhjus töökorras plaadimängijat säilitada see, et undergroundbändid andsid reeglina välja uusi lugusid singlitel. Need seitsmetollised, eks mõni ikka teab. Millegipärast CD-singleid eriti välja ei antud ja kontsertidel sai neid alati ostetud. Alustavad artistid tihti peale ühe-kahe singli enamat välja ei andnudki ja albumini jõudnud nad kunagi.

Millega seoses tuleb meelde selline paradoksaalne lugu. Millalgi 1990. aastate teisel poolel puhkasin Madridis ja avastasin suhteliselt kesklinnas alternatiivmuusika poe, kus müüdi peamiselt punki ja sellega seotud muusikat. Poodi pidas noor ameerika kutt, kes oli Hispaanias nähtavasti juba üksjagu elanud, sest peale muu oskas ka hispaania keelt.

Tol ajal käis uute plaatide ostmine nii, et sa valisid kastidest huvitavad asjad välja ja siis said neid kuulata. Mõnes plaadipoes oli mitu plaadimängijat ja seal sa siis kuulasid muusikat kõrvaklappidega. See oli veel see aeg, kui igas endast lugupidavas alternatiivmuusika plaadipoes oli plaadimängija kõrval tuhatoos ja eriti coolid poeomanikud pakkusid veel tasuta kohvi või isegi õlut.

Kui ma seal siis hispaania punki kuulasin, küsis poeomanik minult: "Kuule, nüüd tuleb Ameerikast uus muusikastiil, selle nimeks on emotsionaalne hardcore, tahad kuulata?" Ta ise oli silmnähtavalt selle muusika armastaja. Mind asi muidugi huvitas ja ta otsis kusagilt kapi otsast pataka seitsmetolliseid singleid ning hakkas neid ette mängima.

Kuulasin, kuulasin veelkord ja mulle ei meeldinud. See kaup jäi katki. Vend oli silmnähtavalt pettunud. Ja ma kahetsen nüüd, et neid singleid ära ei ostnud. Esiteks, nüüd see muusika mulle meeldib ja teiseks – need singlid maksavad tänapäeval kulla hinda.

Nojah, nüüd on teised ajad. Mõned aastad tagasi lugesin, et vinüülide müük ületas esmakordselt CD-de müügi. Mis kõik on aga tähtsusetu, sest üle 90 protsenti muusikast tarbitakse voogedastus- või internetikeskkonnas. Mis aga tegelikult pani ostjatele paugu, oli see, kui suured plaadifirmad avastasid, et vinüülidel on turgu. Nii nad kukkusid massiliselt välja andma oma klassikat Led Zeppelinist kuni ABBA-ni. See vähendas väikeste plaadifirmade võimalusi ruttu uut muusikat välja anda. Ning, mis kõige olulisem, plaadihinnad läksid üles.

Tänapäeval on nii, et kui tuleb välja uus album, siis tuleb see kohe ära osta. Väikeste plaadifirmade toodangu tiraažid on väikesed ja plaadid saavad ruttu osa. Nädal-paar pärast ilmumist on uusi plaate juba raske kätte saada ja tihti hind kasvab iga nädalaga.

Huvitav või õigemini ebahuvitav on see, et singlite hind on kasvanud nii kõrgele, et need on tihti peaaegu sama kallid kui albumid. See kõik on minu jaoks täielikult tapnud singli mõtte. No pole need enam odavad meediumid, mille abil sai väikeste kuludega teada uute bändide loomingust. Sellele lisandub , et second hand plaadid on haigelt kalliks läinud.

Pole minu küll minu välja mõeldud mõte, aga nõustub, et tänapäeval on vinüül luksuskaup. Vinüülplaat on tegelikult igapäevaseks eluks täiesti ebavajalik asi. Ta pole enam asendamatu. Aga ta on lahe ja vinüülplaat pakub visuaalselt elamust, mida ükski teine muusikaedastamise meedium ei paku. Kui muusika tuleb pöörlevalt kettalt, siis see tundub kohe teistmoodi olevat.