Looduse õiguste kohta mõlgutasin mõtteid viimati kahe ja poole aasta eest seoses Öördi soo samaaegse niisutamise ja kuivendamise looga. Soomaad läbiva Kõpu–Jõesuu maantee põhjapoolsel teepervel ehitati kraavidele tamme ja tõsteti veetaset, et luua eeldused juba 1981. aastast looduskaitse all oleva Öördi raba kuivenduseelse veerežiimi taastumiseks. Lõunapoolsel teepervel aga rekonstrueeriti maaparanduskraave.

Tuli välja, et juriidiliselt oli kõik muidugi korrektne. Tegemist on üle Eesti laialt levinud rehepaplusega, kus eurorahade toetusel käib samaaegselt kaitsealal soode taastamine, ning kohe selle piiri taga metsa kuivenduskraavide uuendamine.

Õigussubjekti staatus võimaldaks Öördi sool anda maantee teisel teepervel kuivendajad-metsaparandajad kohtusse, loomuliku ja tervikliku veerežiimi kahjustamise pärast. Kohtumajja soo muidu ise ei lähe, seda teevad tema eestkostjad, kes esindavad soo õigusi.

Advokaadid saavad esindada sood täpselt nii, nagu nad esindavad kohtuvaidlustes kohalikke omavalitsusi, sihtasutusi, firmasid ja teisi mitteinimesi.

Eesti meedias kerkivad looduse õigused korra aastas jutuks, hiljaaegu arutles puude õiguste üle Harri Tiido. Mingit laiemat diskussiooni ühiskonnas senimaani aga sellel teemal tekkinud ei ole.

Riigikogu saja ühest liikmest ei oska hoobilt pakkuda kedagi, keda see teema kõnetada võiks. Tähelepanuväärne on siinkohal, et Rootsi riksdagis ehk parlamendis võtsid juba kaheksa aasta eest looduse õiguste teema üles Eesti juurtega poliitikud Valter Mutt ja Annika Lillemets.

Viimastel nädalatel on Soomaalt leheveergudele jõudnud lugu Riigimetsa Majandamise Keskuse otsusel rajatud plastmassist hiidtruubist Mulgi Heinamaal, millest Lemmjõgi nüüd läbi kulgeb. Arvan, et see truup ei sobi mitte kuidagi Soomaa rahvuspargi ühele kaunimalt silmusklevale jõele. Väga kahju, et selline tegu on tehtud ja väärtuslik loodusmaastik on lagastatud.

Kui selline kolesild ehitada väärtuslikku linnamiljöösse, näiteks Viljandi lossimägedesse, Pärnu vallikraavi peale, Kadriorgu, Toomemäele, siis tuleksid inimesed tänavale, et ehitajat takistada.

Lemmjõe äärsete eestiaegsete heinamaamaastike hävitamise vastu oleks pidanud seisma kaitseala valitseja. Tõenäoliselt on juriidiliselt taaskord kõik korrektne, mis viib tõdemuseni, et rahvuspargi kaitse-eeskiri küll reguleerib looduse ekspluateerimist, aga Soomaa loodusväärtusi ei kaitse.

Mida siis teha?

Idee rakendada looduskooslustele, ökosüsteemidele seaduslikud õigused sarnaselt juriidiliste isikute õigustega on alguse saanud põlisrahvaste juurest Kolmanda Maailma maades, liikumine kogub aga hoogu ka Euroopa Liidu õigussüsteemis.

Esimese jõena sai kohtu otsusega õigusliku subjekti staatuse 2016. aastal Atrato jõgi Lõuna-Ameerikas Kolumbias. Aasta hiljem Whanganui jõgi Uus-Meremaal ja Ganges Indias. Viimastel aastatel on tulnud huvitavaid uudised Rootsist, kus Vätterni järve äärsed elanikud on koos rahvusvaheliste organisatsioonidega koondunud järve kaitseks mitmete ohustavate arendusideede eest.

Loodan, et kaugel pole päev, millal Soomaa sood ja veed saavad õigussubjekti staatuse. Rahvuspargi loodusväärtustele tähendaks see praegusest paindlikumat ja tõhusamat kaitset.