Kiirelt inimkonna ja maailmamajanduse kasvult oleme päranduseks saanud kaks suurt kriisi, mida peame lahendama. Üks neist on kliimakriis. Teine on elupaikade kriis.

Võtmeküsimuseks on leida lahendused, millises suunas liikuda, ühte kriisi teise arvelt võimendamata ja samal ajal ka inimeste heaolu arvesse võttes. Heas ökoloogilises seisus ja hästi toimivad ökosüsteemid on selles meie suurimad liitlased.

Kestlikku arengut loodeti varasematel aastakümnetel saavutada kolme komponendi tasakaalustamise kaudu: looduskeskkond, majanduskeskkond ja sotsiaalne võrdsus. Tänapäeval on aru saadud, et kestlikkuse saavutamise eesmärki tuleb näha mitte kolme jalaga tabureti, vaid hoopis püramiidina. Alumisel, vundamendi tasemel on terviklik looduskeskkond, millele toetub majandus ning millel omakorda püsib sotsiaalne õiglus.

Looduskeskkonna arvelt ennekõike majandustaseme paisutamine ohustab nii majanduslikku kui ka sotsiaalset jätkusuutlikkust, nii nagu nõrgale vundamendile ehitamine viib lõpuks kogu maja kokkuvarisemiseni.

Suurimad teadlasi ühendavad kogukonnad nagu IPCC ja IPBES on jõudnud ühemõtteliselt järeldusele, et toimivad ökosüsteemid on kõige odavam ja efektiivsem viis keskkonnaprobleemide lahendamiseks ja majandusliku jätkusuutlikkuse tagamiseks.

Sellele tulevikuvaatele esitasid oma arvamusloos vastuargumente Eesti Maaülikooli esindajad. Artiklis kirjeldatud nägemuse kohaselt on looduslikult heas seisus ökosüsteemid kliimamuutuste pidurdamise seisukohalt vähetõhusad ning kliimakriisi lahendamiseks on vajalik hoopis metsade intensiivne majandamine. Kommentaari autorid näevad intensiivse metsamajandamise piiramises ohtu omanikutulule ja investeeringutele.

Esmapilgul tundub tegu ahvatleva lahendusega: jätkata ning intensiivistada senist tegutsemisviisi, lahendada kliimakriis ning teenida sellelt veel tulu ka. Kahjuks kannatab sellise lahenduse korral maja vundament: elurikkusele toetuvad toimivad ökosüsteemid. Metsade puhul on just intensiivne – lageraie- ning kuivenduspõhine – majandamine peamine elurikkuse vähenemise põhjus.

Artikli autorid toovad veel eraldi välja soode ja niitude taastamise kui kliimavaenuliku protsessi, mille tulemusena meil on vähem pinda majandatavatele metsadele. On aga teada, et nii sood kui ka niidud on olulised süsiniku salvestajad muldades, mis toimivad efektiivselt ka suureneva CO2 emissiooni tingimustes. 

Tutvustame siinkohal teaduspõhist ja huvide konfliktist kallutamata tulevikuvaadet, mis võtab arvesse ökosüsteemide võimet hoida püsivaid aineringeid, leevendada kliimamuutuste mõju, pakkuda looduslikele liikidele elupaiku ning toetada majanduslikku jätkusuutlikkust.

Kliimakriisi lahendused ei pea tulema elupaikade kriisi võimendamise arvelt. Intensiivne metsamajandamine ei ole ka viis tagada majanduslik jätkusuutlikkus. See toob kasu vaid lühikeses perspektiivis. Kui soovime, et meie lastel ja lastelastel oleks ka võimalus metsa majandada, siis ainuke võimalus on seda teha ökoloogilisi printsiipe jälgides.

Esimesena tasub välja tuua asjaolu, et Eesti metsad on viimastel aastatel muutunud süsinikuemiteerijaks (metsadest vabaneb rohkem süsinikku kui needd seovad, kogutagavara väheneb). See on seotud praeguse intensiivse metsamajandamisega ja toob välja selge vastuolu Eesti Maaülikooli teadlaste artikli põhisisuga.

Mait Klaassen, Marek Metslaid, Ahto Kangur, Endla Reintam ja Allan Sims mainivad oma artiklis maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse ehk LULUCF-i sektorit ning selle kohustust siduda vähemalt sama palju süsinikku, kui see emiteerib.

Tegelikkuses on sellel sektoril juba praegu suurem ülesanne: vajadus Eestis praeguse seisuga rohkem siduda kui emiteerida, et tasakaalustada heidet muudest sektoritest. Me peame väga hästi läbi mõtlema, kuidas seda tagada, sest vaid loodus on hetkel võimeline CO₂ siduma, tehnoloogia veel mitte. Siiski tasub meeles hoida, et kümmekond aastat tagasi sidusid meie metsad oluliselt rohkemgi CO₂, kui on praegu eesmärgiks võetud.

Maaülikooli teadlaste hinnangul on parim lahendus selleks metsa võimalikult intensiivselt majandada. Maha raiutud puude asemele kasvab ju kiiresti uus puistu, mis seob kasvamise käigus süsinikku. Pealtnäha lihtne lahendus: mida rohkem raiume, seda rohkem uut metsa asemele kasvab. See lähenemine aga eirab, et süsiniku sidumine, pikaajaline talletamine ja süsinikuvaru on erinevad asjad. Vanade metsade süsinikuvaru on noorte metsade omast oluliselt suurem.

Kui me puistu maha võtame ja selle kütteks või lühikese elueaga toodeteks kasutame (nagu praegu kasutatakse 80 protsenti Eestis raiutavast puidust: umbes 55 protsenti põletatakse, 25 protsendist toodetakse paariaastase elueaga tselluloositooteid), siis peame me uue metsaga hakkama õhust kinni püüdma sedasama süsinikku, mille me vanast metsast sinna vabastasime.

See võib olla hea viis kiiret majanduslikku tulu saada, aga kindlasti mitte kõige efektiivsem viis kliimakriisi lahendada. Tegelikult võivad ka vanad puud olla lisaks süsiniku talletajatele väärtuslikud süsiniku sidujad, näiteks on Rootsis ja USA-s süsinikuvoogusid mõõtes leitud, et majandatud metsamaastikus seovad süsinikku väga hästi just vanad, saja-aastased metsad.

Et majandamise läbi metsast eemaldatud puit võiks toimida "kliimasõbralikult", peaks selles seotud süsinik jääma toodetesse pikaks ajaks. Eesti puidukasutuse puhul, arvestades toodetele Euroopa Liidus kehtivaid poollaguaegasid, hoiavad raiutud puidust tooted kaalutud keskmisena süsinikku seotuna alla kümne aasta. See on lühem aeg, kui näiteks puidu looduslikul lagunemisel metsas.

Sageli toovad metsanduse intensiivistamise pooldajad välja ka asendusefekti (puidust tooted ja energia võivad asendada fossiilsetest toorainetest tehtuid), kuid teadusuuringud rõhutavad, et selle võimalik mõju on ajutine ja sageli vildakalt hinnatud. 

Ka tulu saamise seisukohalt ei ole nimetatud autorite väljapakutud lahendus jätkusuutlik ega ainuvõimalik. Kuna praeguse seisuga on Eesti metsandussektor muutunud Euroopa Liidu silmis süsiniku siduja asemel emiteerijaks, siis senise metsakasutuse jätkudes peame peagi hakkama oma metsamajandamisele peale maksma, ehk süsinikukvoodid muutuvad tuluallikate asemel riigile suurteks kuluallikateks.

Seda kuluallikat on tegelikult lihtne kontrolli all hoida: ärme lase seda vanadesse metsadesse aastakümnete ja sajandi jooksul salvestunud süsinikku puidugraanuleid tootes õhku. Nii mõnigi kord on looduses asjade tegemata jätmine kõige parem viis kulusid kontrolli all hoida ja isegi tulu teenida.

Tegelikult ei ole metsamajandamise intensiivsuse vähendamine tingimata seotud ka töökohtade ja isegi metsast saadud tulu vähenemisega. Eesti metsandussektor on viimasel ajal muutunud väga efektiivseks, ühe töötaja kohta töödeldud puidu kogus on meil üks maailma suurimaid. Mõne aasta tagustel graafikutel võib näha isegi töökohtade vähenemist ajal, kui metsa üha rohkem raiuti. See on koht, kus efektiivsus meile kasuks ei tule.

Puidu kiire läbihekseldamine ei väärtusta bioressurssi ja selline näiv produktiivsus ei tooda meile ka maksimaalselt tulu.

Mis on sellise majandamismudeli juures maksimaalne, on ehk väga lühiajaline tulu (mõnele) inimesele ja samal ajal pikaajaline kulu ülejäänud ühiskonnale looduskeskkonna seisundi halvenemise kaudu. Asi, mille arvelt me ei tohiks kompromisse lubada, kui tahame oma lastele pärandada vähemalt sama heas seisus maailma nagu oma vanematelt saime. Praegune "hõlptulu" tuleb tulevaste põlvkondade arvelt.

Tegelikult on küsimus, millega me peaksime riiklikul tasemel praegu tegelema, hoopis see, kuidas jätkusuutlikul viisil metsaga seotud töökohti juurde luua. Variandid on olemas, näiteks läbi puhkemajanduse, turismisektori, loodushariduse, innovatiivsete lahenduste Eesti puidu kasutamisel või metsa kasvamas hoidmise väärtustamisel (nt süsinikukrediiti investeerimise võimaluste pakkumine).

Nii saaksime teenida tulu ja säilitada töökohti, aga kasvama jätta süsinikku salvestavad vanad metsad. Need metsad pakuksid meile "ökosüsteemi teenuseid" nagu elupaikade hoidmine, võimalus käia marjul-seenel-matkamas, süsiniku salvestamine, ja tõepoolest, endiselt ka süsiniku sidumine. Ka vana puu kasvatab tüve ja oksi, okkaid ja lehti, puust toituvate elukate biomassi, metsa mullakihti. Ja selleks võtab ta materjali ei kuskilt mujalt kui õhust süsihappegaasi sidudes.

Vähem intensiivselt majandatud või üldse majandamata metsade liigirikkus aitab tagada looduse protsesside terviklikuma toimimise ja aitab puhverdada kliimamuutuse ja muude keskkonnaohtudega seotud negatiivseid mõjusid.

Liigiline mitmekesisus on seotud funktsioonide rohkuse ja mitmekesisusega - erinevate tunnuste ja elukäiguga taimedel, loomadel, mullaelustikul on süsiniku sidumiseks, ladestamiseks ja teisteks looduses vajalikeks funktsioonide tagamiseks igaühel oma "nišš", mistõttu mitmekesisus, erinevate liikide ja nende omaduste rohkus, aitab tagada hästi toimivad ning vastupidavad ökosüsteemid.

Taimsest süsinikust sõltuv elukate mass on üks tähtsamaid süsiniku hoidjaid metsamullas. Näiteks on juurtest toituvad ussikesed (nematoodid) toiduks järgmistele toiduahela lülidele. Nende jaoks on suured lageraied katastroof, kogu toiduahelas hoitav süsinik kaob süsteemist ning taastumine võtab väga kaua aega. On näidatud, et majandatavate metsade mullas on oluliselt vähem juurtega seotud süsinikku, isegi kui puud on sama vanad kui võrreldavas looduslikus metsas.

Intensiivsele metsamajandusele omane liigivaene mets on kliimamuutuse mõjudele, sh kahjuripuhangutele, põudadele ja ekstreemsetele ilmastikuoludele oluliselt vähem vastupidav kui looduslik, mitmeliigiline puistu. Liigirikkusel on positiivne mõju ka puidu mahule: Eesti metsadest pärit andmetel on mullaseente, taimede ja samblike poolest liigirikkamates metsades puidu maht suurem kui liigivaesetes metsades.

Puud ja teised elusorganismid ei ole metsas ainukesed süsiniku sidujad ja salvestajad. Mullas talletub suur osa metsaökosüsteemide süsinikust, eriti turbamuldades. Intensiivse majandamise käigus kahjustatakse mulda ja selles elavat seeneniidistikku, mis soodustab ka avatus päikesekiirgusele raielankidel. Lagunev seeneniidistik ja puujuured eritavad suures koguses süsihappegaasi ja selle tulemusena mulda talletatud süsinik väheneb 10-20 protsendi võrra. Enamasti kulub üle 50 aasta, et mullas olev süsinikuvaru taastuks.

Soode taastamisel on kliimakriisi valguses mitu olulist rolli. Me vähendame nõnda kuivenduse mõjul turbast lagunemise tõttu praegu õhku paiskuva süsihappegaasi hulka, mis oma mahult on võrdne vähemalt terve Eesti transpordisektori heitega. Soode taastamine on ka konkurentsitult kõige odavam meede atmosfäärist süsiniku püsivaks eemaldamiseks, sest see seotakse heas seisus soos turbasse.

Pikenevate põudade valguses muutub järjest olulisemaks soode veerežiimi ühtlustav mõju ka intensiivsemas kasutuses olevale maastikule ja jõgedele. Juba kuivendatud turvasmuldade metsastamine soometsadeks, mis on Eesti maastikule omased, on igati tervitatav, sest sel viisil saame süsinikusidumist võimendada nii puitu sidumise kui mulda/turbasse pikaajalise süsiniku talletamise näol.

Jätkuv valimatu turvasmuldade kuivendamine toob aga kaasa väga suure aastatuhandete jooksul pikaajaliselt turbasse talletatud süsiniku, toitainete ja setete heite nendelt aladelt. Peaksime hoopis mõtlema kuivenduse uuendamisest loobumist tüseda turbaga või põuatundlikumatel muldadel.

Ühes aspektis on kommenteeritud artikli autoritel õigus: me peaksime tõepoolest leidma viisid kliimakriisi leevendamiseks.

Meie soovitame kasutusele võtta sellised lähenemised, mis on tõhusad ja teaduspõhised ning ei tule looduslike elupaikade ja majandusliku jätkusuutlikkuse arvelt. Selliseks lahenduseks on kasutada võimalikult palju ära terviklike ökosüsteemide iseeneslikke protsesse, mis toimivad kõige tõhusamalt ilma inimese liigse vahelesegamiseta. Hästi toimivad ökosüsteemid on kliimakriisi ja muudegi inimtekkeliste keskkonnaprobleemide lahendamisel meie parimad liitlased.

Tuul Sepp, ökoloog; Marko Kohv, soode taastaja; Evelyn Uuemaa, geoinformaatik; Meelis Pärtel, ökoloog; Martin Zobel, ökoloog; Raul Rosenvald, metsateadlane: Mari Moora, ökoloog; Ülo Mander, loodusgeograaf; Urmas Saarma, bioloog, Tiit Tammaru, inimgeograaf; Ain Kull, loodusgeograaf; Leho Tedersoo, mulla mikrobioloog; Marko Mägi, linnuökoloog; Aveliina Helm, elupaikade taastamise ekspert; Laimdota Truus, sooteadlane; Mati Ilomets, sooteadlane; Ivika Ostonen-Märtin, ökofüsioloog.