Inimene on aastatuhandete jooksul muutnud meid ümbritsevat loodust ja isegi Maa geograafiat nii palju, et nimetame käesolevat aega antropotseeniks. Kuigi Eestis on rahvaarv olnud kergelt kahanevas trendis, on meie vajadused jätkuvalt suured ning neid rahuldatakse valdavalt looduse arvelt. Kuidas oleks võimalik meie laiutavat elustiili loodusele korvata?

Suur osa inimkonnast elab linnades või selle ümbruses, eramajas, kortermajas või mujal. Majade ümber asuvad asfaltteed, garaažid, ostukeskused, ärihooned. Linnade jätkuv ja põhjendamatu laienemine toimub samuti looduse arvelt. Võetakse maha mets, et sinna ehitada uued majad ja rajada teed. See ongi raadamine.

Uut metsa ei kasva nendesse kohtadesse mitte kunagi asemele. Pahatihti aetakse raadamine ekslikult uuendusraiega segi. Uuendusraie paneb aluse metsa uuele tulemisele, olles Tartu Ülikooli teadlaste Mari-Liis Viljuri ning Tiit Tederi aastatel 2016 ning 2018 ilmunud teadusuuringute järgi asenduselupaigaks teatud niidukoosluse liblikatele ja putukatele. Raadamine lõpetab metsa või muu loodusliku koosluse eksistentsi.

Linnastumine toimub looduse arvelt

Raadamise ökoloogiline jalajälg on tohutu, kuna ala, mis varem sidus süsinikku ning oli elupaik paljudele elusorganismidele, enam seda ei ole ega saa sellisel kujul kunagi olema.

Augustis ilmus Novaatoris uudis Tartu Ülikooli teadlase Najmeh Mozaffaree Pouri doktoritöö kohta. Lühidalt ütlesid tulemused, et Eesti linnad laienevad elurikkuse arvelt. Selgus, et suur osa linnade elamupiirkondade rajamisest toimub põllu- ja metsamaa arvelt, mis tähendab, et see mõjutab otseselt looduslikku mitmekesisust.

Oleme laiutamise meistrid. Riigipiiri tara ehitus, Rail Balticu trass, Tallinn-Tartu maantee – need on ühiskonnale olulised taristud, kuid lisavad raadamise bilanssi kokku tuhandeid hektareid looduslikke alasid. Isegi looduskaitse pole raadamise "patust prii". Soovides taastada või säilitada niite või sooalasid, raadatakse samuti tuhandeid hektareid metsi.

Raadamine tuleb maksustada

Raadamine tuleb maksustada ja maksma peab raadaja. SEI ökosüsteemiteenuste raport tõi välja, et ökohüvede haldamist saab korraldada ka läbi turu, kusjuures poliitikakujundajatel on oluline roll turu reguleerimises. Rõhutati, et bioloogilist mitmekesisust toetavate turgude toimimiseks on vaja vastavaid institutsionaalseid struktuure, stiimulit tegutsemiseks, rahastamist ning juhtimist.

Toimivate lahenduste kohta on näiteid raadamise hüvitamisest ja elurikkuse edendamiseks rahastuse leidmiseks kaugelt Austraaliast, kus süsteemi on arendatud üle kümne aasta. Kohustus oma raadamise jalajälg hüvitada võib parimal juhul aidata vältida maakasutuse muutmist ja leidma vähem loodust koormavaid lahendusi. Arendajaid motiveeritakse tegelema uute rajamise asemel juba linnakeskkonnas renoveerimist vajavate asumitega või võtma kasutusele inimese poolt rikutud maastikke. Raadamise maksustamine võimaldab suunata raha samaväärsete elurikaste alade hoidmiseks ja rajamiseks.

Arendajad peavad panustama fondi, mille vahendeid saab looduse hüvanguks mujal kasutada. Euroopas rakendatakse maakasutuse pöördumatu muutmise hüvitamise skeeme mitmetes riikides. Näiteks Saksamaal võib raadajale mullakihi eemaldamise kulu ületada kümmet eurot ruutmeetri kohta.

Erakonnad panevad praegu kokku valimisprogramme. Kindlasti näeme neis kõlavaid lubadusi loodusele head teha. Võin lahjemat sorti mürki võtta, et enamus neist on ettepanekud looduse kasutamist üha rohkem kinni keerata. Mõtleks aga laiemalt: kasutame mõistlikult loodust edasi igal pool, kus see on vajalik, aga kasusaajatele langeb kohustus pöördumatu muutus loodusele heastada.

Võtted ja viisid selleks on meie endi käes. Kui loome võimaluse, saab loodus hinge tõmmata, ilma inimest loodusest eemaldamata.