Eesti on võtnud endale eesmärgi saada kliimaneutraalseks 2050. aastaks. See tähendab, et tegutseda tuleb sihipäraselt ja kiiresti juba praegu, sest üha hoogustuv kliimakriis on käes. Sel kevadel ilmunud viimatine IPCC raport ütleb, et ülemaailmse soojenemise piiramiseks 1,5 kraadini on vaja kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendada 2030. aastaks 43 protsenti võrreldes 2019. aasta heitkogustega.

Selleks, et ambitsioonikaid kliimaeesmärke oleks päriselt võimalik täita, ei saa jääda lootma, et pelgalt kliimamuutuse teema panemine riigi strateegiatesse ja valdkondlikesse arengukavadesse viikski meid soovitud eesmärkideni.

Vaja on, et kliimamõjuga arvestataks piisavalt ka üksikute projektide puhul, näiteks loamenetlustes ja linnaplaneerimist puudutavates otsustes. Eksperdid tunnistavad aga, et olulisi puudujääke on nii kliimamõjude sisulises hindamises kui ka nendega arvestamises otsuste tegemisel.

Eesti kliimaalased kohustused ja eesmärgid tulenevad eeskätt Pariisi kliimaleppest ning selle elluviimiseks 2021. aastal vastu võetud Euroopa kliimamäärusest (nn Euroopa kliimaseadus), mis seab Euroopa Liidu ülese eesmärgi saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050.

Kliimamääruse elluviimiseks on algatatud mahukas eelnõude pakett "Eesmärk 55" ehk "Fit for 55", millega seatakse igale liikmesriigile individuaalsed valdkondlikud kasvuhoonegaaside (KHG) vähendamise eesmärgid (nt LULUCF määrus, jagatud jõupingutuste määrus).

EL-i uute eesmärkide valguses on Eesti võtnud vastu arengustrateegia "Eesti 2035", mis näeb ette, et 2050. aastaks peab Eestist saama kliimaneutraalne riik. Selleks tuleb Eestil vähendada kasvuhoonegaaside netoheidet kaheksa miljoni tonnini CO2 aastaks 2035 ehk ligikaudu 80 protsenti võrreldes 1990. aastaga.

Kuidas Eesti need eesmärgid saavutab, sh millised süsinikumahukad projektid pilti veel mahuvad, ei ole teada, sest Eestil puudub selleks selge plaan. Senised kliimaalased arengudokumendid on kinnitatud 2017. aastal ning on praeguseks sisuliselt aegunud.

Tänavusel Arvamusfestivalil toimunud arutelul "Kliimakriis on käes, kas julgeme otsustada?" pidasid toonane keskkonnaameti ringmajanduse osakonna juhataja Rein Kalle ja riigikohtu nõunik Pihel Kuusk dialoogi selle üle, kuivõrd arvestatakse Eesti riigi otsustes kliimamuutusega praegu ning millised on peamised takistused, kui seda ei tehta. Leiti, et kindlasti saaks riik olla julgem otsustaja, kuid selle toetamiseks on vajalik nii otsustajate suurem teadlikkus kui ka õigusselgus.

Pihel Kuusk tõi välja, et otsustajatel peaks olema tarkust ja julgust lugeda ning järeldusteni jõudmisel kasutada ka IPCC raporteid, Pariisi kokkulepet, Eesti Põhiseadust, Euroopa Inimõiguste Konventsiooni. Üksnes lähedaste ja mugavalt tuttavate seaduste ja määruste, riigisiseste arengukavade ning konkreetsele projektile tehtud keskkonnamõju hinnanguga tutvumisest ei pruugi kliimaga seotud otsuste tegemiseks piisata.

Rein Kalle leidis, et julgete kliimaalaste otsuste tegemiseks tuleks mh otsustajate tööd lihtsustada, määrates näiteks sektoritele kasvuhoonegaaside heite piirid, millest otsuste tegemisel juhinduda.

Arutelu kuulanud keskkonnamõju hindaja Kaie Kriiska nõustus, et hindaja töö teeb keerulisemaks see, et kehtivas õiguses puuduvad kasvuhoonegaaside heite künnised, mille alusel saaks mõju hindaja ja otsustaja järeldada, et tegemist on seaduse mõistes olulise keskkonnamõjuga.

Ettevõtjate vaadet esindanud Rein Voog Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liidust kinnitas, et suurem õigusselgus ja selgemad reeglid on vajalikud ka ärisektorile, sest see aitaks teha paremini pikemaajalisi investeeringuplaane.

Riigikohus on samuti ühes lahendis tõdenud, et õiguslik ebamäärasus on suur. Näiteks Eesti Energia uue õlitehase (Enefit282) puhul pole õiguslikult selge, millal saaks ehitise kasutamisega põhjustatav kasvuhoonegaaside heitkogus olla ehitusloa andmisest keeldumise aluseks.

Ühe võimaliku lahendusena olukorrale koorus Arvamusfestivali arutelul välja idee kehtestada Eestis kliimaseadus. Pea pooled EL-i riigid on õigusselguse loomiseks kehtestanud kliimaseaduse või plaanivad seda peatselt teha.

Näiteks Saksamaal kehtib kliimaseadus 2020. aastast ning selles on paika pandud aastased lubatud heitkogused aastani 2030 sektorite kaupa. Sellele järgneval perioodil kuni aastani 2040 on määratud üldised KHG vähendamise protsentuaalsed eesmärgid igaks aastaks. Kliimaseaduse teemaline laiem ühiskondlik arutelu Eestis oleks omal kohal ning aitaks kindlasti tuua selgust praegusse õiguslikku ebamäärasusse.

Kuigi õiguslikku ebaselgust on omajagu, ei tohiks see heidutada riiki teha julgemaid otsuseid ning iga otsuse puhul kaaluda selle mõju kliimale. Käesolev kümnend on kliimamuutuse pidurdamiseks määrava tähtsusega. Kaalul on meie endi, ent eeskätt meie laste ja nende laste tulevik.

Kliimaaktivist Kertu Birgit Anton on rõhutanud kohese tegutsemise olulisust: "Kui rängad kahjud meieni jõuavad, on õiguslik sekkumine juba hiljaks jäänud. Siis jääb ainult vaadata, kuidas õiguskord ei kaitse meie õiguseid".

Tasub ka mõelda sellele, et kui praegu anda kergekäeliselt kaheldavatele pikaajalistele süsinikumahukatele projektidele lube, võib juhtuda, et hiljem tuleb kliimakohustuste kiires tempos täitmiseks meil kõigil palju rohkem piiranguid taluda. Suur roll on siin ka poliitikutel ning valimistel tasub hoolikalt jälgida, milliseid konkreetseid samme plaanivad erakonnad ette võtta Eesti kliimaneutraalsuseni viimiseks.