Senine majanduslikel näitajatel põhinev edu valem pikemas perspektiivis ei toimi. Vaja oleks arvestada hoopis laiemaid mõjusid ning on positiivne, et selles suunas töö käib.

Kui hakkaks tarbima seda, mida tegelikult vaja on?

Senine ühiskonna ja indiviidi edu mudel on põhinenud peamiselt varandusliku rikkuse ning müügi kasvatamisel, kus iga institutsioon püüab haarata võimalikult suurt turgu ning käibe või SKP vähenemine on tagasilöök.

Majanduskasvu loogika põhineb võimalikult suurel tarbimisel, kus iga ettevõte on müügile suunatud ja teeb kõik endast oleneva, et tarbija just tema tooteid ostaks. Nii püütaksegi leida argumente oma toodete turule toomiseks ning võimendatakse just sellele suunatud argumente. Olgu siis nendeks näiteks erinevate elektrooniliste vidinate ostmine ja uuendamine või vitamiinide tarbimine. Nii on infokülluses raske leida ja eristada tõest infot.

Teatavasti on keskkonnaküsimustes rohepesu üsna laialdane teema, kuid sarnasel viisil on õiglase info avaldamine probleemiks isegi sedavõrd reguleeritud valdkondades nagu ravimi- või finantsurg. Ega kallutatud info jagamist saa ju otseselt keelata, kui tegemist pole just tarbija eksitamisega.

Tasakaalustatud teavet on raske leida ning nii hakkab tunduma, et kõike pakutavat on väga vaja. Seda enam, kui tooted on tehtud keskkonnasõbralikult ja kestlikult - see justkui õigustab tarbimisotsuseid veelgi. On mõtteviga, et märk "orgaaniline" õigustab tarbima kaalutlemata, kas ma tegelikult seda ka vajan.

Kas odavam tarbimine on ikka kasulik?

Valikute tegemisel lähtuvad inimesed suures osas emotsioonidest, kuid rahaliselt eelistatakse reeglina odavamaid alternatiive. Efektiivsuse kasv suurema mahu arvelt ei tohiks olla eesmärk, kuigi just sellise mudeliga paistavad silma näiteks erinevad odavpoe ketid või kogu masstootmisel põhinev tootmismudel.

Tasub mõelda, kas odavama tarbimine on ikka kasulik, kui see mõjutab tootmise ja transpordiga kaasneva suurenevate ressursside tarbimise ning reostuse kaudu ümbritsevat keskkonda. Lisaks ahenevad valikud, kuna kohalikud väiketootjad ja -kauplused võivad hinnakonkurentsist tulenevalt meie lähiümbruses hoopis uksed sulgeda.

Eks odavamat asja ole ka lihtsam ära visata. Ringmajanduse mõte algab eelkõige sellest, et ära osta, kui pole vaja, ja kui ostad, siis kasuta nii kaua kui võimalik. Taaskasutus on kahtlemata oluline, kuid see ei tohiks olla õigustuseks ületarbimisele uute asjade ostul.

Teadlik valik jõuab hinnastamisse

Üksikisiku teadlikumate valikute kõrval tuleb leida ka muid hoobasid kestlikuma majanduse poole liikumiseks. Seetõttu on vajalik vastutustundlikkuse aruandluse nõuete sisseviimine, mille kaudu hakatakse ettevõtete ja neid rahastavate finantsasutuste tasemel keskkonnataluvuse piiridele järjest enam tähelepanu pöörama.

Kahjuks on seni vaid vähesed ettevõtted vastavaid andmeid avaldanud ning kui seda on tehtud, siis ei ole andmed sisust arusaamiseks piisavalt detailsed ega omavahel võrreldavad.

Õnneks on need aruandluse nõuded äriühingute kestliku raporteerimise direktiivi (CSRD - Corporate Sustainability Reporting Directive) ja taksonoomia regulatsiooni (määratleb, millised majandustegevused on keskkonnasäästlikud ja millised mitte) kaudu järk-järgult karmistumas.

Samuti tuleb edaspidi nii kogu ettevõtte kui ka selle tarneahela keskkonna- ja sotsiaalset mõju hakata aastaaruannetes põhjalikult selgitama. Sealhulgas tuleb avaldada kestliku arengu eesmärgid ja plaanid nende saavutamiseks.

Näiteks jõustuvad Eestis kestlikkuse aruandluse nõuded 2023. aastaaruannetes kõigile Eesti riigi äriühingutele. Loodetavasti toovad selle info avaldamise nõuded kaasa võimaluse teha teadlikumaid valikuid.  

Ilmselt hakatakse vastavaid sõnumeid võimendama tarbijate meelitamiseks. Kallutatud küll, kuid siiski liigume samm-sammult õiges suunas.

Küllap läheb veel aega, et keskkonna- ja sotsiaalsed aspektid jõuaksid toodete ja teenuste hinnastamisse, kuid läbi aruandluse ja "ära tee olulist kahju" (Do No Significant Harm) printsiibi rakendamise, kus tegevus peab andma olulise panuse ühte kuuest Euroopa Liidu keskkonnaeesmärki ning mitte kahjustama ülejäänud viie täitmist, hakkab see tasapisi mõjutama rahavoogusid. Näiteks rahastuse kaasamisel, hangete läbiviimisel ja toetuste jagamisel.

Juba näeme rahalist mõju teatud tegevusaladel saastekvootide süsteemi rakendamisel, mida on plaanis lähiaastail laiendada Euroopa Komisjoni paketi "Fit for 55" kohaselt näiteks transpordi- ja ehitussektorile. Samas ei ole laialdane kvootide kasutamine kõigis sektorites ilmselt mõeldav ega ka põhjendatud. Adekvaatsete arvutusmudelite loomine, turujärelevalve ja reeglite jõustamine oleksid liiga keerulised ning võiksid põhjustada rohepesu ning liigseid turumoonutusi.

Loodusressursile püütakse leida rahaliselt mõõdetavat väärtust

Huvitav on jälgida vabatahtliku süsinikukaubanduse turu arenguid. Siingi alles otsitakse rahvusvahelisel tasandil ühtsemat ja mõistlikku lähenemist.

Kahjuks ei ole kuidagi loogiline ega tegutsema motiveeriv olukord, kus isetekkelisel globaalsel turul saab midagi tegemata väita süsinikujalajäljest vabanemist kümme või enam korda madalama hinnaga, kui selle tegelik kõrvaldamine oma tegevuses maksaks. Samuti on selliste projektide mõju ja kestlikkus väga suure küsimärgi all, mistõttu tasuks rohepesu vältimiseks olla selliste väidete esitamisel ning nn offseti ostmisel väga ettevaatlik. Peamine on ikkagi esmalt teha ära kõik endast sõltuv ja alles seejärel vaadata muude võimaluste poole.

Samuti tasub silm peal hoida erinevatel loodusressursi väärtuse arvutamise ja hinnastamise mudelite loomise püüdlustel. Kuigi valdkond on esialgu keeruline ja vastuoluline, siis tõenäoliselt hakkavad sellised arutlused majandusvaldkonda mõjutama informatsiooninõuete või uudsete lähenemiste ja ärimudelite kaudu.

Ka Eesti teadlased tegelevad selliste uute kontseptsioonide väljatöötamisega nagu ideed ohustatud liikide aktsiaturust või rohemeeter maastike elurikkuse hindamiseks. See, et vajalik loodusressurss on pea tasuta, aga kõik inimese loodu märkimisväärse hinnaga, ei ole lihtsalt loogiline ega jätkusuutlik.

Kokkuvõtvalt soovitan vaatamata paljudele lahtistele küsimustele end kestlikkuse põhimõtete ning aruandluse nõuetega kurssi viia. On üsna kindel, et kestlikud valikud hakkavad meie kõigi elu ja tegevust järjest rohkem mõjutama ning mida varasemas faasis antud aspektidega arvestada, seda väiksemad on üllatused tulevikus.