Eestil pole veel võimekust moetööstuse tekstiilijääke ümber töödelda
2030. aastal ootab Euroopa Liitu ees keskkonnasõbralik muutus – moetööstus peab olema jätkusuutlikum ja tekitama vähem prügi. Juba 2025. aastast peab ka iga kodutarbija kodutekstiile ja riideid liigiti sorteerima. Mil määral puudutab see Eestit ja kuidas tuleme toime üha kasvava riideprügiga?
Eestlane on naaberriikidega võrreldes riiete agar tarbija, Euroopas tervikuna aga keskpärane. Viimasest, 2020. aastal tehtud Stockholmi keskkonnainstituudi uuringust selgus, et igal aastal tarbitakse Eestis uusi rõivaid ja tekstiile üle 16 000 tonni. Keskmiselt teeb see 12,4 kilogrammi ühe inimese kohta. Kasutatud rõivaid ja tekstiile tarbitakse üle 3000 tonni ehk 2,4 kilogrammi inimese kohta.
Kokku tarbitakse Eestis üle 19 000 tonni tekstiile aastas, millest suure osa moodustab kiirmood.
"Kiirmood on midagi, mis on loodud odava tööjõuga, odavatest materjalidest, sageli keskkonnale kahjulikest materjalidest, mis sisaldavad palju kemikaale, sest et see tootmisprotsess peab olema hästi kiire, sünteetilistest materjalidest. Ehk see on kiiresti toodetud, kiiresti turule, kiiresti kliendini ja tegelikult sealt ka väga kiiresti prügikasti," rääkis Eesti Kunstiakadeemia jätkusuutliku disaini ja materjalide labori DiMa projektijuht Maria Kristiin Peterson.
Seda, et eestlased armastavad kiirmoodi, näitas 2013. aastal esimese H&M poe avamine, kuhu inimesed kogunesid poodi pääsemiseks järjekorda juba eelmisel õhtul.
Euroopas visatakse igal aastal ära 5,8 miljonit tonni rõivaid ja tekstiile ehk iga sekund lisandub prügimäele umbes veoautokoormatäis riideid. Probleemiks on see, et ringlusesse jõuab sellest vaid veerand.
"Praegu on üldine arusaam, ka lastel, et šoppamine on midagi lahedat ja toredat. Aga et kuidas kogu see teadmine ringmajandusest, jätkusuutlikust arengust viia koolidesse, lasteaedadessegi? See on põhiküsimus tarbija poolt vaadates," lausus Tallinna Tehnikaülikooli materjalitehnoloogia programmijuht Tiia Plamus.
Prügi vähendamiseks tegi Euroopa Komisjon ettepaneku, et 2030. aastast peavad kõik uued riided olema vastupidavast materjalist ja taaskasutatavad. Praegu puuduvad normid materjali vastupidavusele. Samuti pannakse keeld müümata jäänud tekstiilide hävitamisele.
"Nad peavad sinnapoole liikuma, et aastaks 2030 kiirmood peaks kaduma, taanduma mõnel määral täiesti miinimumini," ütles Peterson.
Moetööstus on neljas suurima keskkonnamõjuga valdkond. Strateegia eesmärk on vähendada ületarbimist, soodustada rõivaste parandamist ja taaskasutust.
"Tänasel päeval noortel on kasvamas huvi oma vanad villased sokid ise ära parandada. Parandamist suurendav kultuur on tõusmas, et täiesti lootusetu ei ole," lausus Peterson.
Kuid ka teise ringi poodidest satub hulga rõivaid prügi hulka, mitte kliendi riidekappi. Põhjuseks enamasti räbal seisukord või määrdumine. Humana infojuht Mari-Helene Kaber ütles, et neile tulevad riided lisaks Eesti annetustele 75 protsendi ulatuses Soomest ja Poolast.
"Meie sorteerimiskeskus sorteerib 7000 tonni aastas. Sellest Humana kauplustesse Eestis jõuab 20 protsenti. Ülejäänud 80 protsenti lähevad meie mitmesugustele partneritele, lähevad klientidele Eestist väljapoole, ümbertöötluseks ja uuesti kasutamiseks," rääkis Kaber.
Plamuse sõnul pole erinevate kasutatud rõivaste ja kodutekstiilidega tegelevate ettevõtete puhul sageli kindel, mis saab kasutatud tekstiilidest edasi kolmandates riikides.
"Sageli ütleb ettevõte näiteks, et see läheb ümbertöötlusesse. Eks mingi osa läheb, aga selge on see, et mingi osa lõpetab kas põletuses või siis prügilas," lausus Plamus.
Alates 2025. aastast hakkab Euroopa Liidus kehtima nõue, et tekstiilijäätmeid tuleb eraldi sorteerida. Hetkel on Humana sorteerimiskeskus üks väheseid Eestis, kus seda tehakse.
Sorteerimisjaamad on ka Sõbralt Sõbrale ja Uuskasutuskeskusel, kuid kõik kolm ettevõtet koguvad selliseid jäätmeid, mida saab ringlusesse lubada. Nõude jõustumisel tuleb olmeprügist eraldada ka kodutarbimisel tekkiv riideprügi.
"Kui me praegu liigiti koguksime kokku tekstiilijäätmed, siis meil Eestis ei ole seda võimekust, et neid tarbijajärgseid tekstiilijäätmeid ümber töödelda," märkis Plamus.
Plamuse sõnul peaksime selleks koostööd tegema lähiriikidega, näiteks Soomega, kus vajaminev tööstus on olemas, kuid lahendamata probleeme on veelgi.
"See on üks võtmeküsimus, et me võime ju kõik kokku koguda, purustada, ümber töödelda, aga mida me ikkagi sellega peale hakkame. Sest me ei räägi paarikümnest kilost, isegi mitte paarikümnest tonnist, aga me räägime kümnetest tuhandetest tonnidest," ütles Plamus.
Eestis on aga hulga disainereid, kelle jaoks jätkusuutlikkus on äriplaani sisse kirjutatud. Nii ka Mare Kelpmani villadisainides.
"Kasutame ära ka kõik jäägid. Me oleme juba algusest peale neid ladustanud, mõelnud välja neist uusi tooteid. Me selle väärtuslikku kanga, mis sünnib meie enda mõtte toel, kasutame ära viimse jupini," lausus Kelpman.
Tooteid valmistatakse vastavalt tarbimisele ja enamus värvikombinatsioone kasutatakse vaid kolmel kuni 15 korral. Jääkidest valmistatakse kindaid, kotte, kapuutse ja ka eraldi kollektsioone.
Toimetaja: Marko Tooming