Viimastel päevadel on tekitanud poleemikat moelooja Reet Ausi disainitud rõivad, mis on loodud Eesti sportlastele Pariisi olümpiamängudel kandmiseks. Paraku on rõivastusega lati alt läbi joostud ning sportlastest, kes neid rõivaid konkreetsetel sündmustel kandma peavad, on pigem kahju.

Jätkusuutlikult loodud riided võivad küll anda oma panuse keskkonnahoidu, ent kestlikkuse idee ei kaalu üles esteetika puudumist. Kas saadame oma sportlased sedasi moepealinna, kus kindlasti lisaks sportlikule mõõduvõtmisele toimub ka rahvuskoondiste omavaheline esindusriietuse võrdlemine?

Meie sportlased väärivad parimat

Miks pean end üldse pädevaks antud teemal sõna võtma? Minu esimene haridus on diplomeeritud inseneri oma Tallinna Tehnikaülikoolist tekstiilitehnoloogia erialalt, millele on järgnenud 30-aastane kogemus moetööstuses ja rõivakaubanduses.

Olen elu jooksul tegelenud kvaliteedi- ja hankejuhtimise, brändiloome, jaekaubanduse ja turunduse juhtimisega. Olen teinud koostööd maailma erinevate rõivatootjate, globaalsete brändide, maailma parimate kangaste tootjate ja Eesti andekaimate disaineritega. Selle kogemuse alusel oskan hinnata maailmataset ja inimesena tahan, et Eesti oleks vähemalt sealsamas või kõvasti üle.

Minu kokkupuuted rahvuskoondistega on olnud äärmiselt meeldivad. Baltmani brändiga riietasime Eesti jalgpalli rahvuskoondist kolme valiktsükli jooksul. Riietasime kõik mängijad ülikondadesse ja mantlitesse, mis olid tehtud nende mõõtude järgi ja Euroopa parimatest kangastest meie oma Eesti õmblejate osavate käte all. Ülikondadesse, millesse mängija nimi oli sisse tikitud.

Mäletan seda uhkust, kui meie koondise poisid läksid väärikalt rahvusvahelistele mängudele meie riiki esindama. Nägime, kuidas tänu rõivastusele kasvas ka meie sportlaste enesekindlus. Emotsionaalne heaolu pole spordimaailmas viimasel kohal.

Ka olümpiakoondiste esindusriietuste valmimise juures on mul olnud õnn korduvalt osaleda. Taas meenub intensiivne töö leidmaks avatseremoonia toimumispaiga jaoks parimat funktsionaalset lahendust või teiste riikide seas parimat silmapaistvust tagavat lahendust.

Seega julgen visata õhku küsimuse, kas jätkusuutlikkuse tippstandardi järgi tehtud esindusriided täidavad ka teisi riietega seonduvaid eesmärke? Kas see aitab meie sportlastel tunda ennast tipptasemel ka vastuvõtul, esineda kogu maailma kaamerate ees, tuua esile oma sportlikku vormi ja füüsilist ilu?

Ma arvan, et seekordne disain ja kangas seda ei tee. Need on pigem taustaga sulanduvad, üsna lihtsa ja igava disainiga taustategija taseme riideesemed. Ma usun, et meie sportlased väärivad parimat ja kuigi säästlikkus on üks nendest parameetritest, pole see sugugi ainuke.

Moetööstus on keskkonnale suure negatiivse mõjuga tööstusharu

Diskussioon selleaastase olümpiavormi kohta on tõstatanud äärmiselt olulise teema rõivatööstuse keskkonnajalajälje kohta.

Moetööstus on üks keskkonnale suurima negatiivse mõjuga tööstusharu, kus osaleme oma igapäevaste valikutega me kõik. Rõiva-ja jalatsitööstus genereerib kaheksa kuni kümme protsenti globaalsest CO2 emissioonist ja umbes 20 protsenti kogu maailma tööstuslikust reoveest.

Kokkuvõtlikult öeldes toodetakse tarbimisahela ühes otsas tooteid keskkonnale ja ühiskonnale invasiivsete meetoditega. Oleme kuulnud lugusid pestitsiitide ülekasutamisest, vähki haigestuvatest puuvillakasvatajatest või ebainimlikest töötingimustest arendumaades. Rana Plaza katasroofist on möödunud üle kümne aasta, palju on muutunud paremuse suunas, kuid selliste töötingimustega tehaseid on veel palju.

Ahela keskel on tarbijad, kes ostavad liigselt tooteid, mida neil ei ole vaja või mis on liiga lühikese kandmisajaga oma halva kvaliteedi tõttu, mis omakorda tuleneb kiirmoe võidutsemisest.

Rõivaste odavnemise ja kvaliteedi langemise on tekitanud kiirmood (odav toormaterjal, odav tööjõud, massiline ületootmine, kiirelt valmis, kiirelt poodi, kiirelt selga, kiirelt prügikasti jne). Globaalne tekstiilitööstus on perioodil 2000–2015 pea kahekordistunud ja näiteks iga eurooplane viskab aastas ära keskmiselt 12 kilogrammi rõivad, millest suurt osa on kantud ainult korra või paar.

Meie tarbimisahela lõpus on äravisatud rõivaste mäed, mis ladestuvad Aafrika ja Ladina-Ameerika riikides lisaks prügimägedele ka vabas looduses. Kuna segakiuliste tekstiilijäätmete ringlussevõtu tehnoloogiad on praegu alles esmases arengufaasis, siis lõviosa kasutusest välja suunatud rõivastest leiab koha prügimäel.

Me oleme tarbijatena mugavalt selle ahela negatiivsed mõjud endast kaugele lükanud ning kohati tahame pead liiva alla peita. Mis on tegelik mõju paaridollarilisel T-särgil, mille globaalne e-kaubamaja sulle koju toob? Millist elu saab endale lubada särgi õmmelnud inimene kuskil maailma teises otsas? Millise jalajälje jätab mitmesse kilekotti pakitud üksiktoote lennutamine kliendini? Me eelistame neid küsimusi mitte küsida.

Kuigi keskkonnajalajälje mõõtmisest kliimakriisi kontekstis kõneldakse aina rohkem, siis üksiktarbijale suunatud lahendusi sisuliselt pole. Kuna moetooted on äärmiselt kiiresti muutuvad ja mitmekomponentsed, siis meie tarbimisotsuse jalajälje arvutamine on endiselt väga keeruline.

Mis on hea toode?

Kuidas teha sellises olukorras targemaid otsuseid? Mina olen siiralt seda usku, et kõik hakkab pihta igast inimesest, tema teadlikkusest ja soovist. Targad tarbimisotsused algavad definitsioonist. Mis on hea toode? Hea on toode, millel on võimalikult pikk kasutusaeg, mida on võimalik mugavalt hooldada ja vajadusel hõlpsalt parandada. Kasutusaja loob omakorda kõrge kvaliteet, nii funktsionaalne (rõiva istuvus, toomiseks kasutatud materjalid, sobivus klimaatilistele tingimustele) kui ka esteetiline. Kõik see peab olema tasakaalus.

Peame meeles pidama, et ülikiirete tsüklitega moetööstus taasloob pidevalt kunstlikku vajadust, hoidmaks tarbimistsükilit käigus. Meie tarbijatena saame küsida olulisi küsimusi ja targemate valikutega nügida brände tegema õigemaid otsuseid.

Heast materjalist hästi istuv rõivas saab oma kandjat teenida ja kaunistada aastakümneid. Hästi hooldatud rõivas või jalanõu peab vastu aastaid.

Me peaksime sisuliselt mõtestama ja kasutama Euroopa Liidult tulevaid juhiseid toodete disainimiseks kestvamateks, parandatavateks ja hooldavamateks. Samuti on hea meel näha samme kommunikatsiooni selginemiseks, et vältida sisutühja rohepesu ning suunata ettevõtteid ja tarbijaid vaatama suuremat pilti.

Lõpetuseks märgin, et Pariisi olümpiamängudeks Team Estonia kollektsiooni loonud moekunstnik Reet Aus on teinud läbi aastate suurepärast tööd rõivatööstuse keskkonnamõjudele tähelepanu juhtimisega. Ta on osalenud rahvusvahelistes projektides ja aidanud leida lahendusi tekstiilijäätmete ringlusesse suunamiseks läbi uute tehnoloogiate loomise. See panus jääb Eesti ja piirkonna jaoks hindamatuks.

Rahvuskoondise esindusriietus olümpiamängudel on aga palju enamat kui lihtsalt keha kattev rõivas. See on rahvusliku uhkuse ja meie väärtuste esindaja teiste vabade rahvaste seas.

Esindusriietus peaks pakkuma kõike seda, mida Eestil on maailmale anda ja võimaldama meie sportlastel tunda ennast väärikana igas olukorras. Kas me peaksime lisaks pingutama, et selleaastane olümpiakollektsioon seda eesmärki täidaks, jääb meile sportlaste toetajatena nüüd otsustada.