Egle Heinsar: märkmeid vaesusest ja rikkusest, püsimajäämisest ja kaost

Egle Heinsar
Egle Heinsar Autor/allikas: Silver Gutmann

Egle Heinsar arutleb vaesuse ja rikkuse, püsimajäämise ja kadumise, majanduse ja keskkonna üle.

Me tuleme vaesusest. Meil ei peaks olema selle pärast häbi, sest üldiselt pole me selles ise süüdi. Ma tean seda tunnet – kindlusetus, ilmajäetus, mure toimetuleku pärast. Tundsin kord nii, kui käreda pakasega külmusid meie pere talvekartulid. Teate, kuidas maitseb külma saanud kartul? Ebameeldivalt magusalt. Alaväärsustunne oma pere elujärje pärast muutub kergesti krooniliseks, seda ei märkagi õieti, sest on nii tavaline. Külmasaanud kartul.

Ma lubasin endale 18-aastaselt, et ma ei kavatse olla oma elus vaene. Ma otsustasin olla jõukas, võimeline ennast ise ära majandama, ettevõtlik. Olen seda lubadust iseendale ka pidanud. Minu turvatsoon pangakontol on sada eurot (varem tuhat krooni). Sellest allapoole jääv kontojääk tähendab mulle külmasaanud kartuli tunnet.

Mida vastab eestlane, kui temalt küsida, kuidas läheb? Hästi. Kurta ei sobi. Ma saan ka sellest aru. Igale inimesele tuleb jätta tema väärikus, viigileht.

Ütlesin, et inimene ei ole oma vaesuses süüdi ega peaks tundma häbi. Pingutagu rohkem, nähku vaeva! Eks see ole nagu armastusega Tammsaarel. Ei tulnud seda. Tuleb see, mida teed.

Tihti arvatakse selle vaesuse kaotamise jutu peale, et ah, sotsiaaldemokraadid, va vasakpoolsed, tahavad kõigile lausalisi toetusi. Aga ei taha. Vaid hoopis seda, et tavaline tööinimene peab saama oma palgaga hästi ära elada, hea palk on parim töötuskindlustus.

Tahaks hoopis rikkuse, mida me ühiskonnana teenime, teistmoodi ümber jagada kui seni. Selleks tuleb maksusüsteemi muuta. (Siin tavaliselt tuleb mõne parempoolne edukultuse viljeleja välja lausega, et maksudega ei mängita ja jutul lõpp.) Tegelikult ei olegi vaja mängida, tuleb täitsa tõsiselt ümber teha. Ega mängu pole ka vaja alavääristada, inimene vajab mängu, kuid see on juba teine teema.

Mida siis muuta võiks? Luksust rohkem maksustada, autosid? Miks mitte. Me oleme ainus riik Euroopas, kus ei ole automaksu! Kinnisvaramaksud tuleks üle vaadata, jättes kodu maksustamata.

Muuta tuleb ka tööjõumakse, astmelist tulumaksu pole vaja karta. Seda tuleb teha juba seetõttu, et palgatöötajaid jääb vananevas ühiskonnas järjest vähemaks. Rikkad ja ülirikkad (mitte need, kes on napilt üle keskmise palga teenima hakanud) peavad hakkama ühiskonnale rohkem tagasi panustama, sest oma rikkuse on nad saanud avalikke hüvesid tarbides – hea hariduse abil.

Me ei pea ka lömitama rahvusvaheliste suurkorporatsioonide ees. Kui neilt makse kasseeritakse, ei lähe need kuhugi, pole vaja karta, sest neil on vaja turge, mitte meil neid. Me peame muutuma kohe.

Aga tegelikult on see kõik mõttetu ja inimkond kaob paari põlvkonna pärast, kui me ei hoia oma keskkonda – metsi, elurikkust, muud eluteenust, mida pakub meile Maa –, sest teate ju seda ütlust, et viimase puu mahavõtmise järel saab inimene aru, et raha ei saa hingata. Ärgem siis olgem sellised.

Rohepööre tuleb päriselt ära teha ja kogu majandussüsteem vajab täielikku muutust – ressursse järjest rohkem tarbiv mudel tuleb hüljata ja minna üle ringmajandusele. See tähendab, et kogu energiamajandus tuleb üle viia fossiilselt kütuselt taastuvale.

Ühekorraplasti ei tohi toota ehk pakendid, mida kasutame, ei tohi samuti tulla fossiilkütusest, nagu praegu. Märksõna on korduskasutus. Kõik, mida ei saa enam ressursina uuesti kasutada, tuleks viia tootja uksele, kes on siis sunnitud oma tekitatud probleemsele jäätmele ise otsa vaatama.

Ringmajandusele üleminek ei saa olla enam midagi, mida mõned "naljakad entusiastid" teevad, vaid me peame enamikus sellised olema. Muidu meid enam pole ja see pole üldse naljakas.

Seda püüavad meile öelda ka kliimaaktivistid. Nad teevad seda meeleheitlikult, aga täiesti turvaliselt klaasiga kaetud kunstiteoseid purgisupiga loopides. Sest meil on juba hakanud keskkonnale tehtud kahju heastamisega väga kiire ja plakatitega kuskil seismine ei ületa uudiskünnist.

Ma alustasin oma elust pärineva looga ja lõpetan ka. Otsisin hiljuti oma emapoolse vanaisa juuri ja tõdesin, et ei leia niisama lihtsalt, tean liiga vähe, et digitaalsest kirikuraamatust teda ja ta esivanemaid üles leida. Veidi selle üle mõelnud, taipasin, et mu vanaisa vanemad elasid ideaalse elu – neist ei jäänud siia maa peale mitte midagi peale laste, kes ka mina olen.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: