Jälgin ärevusega, kuidas Eestis on tootmiste sulgemine ja tööstuse väljavool riigist jõudnud hirmuäratavasse faasi, kuid see ei pane justkui kedagi muretsema. Ühiskond uudishimutseb ja kujundab uskumatu eufooriaga seisukohti kellegi laste piltide kohta, kuid laseb sekkumata toimuda arengutel, mida hiljem tagasi pöörata ei saa.

Rajude energiahindade varjus peetakse normaalseks, et riigile kuuluv energiafirma teenib rekordkasumeid, kuid aktsepteeritakse tööstuse hääbumist ja töökohtade massilist kadumist. Mõned aastad tagasi pandi järjest kinni tekstiilitööstusettevõtteid, nüüd on järg jõudnud ülejäänud traditsioonilise tööstuse kätte ning ühiskond ja valitsejad jälgivad seda kui toredat meelelahutust.

Ka mõni ärihierahia kõrgemal tasandil olev erafirma juht jagab kommentaare, et mis teha, kui ei suuda elektriarvet tasuda või palku tõsta, siis peadki kaduma. Paraku näitas koroonapandeemia üheselt, et kohalik tööstus ei ole mitte ainult maksude ja tarbimiskindluse, vaid ka julgeoleku küsimus.

Loota ainult sellele, et kui midagi on vaja, siis pannakse kohe Hiinast konteiner teele, on naiivne. Isegi lihtsate T-särkide tootmise võimetus võib olla saatuslik, Ukraina president Volodõmõr Zelenski pole alates sõja algusest muud kandnudki. Majanduspoliitika on julgeolekupoliitika alustala, mitte ülepakutud dekoratsioon.

Kes ise toota ei suuda, sellel pole vaja ka tarbida

Milline on Eesti tulevik, kui senised trendid jätkuvad? Minu arusaamise järgi on töötlev tööstus ja eksport iga riigi majanduse toimimise nurgakivi. Heietada juttu, et nõrka tööstust pole vaja subsideerida, küll selle asemele tekib mõni tugev kaasaegne ettevõte, on vastutustundetu ja arulage. Sest asemele tulevad hinnad kosmosest, tarnete ebakindlus, defitsiidimajandus, mida oleme koroona ajal mitmes vallas kogenud.

Kas Eesti riigil on plaan hakata börsiinvestoriks, lootes sinisilmselt iga võõra ettevõtte aktsia ja võlakirja pärmil paisumist? Konstateerime fakti, et kohalikud ärihaid ei tee suurinvesteeringuid siia, vaid hoopis Lätti, sest seal on kergem asja ajada? Kiidame lätlasi ja oleme rõõmsad, et nad on meist edukamad, tublimad ja tahtejõulisemad?

Õmblustööstus suretati välja seisukohaga, et meie väga arenenud ja rahvuslikku riiki ei tohi tuua odavat võõrtööjõudu, sest nad võtavad ära töö meie enda inimestelt. Nüüd ei ole seda tööd enam kellelgi, nagu ei ole ka siin asuvat tootmist.

Sangar ja Marat on sunnitud enda tooted valmistama Eestist väljas ning osa nende loomiseks kulutatav lisandväärtus läheb teiste riikide eelarvesse. Kurb on vaadata, et seda peetakse normaalseks. Taksojuhid ja toidukullerid võivad küll teenida inimväärset palka, kuid nad ei suuda oma tööga Eestisse tuua rikkust meie ühiskonna ülevalpidamiseks ja arendamiseks.

Kuidas ja millist tööd saab teha, otsustab turg, mitte töövõtja

Külastasin just Sangari Makedoonias asuvat tootmist, kus elu areneb kiirelt ning kergetööstuse kasv on märgatav. Sarnaselt paljudele arenenud riikidele kohalik makedoonlane õhtuses või öises vahetuses tööd teha ei taha, kuid teatud reeglite alusel lubatakse riiki näiteks õmblejaid Sri Lankalt, kes töötavad siis, kui vaja, ning kellele sobib töötamine nendega varem samal ametipostil olnud makedoonlase alluvuses.

Makedoonlastel tõuseb palk, riiki tehakse rohkem investeeringuid ja sinna tuuakse tootmisi maadest, mis ise ei ole hoolitsetud oma tootmise säilimise eest. Eesti kergetööstust enam päästa ei õnnestu, aga ehk proovime mitte välja suretada neid harusid, mis seni vastu on pidanud.

Eestis pidavat iga kolmas noor soovima saada IT-arendajaks, seda ilmselt valdkonna hea palgataseme tõttu. Moodsaid erialasid on meil olnud varemgi. Ärijuhid, juristid, avalikud haldajad, arstid, biotehnoloogid jpt.

Kuid ükski sektor ei ole kuulikindel. Niipea, kui jääme rahule hetkeolukorraga, on võimalik leida soodsam, töökam või näljasem konkurent, kes kõik pea peale pöörab. Ka IT-buumi aeg saab ükskord läbi ning kõrgelt tasustatud koodikirjutajast saab taas keskpärane kodanik.

Eestis kiputakse unustama põhitõdesid, mis loovad aluse eduks ja arenguks. Need on ühise eesmärgi poole liikumine, teineteise toetamine, omade tunnustamine ja aitamine. Mitte mudamaadlus, ühe trendivaldkonna ülistamine ja silmaklappidega teistest üleolek.