Ohtrate välismaa näidete põhjal teame, et kunstniku tööd lähevad iseäranis hinda pärast tema surma. Kas sama fenomen kehtib ka Eesti kunstnike kohta ja miks see nii on?

"Üldjuhul me ei saa tuua võrdlusi kuulsate välismaa kunstnike hinnahüppe osas, sest kontekst on niivõrd erinev," nentis Allee galerii peagalerist Harry Liivrand.

Liivrand tõi näiteks oktoobri lõpus üle saja-aastasena surnud Prantsuse abstraktse kunsti klassiku Pierre Soulages'i, kelle tööd maksid juba eluajal üle 300 miljoni euro. Teade tema surmast kergitas ta tööde hindu veel mitmekümne miljoni euro võrra. Kuid Eesti kunstiturg pole sellega võrreldav.

Kui Köler, Wiiralt ja pallaslased on olnud Eestis pikalt kõrges hinnas, siis viimasel paaril aastal on asunud hinnahüppeid läbi tegema ka eesti kaasaegne kunst. Nädal tagasi osteti Peeter Mudisti portree luuletaja Lydia Koidulast Haus galerii oksjonil 111 000 euroga. Olev Subbi lõi üle 100 000-eurose müügihinna piiri juba kaks aastat tagasi. Mõlemad kunstniku surmast möödub tänavu üheksa aastat.

"Kunstnikud ka vahest ise naljatavad, et ma pean ära surema, et siis mu tööde hinnad tõusevad, aga ma ei ütleks, et see nii drastiline oleks. Ma arvan, et see kunst, mis omab väärtust läbi aegade, on oma ajas sisukas kunst. Et kui vorm on sisu teenistuses, siis see kunst alati kannab," lausus Haus galerii omanik Piia Ausman.

Jüri Arrak, Malle Leis ja Leonhard Lapin olid juba oma elu ajal klassikud. Kuidas läheb nende töödel kunstioksjonitel aga pärast nende surma?

"Ka rahvusvaheliselt suurepärast karjääri teinud Malle Leis, tema tööde hinnad peale lahkumist tõusid tõesti mitu korda. Põhjus on loomulikult selles, et ehkki ta on olnud viljakas kunstnik, saavad kõik ju aru, et rohkem loomingut sealt enam ei tule. Kõik, mis on nüüd loodud, muutub unikaalseks, muutub defitsiitseks," ütles Liivrand.

Allee galeriis sel nädalal toimunud oksjonil oli oodatult ostjate huvi tänavu meie seast lahkunud Lapini ja Arraku vastu väga elav. Galeristid ütlevad, et iga taiese hind kujuneb pikaajaliselt ja paljudest parameetritest.

"Selle taga kõigepealt on autor – kui hea see autor on? Milline on selle töö loomise aeg? Kes on selle töö omanik kunagi olnud? Ehk legend kunstiteose taga. Kuidas see teos suhestub oma loomemomendiga? Kas see on aktuaalne, kas see on vanamoodne, kas see oli oma loomehetkel tähtis?" rääkis Liivrand.

"Me ju mängime heas mõttes kunstiostjatega koos kunsti väärtuse tõstmise mängu. Need inimesed, kes on ka Haus galeriist siin 25 aastat tagasi kunsti ostnud ja jätkuvalt kunsti ostavad, tõstavad tänases päevas kunsti ostes selle kollektsiooni väärtust, millesse nad kunagi on investeerinud. Nad ise tegelikult panustavad oma investeeritud kunsti," lausus Ausman.

"Tänapäeva Eestis ei osta kunsti mitte ainult nimekad vana põlvkonna ärimehed, nagu võiks ette kujutada, vaid meil on tekkinud täiesti uus kunstiostjate ja kunstihindajate seltskond start-up-ide ja ükssarvikute maailmast," lisas Liivrand.

Galeristid kinnitasid, et kunst on sama hea investeering kui vanalinnakorter või väärikas Prantsuse vein. Kuid kuna see väärtus koosneb paljudest subjektiivsetest parameetritest, tasub investeerida eeskätt sellistesse teostesse, mis ka endale meeldivad – see vaid tõstab selle teose hinda pikas plaanis.

"Ma võin täiesti julgelt ja täiesti selge häälega kinnitada, et emotsionaalne argument on kõikide ostjate puhul suurem," ütles Ausman.