Inimühiskonnal ei ole võimalik eksisteerida häbitundeta. Sellest on palju kirjutatud, näiteks Franz Kafka pühendas suure osa oma ilukirjanduslikust loomingust häbi- ja süütunde analüüsimisele. Tema kuulus romaan "Protsess" lõpeb sõnadega: "...nagu jääks häbi temast kauem elama".

Häbi on emotsioon, mis käib inimeste sotsiaalsete suhetega vääramatult kaasas. Sellele viitab eesti keeles ka sõna pikk ajalugu, häbi on vana, juba sajandeid meil kasutusel olnud läänemeresoome sõna.

Mõnes mõttes võib ka öelda, et häbitunne saab alguse koos sureliku inimesega – Aadam ja Eeva kogesid häbitunnet esmakordselt pärast pattulangemist, kui avastasid oma alastioleku. See alastiolek on ühtaegu ilus metafoor, sest just millegi avalikuks tulek, sisemuses oleva haavatava osa, mingi vea ilmnemine on häbitunde üks aluseid. Häbi on sotsiaalsetest normidest kõrvalekaldumise tagajärjel tekkiv sisemine hingepiin ning seetõttu oluline kultuurinormide ja seaduskuulekuse tagatis.

Seetõttu on tõsine ohumärk see, kui häbitunde puudumine ise hakkab saama normiks. Mind šokeerisid uudised 12-13-aastaste laste peksujuhtumistest Pärnus ja Tartus, sest vägivald on alati õõvastav. Kuid šokeeritus süvenes, kui lugesin/vaatasin vestlusi lastega, kes peksmises ühel või teisel moel osalesid.

Nendel lastel näis puuduvat igasugune arusaam sellest, et nende teguviis on kuidagi häbiväärne. Nad ei paista tajuvat, et on raskelt eksinud nii teise inimese, ühiskondlike normide kui ka iseenda inimeseks olemise vastu. Hingepiinast rääkimata. Sealjuures on suur vahe avaliku häbistamise ja sisemise häbitunde vahel. Esimene ei mõju, kui pole teist ja kui on teine, pole esimest tegelikult vajagi.

Kuidas siis on juhtunud nii, et meie keskel liiguvad lapsed, kelle empaatiavõime on olematu ning kes on lasknud endas valla kõige primitiivsemad instinktid, nagu elaksime kusagil "Kärbeste jumala" saarel?

Kindlasti on oma roll kodu kui sellise mõiste lahustumisel. Kodud on aina rohkem kohad, kus käiakse magamas ja söömas, mitte vaimse, emotsionaalse ja füüsilise turvatunde paigad, inimeseks kujunemise ja kasvamise pesad. Kui kodune turvatunne puudub, kasvavad üles lapsed, kelle tundeelu ongi pärsitud.

Teisalt on sedasama tundeelu moonutanud virtuaalmaailm, milles ja millega praegused lapsed on suhelnud võib-olla vahel rohkemgi kui pärisinimestega. Seegi muudab reaalsuse tunnetamise ebaadekvaatseks, pooleldi virtuaalseks mänguks. Kuidagi on loobutud tähelepanu juhtimast ka tõsiasjale, et suur osa filme, seriaale ja arvutimänge on krooniliselt vägivaldsed.

Kui see ongi n-ö reaalsus, milles üles kasvatakse, siis on ju selge, et seda püütakse ka imiteerida: inimene on kariloom ja tema käitumine on paljuski eeskujude kopeerimine. Kuid ka nn päriselu ise ei ole kuigi hea eeskuju.

Kui palju häbitunnet kohtame näiteks poliitika või avaliku elu kajastustes? Minul hakkab näiteks piinlik ainuüksi mõne "Villa" laadis saate tutvustust vaadates, aga sarja populaarsus näitab, et just seal kehtestataksegi uusi ühiskondlikke eeskujusid ja norme. Muide, korea filosoof Han nimetab meie praegust ühiskonnakorraldust oma hiljuti ilmunud teoses "Läbipaistvusühiskond" tabavalt "pornoühiskonnaks".

Häbi ei olnud teemaks ka hiljutises Marko Mihkelsoni pildiskandaalis. Räägiti rohkem juriidikast ja õigustest. Häbi ei tunta ka väiksemate ega suuremate seaduserikkumiste pärast, pigem on probleemiks see, kuidas asjast välja keerutada.

Aga süü omaksvõtt või sellest pääsemine ja häbi ei ole samad asjad. Häbi on ennekõike moraalne kategooria. Just häbitunne peaks motiveerima meid moraalselt käituma. Järelikult tuleb küsida: miks enam ei motiveeri? Kas moraalsed kategooriad enam ei kehti? Või on hoopis moraali meenutamine ise hakanud piinlikkust tekitama?

Ometi on nii, et ilma moraalita ei ole võimalik rääkida ka muudest väärtustest ühiskonnas – miski ei pane neid kehtima, kui puudub sisemine kompass õige ja vale, hea ja halva, lubatu ja lubamatu vahel. Mida rohkem kaob suhe ühiskonnas valitsevate väärtushinnangutega, seda enam taandub ka häbitunne. Seda vähem on põhjust imestada selle üle, miks kirjutamata reeglite vastu eksinud poliitikud ei taha tagasi astuda, miks purjus peaga rooli istumine ei tekita süümepiinu, miks vaimne ja füüsiline jõhkrus aina rohkem kanda kinnitavad. Jne.

Meie ühiskonnal on tugev puudujääk tundekasvatuses ning moraalsete tõekspidamiste kui ühiskonna põhiväärtuste tunnustamises. Kuni tähtsamal kohal on lihtsalt raha ja lihtsalt võim, enese kehtestamine ja eneseimetlus, polegi muud teha, kui vaadata, kuidas lapsed üksteist peksavad ja alandavad. Sest lapsed on teadagi lihtsalt ühiskonna peegelpilt.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.