Külli Taro: riigikogu istungi juhataja ülesanne pole olla üksnes teadustaja
Riigikogu töö vajab juhtimist. Riigikogu istungi juhataja ülesanne ei ole olla üksnes teadustaja. Ja riigikogu juhatuse kohustus on korraldada riigikogu tööd. Parlament on muutunud vääritu käitumise näidiseks, sest sellel on lastud juhtuda, märgib Külli Taro Vikerraadio päevakommentaaris.
Eelmise aasta juulikuus eemaldati briti leiboristide parlamendisaadik Dawn Butler alamkoja tööst üheks päevaks, sest ta oli nimetanud peaministrit valetajaks. Selle aasta jaanuaris visati sarnasel põhjusel alamkoja istungilt välja Šoti Rahvuspartei saadik Ian Blackford. Tema väitis, et peaminister on parlamenti tahtlikult eksitanud.
Briti parlamendi spiiker oli mõlemale saadikule andnud võimaluse oma sõnad tagasi võtta, sest teise poole valetajaks kutsumine ei ole parlamendisaalis sobiv käitumine. Kuna kumbki saadik oma sõnadest ei taganenud, järgnes parlamendi hea tava rikkumise eest karistuseks tööst eemaldamine.
Kui meie parlamendis eelmisel nädalal üks saadik teist pedofiiliks sõimas, ei reageerinud riigikogu esimees mitte kuidagi. Nii "tühine" juhtum, kus peaministrit valetajaks nimetatakse, poleks meil mingisugust tähelepanu pälvinud. Paraku ongi meid Eestis sunnitud harjuma, et riigikogus võib oma kolleege või valitsuse liikmeid piiramatult solvata. Ja mitte midagi ei juhtu.
Eesti põhiseadus ütleb, et riigikogu liige ei kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest riigikogus või selle organites. See tähendab, et parlamendis tehtud sõnavõttude pärast ei saa riigikogu liikme suhtes isegi algatada väärteo- ega kriminaalmenetlust, võtta teda vastutusele distsiplinaar- ega tsiviilkorras. Parlamendiliikme vastutamatuse ehk indemniteedi põhimõtte eesmärk on kaitsta vaba mandaadi teostamist. Et arvamusi, hinnanguid või ettepanekuid saaks esitada kartmata ähvardamist kohtukutsega.
Ent õigusliku vastutuse välistamine ei tähenda, et kõik on lubatud. Põhiseaduse kommentaaridki ütlevad, et riigikogul endal on võimalik kehtestada sõnavabaduse kuritarvitamist piiravaid meetmeid, mida kohaldaks vajaduse korral riigikogu organid.
Kui Kaja Kallas oli veel parlamendis, algatas ta riigikogu liikme hea tava põhimõtete väljatöötamise. Riigikogu juhatus ja fraktsioonide esindajad kiitsid need põhimõtted heaks 2014. aasta lõpus. Muu hulgas on koodeksis kirjas, et riigikogu liige on kolleegide ja teiste kaaskodanike vastu lugupidav, viisakas ja väldib sobimatut keelekasutust. Aga pärast vastuvõtmist on see paber kuskile sahtlinurka seisma jäänud.
Mujal maailmas uuendatakse käitumiskoodekseid regulaarselt, täiendatakse rakendussuunistega ja loomulikult järgitakse, et kokkulepitut ka täidetakse. Rõhutatakse, et üksnes valija hinnangust parlamendiliikme käitumisele ei piisa. Lisaks esindusülesandele on parlament ka töökoht ja seal ei tohi taluda käitumist, mis pole muul töökohal aktsepteeritav.
Meil ei ole ette nähtud ühtegi tagajärge, kui riigikogu liige head tava eirab. Mitmes riigis, nii nagu ka ennist kirjeldatud Suurbritannias, saab teiste suhtes lugupidamatu käitumise eest sanktsioone rakendada. Tavapäraselt reageerib spiiker ebaviisakale kõnepruugile esmalt sõnavõtu katkestamisega. Ta võib keelduda edaspidi sõna andmast, nõuda solvavate väidete tagasi võtmist, suulist või kirjalikku vabandamist.
Edasised sanktsioonid võivad olla lühem või pikemaajalisem tööst eemaldamine või isegi palgamaksete peatamine. Tõsisemate meetmete rakendamist otsustab kas mingisugune parlamendi sisene kooslus, osaliselt või täielikult välistest ekspertidest koosnev organ.
Erialases kirjanduses on viimastel aastatel debateeritudki selle üle, kas parlamendiliikmete distsiplineerimises peaks osalema välised osapooled. Vajaduses parlamendil iseennast aeg-ajalt korrale kutsuda üldiselt ei kahelda.
Mina arvan, et tõsisemate sanktsioonide kehtestamine või väliste osapoolte kontrollimisse kaasamine on libe tee. Sest sellega kaasneks liigne poliitilise manipuleerimise oht. Ja väheneks parlamendi vastutus eneseregulatsiooni eest. Samuti ei usu ma, et seadusesse täiendavate nõuete või piirangute kirjutamine oleks võluvits.
Alustada tuleks palju lihtsamast. Riigikogu töö vajab juhtimist. Riigikogu istungi juhataja ülesanne ei ole olla üksnes teadustaja. Ja riigikogu juhatuse kohustus on korraldada riigikogu tööd. Parlament on muutunud lugupidamatuse ja vääritu käitumise näidiseks, sest sellel on lastud juhtuda.
Viimasel ajal eriti peavalu tekitanud infotunnid võiksid kulgeda hoopis teisiti. Seal on istungi juhatajal üsna lai tegutsemisruum. Seaduseelnõude ja otsuse eelnõude menetlemisel tuleb veenduda, et töö korraldamisega ehk sõnavõttude piiramisega ei rikutakse olulisi menetlusreegleid, sest tagajärjeks võib olla õigusakti põhiseadusevastaseks tunnistamine.
Eelmisel nädalal juba räägiti palju sellest, et istungi juhatajal on tänagi võimalus mikrofon välja lülitada või paluda selle välja lülitamist. Saab ka lihtsalt sõnavõtte katkestada ja veenvalt kolleege korrale kutsuda. Ning protseduurilisteks küsimusteks ei pea alati sõna andma
Ei peaks ka valitsuse liikmeid või teisi riigikogu kõnepuldis esinejaid üldse sundima vastama küsimustele, mille eesmärk pole infot saada, vaid solvata ja mõnitada. Kindlasti ei aita ka pidev üksteise vastusolvamine, sest selliselt pole vastaja sugugi eeskujulikum küsijast.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel