Karl Pütsepp: mõni mõte õpetajate kaitsmisest

Karl Pütsepp
Karl Pütsepp Autor/allikas: Erakogu

Kui kas või üks lapsevanem mitmekümnest õpetajat kiusab, halvab see töö mõneks ajaks igal juhul. Ka kogenud õpetajail on seesuguses olukorras raske säilitada õpetamisrõõmu ja vaimustust oma tööst, kirjutab Karl Pütsepp.

Eestis töötavad maailma parimad õpetajad. Kui tutvume erinevate riiklike ja rahvusvaheliste uuringutega, siis polegi tegemist mitte kõlava subjektiivse hüüatuse, vaid tõeliku tõsiasjaga. Õpetajatöö on kutsumus, selles on tohutult põnevat ning meeliülendavat, see on tohutult palju andev elukutse. Klassiruumis toimub vaimustavat nii õpilasile kui ka õpetajaile. Ometigi on hariduselus tendentse, mis õpetajatööd takistavad või hullemal juhul õpetajate vaimset ja füüsilist tervist rikuvad.

Haridusvallast jõuab avalikkuseni palju küsimusi ja teemasid: palgatõus, õpetajate järelkasv, kõrghariduse rahastamise tulevik, üleminek eestikeelsele õppele. Üks äärmiselt oluline, ent valus teema on jäänud seni aga tagaplaanile: Eesti õpetajad peavad järjest enam taluma kas õpilaste, lapsevanemate või koolijuhtide kiusu.

Kui juhtumid kiuslike koolijuhtidega tulevad suure asjaosaliste arvu tõttu enamasti avalikuks (ja neid on ajakirjanduses üksjagu lahatud), siis õpilaste ja lapsevanemate kiusust õpetajate vastu nõnda palju juttu pole. Olgem ausad, lähiminevikust ei tule meelde ühtki laiema avalikkuse ette jõudnud juhtumit.

Paraku ei peegelda see tegelikkust, sest järjest enam kogeme ise või kuuleme kolleegidelt lugusid, kuidas lapsevanemad on võtnud nõuks käskida oma lastel õpetajate tunde salvestada, otsitakse kõikvõimalikke seadusepügalaid, millega õpetajate tööd segada või halvata, neid alavääristada, nende karjääri võimalikult piinarikkalt lõpetada.

Järjest enam seisame silmitsi lapsevanematega, kes kritiseerivad hindamist, õpetamisstiili vm, ent pole nõus õpetajaga isegi kohtuma. Esimesena pöördutakse kas kooli pidaja, haridusministeeriumi või mõne muu instantsi poole, selmet rääkida õpetajaga näost näkku.

Tähenduslik haridus saab sündida vaid turvalises keskkonnas. Turvalises nii õpilasile kui ka õpetajaile. Kui kas või üks lapsevanem mitmekümnest õpetajat kiusab, halvab see töö mõneks ajaks igal juhul. Ka kogenud õpetajail on seesuguses olukorras raske säilitada õpetamisrõõmu ja vaimustust oma tööst. Kohati on juhtumid nõnda räiged ja julmad, et kiusatav õpetaja annab alla. Kaotab õpetamisest rõõmu, pisitasa mandub ja lahkub töölt.

Kas tunni salvestamine on lubatud või mitte? Andmekaitseinspektsiooni vastus küsimusele, kas veebitundi võib salvestada järele vaatamiseks, annab siiski alust arvata, et tunni salvestamine lubatud pole:

"Reaalajas veebitunni läbiviimine on avalike ülesannete täitmine ja ei vaja eelnevaid nõusolekuid. Kui aga tundi soovitakse salvestada, siis peaks olema selleks kas kõigi nõusolekud või peab selle korraldama nii, et salvestatakse vaid need isikud, kes on andnud selleks nõusoleku. Ka kontaktõppe tundi ei ole võimalik kellelgi hiljem n-ö järele vaadata. Küll aga võib salvestada loengu vormis tunde, kus õpilased ei osale."

Kui praegu ongi seadusandluses auk, et tundide salvestamine on justkui lubatud tegevus ja seda võib massiliselt ja valimatult teha, tuleb seaduseid muuta. Niisamuti nagu iga õpilane, on ka iga õpetaja Eestile kuldaväärt.

20. oktoobril kirjutas Postimees Läti seadusemuudatustest, mis loovad Läti õpetajaile kaitse õpilaste ja lapsevanemate vaimse ja füüsilise vägivalla eest. Samuti sõnastatakse haridusseaduses õpetaja õigused vägivalla- ja kiususituatsioonides käitumiseks ning abi saamiseks. Lähenevate riigikogu valimiste tuules on lähiajal hädavajalik muuta ka Eesti seadusandlust ning kaitsta Eesti õpetajaid.

Loomulikult pole kellelegi saladus, et ka õpetajate seas on töö kvaliteet ning stiil erinev. Aga Eesti õpetajad on sellegipoolest spetsialistid. Kui nende tööle leidub põhjendatud etteheiteid või ettepanekuid, on igaühel alati võimalik võtta õpetaja või kooli juhtkonnaga ühendust, saada kokku ning arutada. Iga spetsialisti, st haritud inimese olemuses on valmidus end vajadusel muuta. Errare humanum est, eksimine on inimlik – nii pole eksimatud ka õpetajad.

Lisaks hädavajalikele seadusemuudatustele tahaksin siiski loota, et mõistaksime ehk veidike rohkem, kuivõrd vastutusrikast ja olulist tööd õpetajad teevad. Et ükski õpetaja pole läinud tööle vihast, vaid armastusest ja kutsumusest. Palgast rääkida on mugav (ning vajalik!), kuid õpetajatöös on tohutult palju muid nüansse, mis selle töö eripärase iseloomuga kaasas käivad. Kaitseme üheskoos Eesti õpetajaid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: