Harri Tiido: miks inimesed sõdivad?

Foto: ERR/ Ken Mürk

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all sõja juured ja tee rahule. Teatud annus verejanu on inimeses olemuslikult olemas ja inimene ei piirdu rõõmustamisega oma üleoleku üle, ta tunneb naudingut ka vastase alandamisest ning tema valust, tsiteerib Tiido Christopher Blattmani.

Seoses sõjaga Ukrainas on sõda kui selline kujunenud järjest argisemaks teemaks. Vaatame hommikul uudiseid, et näha, mis sõjatandril toimub, elame kaasa toetatava poole edusammudele ja raskustele. Halb ongi just see, et sõda on meie elutubades ja kontorites kujunenud liiga igapäevaseks.

Tänavu ilmus eestikeelses tõlkes Mike Martini 2018. aastal valminud raamat "Miks me sõdime". Originaalis nägi see ilmavalgust neli aastat tagasi ja autor otsib vastust küsimustele, kuidas saab ideoloogia põhjustada vägivalda ja kuidas saab idee panna inimese kelleltki elu võtma. Ta jõuab inimaju arenguni ja evolutsioonilise selgituseni sõdadest.

Sel aastal ilmus aga inglise keeles Christopher Blattmani täpselt sama pealkirjaga raamat, mille alapealkiri määratleb teemadeks sõja juured ja tee rahule ("Why We Fight. The Roots of War and the Paths to Peace"). Tutvustan seda üllitist põgusalt.

Christopher Blattman vaatleb tavajõude, mis põhjustavad erinevaid ebaloomulikke hädasid. Ta meenutab, et meie tähelepanu keskendub sõdadele, mis on ka loomulik. Kuid väga vähe on kirjutatud konfliktidest, mis leidsid rahumeelse lahenduse. See oleks nagu arstitudengi õpingute keskendamine vaid surmaga lõppevatele haigustele, jättes tähelepanuta terved inimesed.

Uurijate hinnangul on näiteks Aafrikas üks sõjaline konflikt umbes 2000 potentsiaalse konflikti kohta. Indias hukkub ilmalikes konfliktides umbes 16 inimest kümne miljoni kohta. Seda on sada korda vähem, kui näiteks mõrvade arv USA-s sama inimhulga kohta. Ehk kokkuvõtlikult: me kirjutame hulga köiteid sõdadest, kuid vaikime rahust. Ajalooliselt on iga toimunud sõja kohta tuhatkond mittetoimunud sõda.

Kuna aga praegu on meil tegemist ühe konkreetse sõjaga, siis sõjategevuste põhjuste juurde. Autor pakub sõja tekkeks viis põhjust.

Esiteks, kontrollimatud huvid. Kui sõja üle otsustajad ei ole teiste ees aruandekohuslased, võivad nad eirata sõja kulusid ühiskonnale. Näitena kasvõi nüüdne Venemaa juhtkond.

Teiseks tunne, et vägivald annab midagi väärtuslikku, nagu kättemaks või ülemvõimu saavutamine. Kolmandaks, ebakindlus, kui nii sõja alustaja kui ka vastane võivad oma jõu osas bluffida. Neljandaks, kui vastane tugevneb, siis tekib soov rünnata seni, kuni tunnete end tugevamana. Ja viiendaks liigne enesekindlus. Üldreeglina on sõja puhul tegemist erinevate põhjuste kumuleerumisega.

Sõdimise motiivide hulka kuuluvad ka liidrite iha kuulsuse ja kõrge koha järele ajaloos, nagu näiteks Vladimir Putinil. Oma roll on ka vaadete kogumil ehk ideoloogial.

Omaette lugu on usupõhimõtted ja poliitilised ideaalid. Usuidee levitamiseks, ketserlike ideede hävitamiseks ja oma eluviisi edasikandmiseks on ajaloos arvutuid sõdu peetud. Pluss staatuse ja tähelepanu vajadus ja argielu pinge vabastamine vägivaldsel teel. Need põhjused seletavad vägivaldse spordi populaarsust ja ka näiteks jalgpallihuligaanide tegevust. Paljudes ühiskondades on aga kasutatud vägivalda mõne elanikkonna grupi vastu kui aseainet sõjale.

Igal juhul on autor kindel, et teatud annus verejanu on inimeses olemuslikult olemas. Lisaks ei piirdu inimene rõõmustamisega oma üleoleku üle, ta tunneb naudingut ka vastase alandamisest ja tema valust. See on üks põhjuseid, miks Vene armee vägivallatseb Ukraina elanikkonna kallal.

Klassikaline sõja põhjus on ennetav sõjategevus. Ehk olete praegu tugev, kuid ei pruugi seda kauaks olla. Teie rivaal on seevastu tugevnemas ja võib varsti hakata teie üle domineerima. Seetõttu võib liisk langeda sõja vallandamise kasuks, kuni jõud veel rivaalist üle käib. Võiks ju ka kokku leppida, et vastastikku teineteist ei rünnata, kuid see lepe on vaid lubadus, mis jõudude vahekorra muutudes ei pruugi enam kehtida.

Albert Einstein oli kindel, et sõdu alustavad vastutustundetud liidrid. Kuid ta ei suutnud mõista, miks ühiskond nende liidrite sabas sörkis ja sõdu toetas. Küsis Sigmund Freudilt. Too vastas, et sõda näib olevat loomulik, bioloogiliselt mõistetav ja seetõttu praktiliselt vältimatu nähtus. Einstein tegi sellest järelduse, et inimesele on kihk vihkamise ja purustamise järele sisemiselt omane.

Blattman ei ole sellega nõus ja väidab, et sisemist himu ei tohiks inimesel vägivalla järele olla. Et pigem on tegemist inimrühma vihkamisega konkreetsete rivaalide vastu konkreetses olukorras, kus suhted on väga polariseerunud. Oma roll olla ka väärtõlgendustel ja rühmakuuluvusel, mis loovad tegelikkuse kohta ekslikke kuvandeid.

Kindel mõju konfliktide tekkele on valitsustel. Ajalugu näitab, et mida avatum on valitsus, seda suurem on avalikkuse mõju ja seda vähem on liidritel kalduvust vägivallaks. Ja nagu läänemaailm on tõestanud, on kasulik ka võimu jagamine eri poliitiliste jõudude vahel. Kõik see Venemaal puudub.

Blattman toob raamatu lõpus veel kolm lisapõhjust sõdadeks. Üks on noorte, eriti noorte meeste osakaalu kasv ühiskonnas. Olen sellele viidanud ka kunagi migratsiooniteemalises taustajutus. Teine väidetav põhjus võib olla kivistunud rahvuslik identiteet ja sellest tulenevad konfliktid.

Identiteet on muide Venemaal üks problemaatiline nähtus, sest tundub, et seni on see kujunenud imperiaalsuse ja vägivalla suunas, jäädes samal ajal ikka veel värdmoodustiseks, millest püütakse midagi kujundada,. Kuid kahjuks seni veel vägivaldsete liidrite eestvedamisel.

Kolmas põhjus võib tuleneda keskkonna muudatustest. Näiteks sõjad veevarude pärast. Veenappus võib maailmas olla üldiselt kasvav, kuid sõdu selle pärast veel väga palju ei ole. Aga keskkonnast tulenevate konfliktide arv on ilmselt tõusuteel.

Ja lõpumärkusena autori tõdemus, et rahu tuleneb mitte ligimesearmastusest, vaid vägivalla pidevast ohust. Kuna iga sõda on ühiskonnale äärmiselt kulukas, siis on alati olemas ka mõlemale poolele vastuvõetav poliitiline lahendus. Ja mida purustavamad on relvad, seda lihtsam on saavutada rahumeelne lahendus. See põhimõte on kogu Teise maailmasõja järgse aja aidanud vältida tuumakonflikti. Kuid ka selle teesi on Vladimir Putini Venemaa praegu küsimärgi alla seadnud…

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: