Psühholoog koolikiusamisest: kodudel on ääretult oluline roll

Foto: Ken Mürk/ERR

Sel nädalal jõudsid avalikuks jõhkrad videod alaealiste omavahelisest vägivallast. Politsei ja psühholoogi vaatest ei ole füüsilisel vägivallal ja kiusamisel erinevusi, sest mõlemal juhul tehakse kannatanule kahju. Vaid mistahes sekkumine aitab vägivalla vastu ning kõige suurem eeskuju peab tulema täiskasvanutelt.

Iga viies 11–15-aastane kooliõpilane kannatab õppeaasta vältel koolikiusu. Igasugune konflikt pole vaimne vägivald, aga võib selleks kasvada. Kiusamise põhjus on psühholoogide sõnul enamasti mingisuguses puudujäägis oma vajadustes.

Kuigi vägivalla ennetuseks on üha enam võimalusi ja vahendeid, on probleem ühiskonnas püsiv.

"Siin ei ole ajas märgata muutusi, see on miski, mida on alati olnud nii lasteaias, algkoolis. Füüsilist kiusamist niivõrd laialdaselt ei olegi tänases päevas, aga on hästi palju omavahelist tagarääkimist ja narrimist. Internetti on kolinud kiusamine hästi palju, eriti koroonaajaga," rääkis koolipsühholoogide ühingu juhatuse liige Kristi Feldman.

Efektiivsemaks võitluseks küberkiusamise vastu tegutseb sellest aastast igas maakonnas veebipolitseinik, kellega saab ühendust võtta Facebooki või e-kirja teel. Paljud juhtumid avastab politsei ise.

"Tegemist on kinnise kontoga Instagramis: Eesti noored, ja neid kontosid on tegelikult päris mitmeid. Antud juhtumi puhul oligi olukord, kus oli tegemist koolikiusamisega. Üks õpilane võttis teise õpilase isiklikud asjad, pani need väljapoole akent ja õpilane läks neile järele. Tegemist ei olnud esimese korrusega, see oli mitmendal korrusel toimunud juhtum. Mille peale suleti aken, kus õpilasel jäi käsi akna vahele. Ehk lisaks sellele, et ta tundis alandust, füüsilist valu, vaimset vägivalda, tekkis ka oht, et ta võib sealt alla kukkuda. Kui midagi oleks läinud valesti, siis oleks võinud väga raskete tagajärgedega lõppeda," rääkis Põhja prefektuuri veebipolitseinik Anna-Liisa Kreitsman.

Siiski pole kõik pöördumised seotud koolivägivallaga, mille pinnalt öelda, et elame ebaturvalises riigis. Vastupidi, tuhandest pöördumisest 25–50 on seotud alaealiste vägivallaga. Ühtlasi juurutatakse maakondadesse aina enam mobiilset noorsootööd, mis hoiab silma peal linnaruumis tegutsevatel noortekampadel.

Tallinnas Tammsaare pargis oli veel viis aastat tagasi mobiilsel noorsootöötajal väga palju tegemist. Nüüd on tegevusi linnaosades rohkem ja noorsootöö on ka üle linna laiali.

"Kui me võrdleme, mis oli näiteks kesklinnas Tammsaare pargis kuskil viis-kuus aastat tagasi, kus hängis 200 pluss noort, siis hetkel vägivalda, mida me näeme, on veidi vähem," ütles Tallinna mobiilse noorsootöö peaspetsialist Aleksei Jefimov.

Seega, selle nädala alguses sotsiaalmeedia videotest nähtud alaealiste tüdrukute jõhker peks on harv. Kiirelt aga hakkasid levima reaktsioonid ja kommentaarid, milles eakaaslased vägivallatsejaid räigelt hukka mõistsid. Politsei sõnul on selline käitumine samamoodi kiusamine.

"Tegelikult on see samasugune vaimne vägivald, samasugune küberkiusamine, mis võib tuua kaasa mingisugused kohutavad tagajärjed. Loomulikult see on vale, et me jätame kannatanu nii pikaks ajaks ohvri rolli," märkis Kreitsman.

Mõnikord ei oska ohvrid öeldagi, miks nad on kiusatavad. Endine kiusatav Urmas järeldas oma kogemusest, et ju ei paistnud ta teistega võrdväärne välja.

Koolis kiusatu: mul on raske luua suhteid

"Kõige markantsem oli – esimene lumi oli maas ja lumi pakkis – lähme teeme õues lumesõda.  Kõik kooliklutid ja põhimõtteliselt visati ainult mind. Ja mitte niimoodi, et üritati kuskilt kümne meetri pealt pihta saada või 20 pealt, vaid tuldi reaalselt mu näo ette, lükati mulle lihtsalt lund näkku. See lumesõda ei olnud eriti lõbus," lausus Urmas.

Kooliajal saadud traumad tekitasid noormehele enesehinnangu probleemid.

"Mul on pikka aega olnud nii, et mul on isegi võimatu aktsepteerida fakti, et ma meeldiks kellelegi. Ja näiteks suhetes, see on minu jaoks täiesti arusaamatu kontseptsioon, selliseid asju pole olemas minu jaoks. Kuna mind nii rängalt vihati tol perioodil, siis see on täiesti võimatu, ja väga raske on luua suhteid, sest minul on kogu aeg eelmõte lihtsalt, et ma niikuinii meeldi talle," rääkis Urmas.

Ligi viis aastat kiusatav olnud Urmas ütles, et leidis abi viimaks iseseisvalt koolist, kuna ei suutnud rohkem kannatada. Kodunt sai ta kaasa soovituse kiusajaid ignoreerida.

Eksperdid rõhutavad, kui oluline on täiskasvanute eeskuju.

"Ääretult oluline roll on kodudel. Kui vanemad ikkagi kodus peavad oluliseks teisi inimesi, nende käitumist, nende välimust pidevalt kommenteerida ja halvustada, seda ka omavahel paarisuhtes, siis me võime koolis üsna palju teha. Aga tegelikult lapse väärtushinnangud tulevad suuremas osas perekonnast ja seda on ääretult raske murda, sest lapsed on väga truud oma vanematele," ütles Feldman.

"Ka täiskasvanud ise käituvad tegelikult hästi ebaviisakalt erinevates kommentaariumides. Ma kutsun täiskasvanuid üles, palun olge lugupidavad teiste inimeste vastu, käituge viisakalt. Teie olete eeskujuks lastele ja noortele. Siin ei tasu mõelda või imestada mingite juhtumite üle või milline on  ühiskond, kui te ise sinna ei panusta," nentis Kreitsman.

Veel rõhutab politsei, et ka passiivset pealtvaatajat võib nimetada kiusajaks, sest abi kutsumata edastame sõnumit, et probleemi pole. Mis tahes viisil sekkumine nii reaalsuses kui internetis on hädavajalik.

Teemast räägib politsei koolinoortele täpsemalt järgmise nädala e-tunnis, kuhu saavad registreerida kõik koolid üle Eesti.

Toimetaja: Marko Tooming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: