Viimasel ajal oleme ridamisi meediast lugenud ja kuulnud uudiseid, mille kohaselt on kohtud tühistanud koroona vastu vaktsineerimisest keeldunud inimeste vallandamised töökohtadelt.

Mitmed õiguseksperdid nagu ka teadlased on avaldanud oma kriitikat või ka pahameelt vähem kui aasta tagasi toimunud riigi instantside rakendatud liialt drastiliste või ka mõtlematult karmide meetmete vastu. Nagu on loomulikult rohkelt muret ja põlgust jällegi avaldatud ka Eestis leviva riigivõimu vastase skeptilise või ka väidetava vandenõuliku mõtlemise vastu, mis viivat meie rahva eemale teaduslikust maailmapildist.

Kuid vahest ei peakski me ülemäära muret tundma Eestis alati valitsenud skepsise pärast "võimu" vastu. Palju parem ongi elada säärases riigis, kus rahvas kahtleb ja on igasugustele "ülalt tulnud" programmide ja ideoloogiate vastu üleüldiselt skeptiline, kui maal, kus rahva absoluutne enamus kiidab ilma kordagi isegi järele kaalumata totakalt naeratades ning koogutades heaks iga viimasegi valitsuselt tulnud suunise. Sest lehes ju nii kirjutati ja ka teadlane nii televiisoris ütles!

Iga valitsus või muu riiklik instants leiab omale alati mistahes nomenklatuurse ideoloogi juhtima kas "sõltumatut komisjoni" või esitama mistahes meelsuskonna levitatavaid tõdesid argumendiga "teadus ütleb", "eksperdid kinnitavad" ja "teaduslik maailmapilt nõuab".

Samamoodi pandi suur osa idasakslasi armastama kommunismi ja oma valitsejaid, samal ajal kui keskmine eestlane jäi ka läbi kogu okupatsiooniaja nii kommunismi kui ka tollase nomenklatuuri vastu skeptiliseks või vaenulikuks.

Tõenäoliselt on kõik maailma uudiseid jälgivad Eesti inimesed kursis Hiinas juba mitu aastat järjest rakendatud ebainimlike ja karmide koroonapiirangute ja karantiinidega, mis just praegu on sisse saanud uue hoo.

Pärast vaktsiinide kasutuselevõttu ning ka kõikjal maailmas kohale jõudnud arusaama, et karjaimmuunsust loodetud kujul ei saavutata, et vaktsiinid pakuvad ainult osalist kaitset ning üldsegi mitte alguses kardetud ohtlikkuse tasemega viirus jääb meie keskele külalisena elama veel pikaks ajaks, loobus täiesti suurem osa riikidest ka võitlusest tuuleveskitega ning piiranguid asuti järk-järgult lõdvendama.

Läänemaailma jaoks võttis viirusega seotud teemad aga avaliku arutelu alt peaaegu täielikult maha alanud Ukraina sõda. Kogu tsiviliseeritud maailm nägi, kuivõrd väheoluline ja väheohtlik on tegelikkuses viiruse praegune levik või ka selle vastu võitlemine olukorras, kus käib sõda vaba maailma ning maffiapealikest sotsiopaatiliste diktaatorite vahel, kelle puhul pole kunagi võimalik täpselt ette näha, kui kaugele ollakse siiski valmis välja minema.

Viimati oli maailm sellises ohuolukorras aastal 1962 Kuuba raketikriisi ajal. Venemaad juhtis siis Nikita Hruštšov, USA-d president John F. Kennedy ja Hiinat esimees Mao.

Kriminalistid ja väärastunud tunde- ja mõtteeluga kurjategijate käitumist uurivad teadlased võivad teha küll oletusi, aga ei saa kunagi anda kindlaid ettekuulutusi sotsiopaatide käitumisele mingis konkreetses olukorras. Inimeste teadvuses virvendab taas hoolimata selle väga väikesest tõenäosusest võimalik stsenaarium, mille järgi suurem osa inimkonnast võib ühe hetkega hukkuda ning kogu planeet sattuda apokalüptilisse keskkonnakatastroofi küüsi, mille kõrval mistahes kliimasoojenemise kaasmõju tundub lihtsalt pisikese hooajalise ilmastikulise ebameeldivusena.

Sotsiaalset katastroofi ei saabunud

Kogu maailma kogemus näitas, et piirangute ja karistavate või distsiplineerivate meetmete rakendamisest loobumine ei toonud omadega kaasa viiruse leviku ega surmade hulga drastilist kasvu. Meditsiinisüsteemid pidasid valdavas osas maailmas koormusele siiski algusest lõpuni vastu ning mitte kuskil läänes ega idas ähvardatud kollapsit ja sotsiaalset katastroofi ei saabunud.

Viiruse esilekerkimise ja esimeste lainete ajal näisid kõik ka Eestis ja mujal maailmas kehtestatud ettevaatusabinõud ja piirangud mõistuspäraste ja seaduslikena. Ettearvamatut, potentsiaalselt ohtlikku ja ka tapvat nähtust ning üldse igasugust "tundmatut" peabki enne hoolikat uurimist ja läbikatsumist kartma ja vajadusel ajutiselt rakendama ka inimeste õigusi tugevalt piiravaid meetmeid.

Iga riik – nagu muidugi ka inimene – peabki olema mõõdukalt kartlik tundmatu, salapärase ja eriti potentsiaalselt surmava vastu. Olgu selleks "tundmatuks" siis islamiterrorism, salajas toimuv korruptsioon, piiramatu sisseränne või ohtlikud nakkushaigused. Kuid ka islamiäärmusluse vastu ei võidelda ju kiusates taga kõiki inimesi, kes on juhtumisi moslemid, vaid võetakse sihikule isikud ja rühmad, kelle puhul on põhjust eeldada, et nad päriselt miskit halba kavandavad.

Ka võitluses korruptsiooniga ei asuta ju monitoorima või siis taga kiusama kogu töötavat rahvastikku saamaks teada, et ega keegi jumala eest pole veidike makse optimeerinud või kellelegi kinkinud kahtlast pudelit konjakit või karpi šokolaadi, vaid ette võetakse ikka isikud, kes oma avalikku positsiooni ära kasutades ka süstemaatiliselt kuritegelikult tegutsevad.

Ka piiramatu sisserände vastu ei võidelda piiriületajaid maha lastes või üldse riiki võõrastele sulgedes, vaid ehitatakse välja asjakohased piiritõkked ning omakorda selekteeritakse välja riiki lubamiseks isikud, kes on ka päriselt sõjapõgenikud või ka riigile muul viisil olulised samal ajal libapagulasi ja muud kahtlast elementi tagasi saates.

Ning ka koroonaviiruse vastu võitlemise ratsionaalseks viisiks pärast teadasaamist, et vaktsiinid toimivad ainult osaliselt, ei kaitse uuesti nakatumiste eest, ning et viirus on kordades ohutum, kui alguses kardeti, ei oleks olnud mitte kõikide inimeste koju luku taha panemine ja ühiskonna sulgemine. Samal ajal kodus istuvaid ja mittetöötavaid inimesi lihtsalt riigi juurde trükitud rahaga üle kallates, nagu tehti ülemaailmset inflatsiooni ja kriisi tekitades näiteks USA-s ja ka mitmetes Euroopa riikides aastal 2021.

Tegutsema peab ikka meetmetega, mis ka päriselt toimivad nii, et kokkuvõttes toovad kogu ühiskonnale rohkem kasu kui kahju. Nagu näiteks edukas vaktsineerimise korraldamine ühildatult riskigruppide eneseisolatsiooni soodustamisega sealjuures muud ühiskonda võimalikult vähe häirides ning majandust võimalikult palju käigus hoides.

Piirangutega jätkas Hiina

Huvitaval kombel osutus üheks riigiks, mis jätkas karme piirangute ja karantiinide meetmeid samal ajal kui valdavas osas muus maailmas Ukraina sõda ja meditsiinilised tõdemused panid riike hoopiski piiranguid lõpetama, Hiina koos selle totalitaarse diktatuurirežiimiga.

Nagu Hiina haiguste kontrolli ja ennetamise ameti hiljutine teade selgitab, polevat tervete linnade sulgemiste ja karantiinide taga mitte üldsegi mingid kurjad kavatsused, vaid tegu olla hoopiski olukorra normaliseerumise ja leevendumise programmiga, mida Hiina kompartei nomenklatuur on otsustanud alates 2021. aasta augustist nimetada "Dünaamiliseks null-koroona strateegiaks".

Lääne meedias tavatsetakse nimetatud tegevuskava sageli nimetada Hiina nomenklatuuri peamehe ja diktaatori nime järgi "Xi null-strateegiaks". Hiina põhjendab seda strateegiat enne elanikkonna immuunsusbarjääri saavutamist ettevõetava kõikide esile kerkinud viirusekollete operatiivse likvideerimisega.

Vastavalt parteikantseliidile olla tegu "täpse ennetus- ja kontrollimehhanismiga, mille eesmärgiks on kiirelt tuvastada, kontrollida ja ravida nakatunud inimesi igas geograafilises nakkuskoldes eraldi eesmärgiga vältida ühiskondliku ja majandusliku arengu kahjustumist teistes regioonides saavutamaks maksimaalset efekti minimaalsete kuludega".

Üha rohkem avaldavad Hiinas toimuva viirusevastase "võitluse" vastu skepsist ka USA varasemalt alati omaenda kodumaal partei karmide piirangute narratiive toetanud selgelt demokraatlikud uudistetoimetused, mis on toimuva olemust üha rohkem läbi näinud ja mille kriitilised lood ning pealkirjad räägivad enda eest.

Näiteks The Atlanticu lugu "Null-COVID on oma kasulikkuse minetanud. Miks Hiina aga endiselt seda rakendab. Kommunistliku Partei päris prioriteediks on kaitsta iseennast, mitte rahvast" ning Bloombergi "Hiina null-Covid poliitika võib kesta aastaid, sest see töötab Xi heaks. Mis siis, kui riik jääbki viiruse eemal hoidmiseks määramatuks ajaks suletuks?".

Hiina diktatuurne nomenklatuur ja Xi ei võitle mitte viiruse vastu, vaid projitseerib rahvale eelkõige kujutluspilti enda kompetentsusest ning teisalt sisendab ja manifesteerib elanikkonnale oma "võimu" ning selle võimu tugevust ja otsustavust.

Lihtsalt kokku võttes: Xi ja partei kasutavad viirusevastaseid meetmeid siseriikliku võimaliku rahulolematuse ennetamiseks ja mahasurumiseks, enda võimu ja ideoloogia kindlustamiseks ning püsiva siseriikliku ohuolukorra loomise abil konsolideerimiseks.

Eriti oluline on oma võimu võimekuse püsiv demonstreerimine Hiina enda sügavate majandusprobleemide ning tulevikukasvu ja heaolunarratiivi ohtusattumise kontekstis. Ka Taiwan ei ole Hiina totalitaarse režiimi nomenklatuuri jaoks mitte päris sõjaline või majanduslik oht, vaid on pinnuks silmas ja lausa surmavaenlaseks kompartei nomenklatuuri usaldusväärsusele maailmas ja võimu täielikule konsolideerimisele ka siseriikliku imago perspektiivis.

Püsiva sõjaohu õhutamine ja pidev militaristlik retoorika aitavad tegelikult riigis tagada samasuguse allumise ja eesmärgile pühendumise nagu ka viirusepiirangud.

Vaba ja demokraatlik riik Taiwan otse totalitaristliku Hiina kõhu all on justnimelt ka ideoloogiliseks sisepoliitiliseks ohuks stalinistliku diktatuuri ninameestele ning selle ohu likvideerimisest sõltub nomenklatuuri püsimajäämine ja pikaajaline edasikestmine.

Täpselt nagu ka Venemaa jaoks potentsiaalselt demokraatlik, läänemeelne ja vaba Ukraina otse nende külje all ei kujutanud Putini maffiale ja partei nomenklatuurile mitte mingisugust sõjalist ohtu, vaid justnimelt siseriiklikku ohtu alternatiivi olemasolu tõttu: kuritegeliku võimu legitiimsuse ja püsimajäämise kahtluse alla sattumist riigi enda elanikkonna silmis, mille tagajärjed võivad olla ettearvamatud.

Nii Putinit kui Xid ja vastavaid nomenklatuure motiveerib seega tegusid tegema eelkõige paaniline hirm elu pärast, sest mõlema riigis tähendaks võimult tõukamine nomenklatuuri juhtfiguuride kas täielikku perifeeriasse asumisele saatmist või pigem ka hukkamist.

Meil konstrueeriti endale ise sisevaenlane

Maailmas toimuva kriminaalsete diktaatorite võimu konsolideerimise võtete taustal peaksime siiski arutlema selle üle, kas mitte ei mindud ka Eestis (või vabas maailmas laiemalt) viiruse ohjamise sildi all liiale või üle piiride hüljates korraks nii seaduslikkuse, õigusriigi põhimõtteid kui ka üldise ratsionaalsuse.

Kas polnud ka meie enda riigi poolt tänavatele "vaktsiinivastaste" vastaseks kaitseks patrullima saadetud koerad, mannergut kolistavate ohutute vanainimeste kongi viimised ning lõpuks ka erinevad kampaaniakorras läbi viidud inimeste vallandamisaktsioonid väikestviisi sarnased eelpoolkirjeldatud totalitaarsete riigikorralduste "võim võimu pärast" toimimisloogikatega.

Siinkohal loomulikult argumenteerides ilma vähimatki süüdistust või ka kahtlust esitamata Eesti mistahes valitsusele katses kehtestada apartheidirežiimi või liikuda eemale lääne demokraatlikest riigimehhanismidest, milliste aruteludega on juba nii Mikk Pärnits kui ka Aro Velmet (muuhulgas sotsiaaldemokraate "kõva käega juhi" narratiivi kaudu rõhutud vähemuse "venelaste kottimises" süüdistades) viimastel aegadel piisavalt hästi ja ammendavalt hakkama saanud.

Eesti väljus tõepoolest viirusekriisist majanduslikult edukalt, sest tegutseti enamasti ratsionaalselt silmas pidades ühiskonna ja kogu majanduse huve nagu ka seaduspärasusi. Inimesi ei pandud koju kinni samal ajal neile lihtsalt arulagedalt kontodele raha saates, vaid soodustati hoopiski majanduse edasi toimimist ettevõtteid toetades, et säiliksid töökohad ja ka tootmine.

Kui USA ja Euroopa oleksid jälginud ligikaudugi Eesti eeskuju, oma majandused lahti hoidnud ning arulagedate koroonatoetuste tarbeks mitte kosmiliselt suuri summasid raha trükkinud, poleks praegu maailmas ka sellist toorainete hinnatõusu ja piire ületanud inflatsiooniprobleemi.

Hullumeelseid majandusplaane ning Venemaast teadlikku energiasõltuvusse jäämise kaasa toonud kliimakavasid teostanud USA valitsus ja Euroopa liidrid üritavad nüüd aga paljusid enda möödapanekuid ajada hoopis Putini süüks, kes aga tõesti ei käinud läänes ei raha trükkimas ega ka rohekavasid kehtestamas.

Olles siiski edukalt väljunud majanduskriisist nii palju kui see oli meie valitsuse võimuses eelloetletud maailma suurjõudude ebaratsionaalsuse taustal, sattus meie establishment peatselt paanikasse ning ühtlasi ka otsustusvõimetusse mannetu kriisijuhtimise ja ka avaliku suhtlemise kobarkäkkide tõttu. Viirusega võitlemise asemel asuti võitlema hoopis enda maine või usaldusväärsuse eest.

Meelis Oidsalugi tõi välja meie kivinenud ja nurgataguses ringkäendusmaailmas elava riigiaparaadi kitsaskoha: eelkõige on selle klubilise liikumise (mida paiguti on osad arvamuseavaldajad defineerinud ka süvariigina) käivitavaks jõuks meeletu kartus ja hoolekanne eelkõige omaenda maine eest.

Nagu enesekeskne teismeline või siis nartsissistlik isiksus ei tõtta sugugi kiirelt oma tegemata koolitükke ära tegema või esmalt iseenda elu korda seadma, vaid süüdistab iseenda puudujääkides kõiki teisi ja kogu välismaailma nähes samal ajal igas kriitilises kommentaaris ja oma tõsiseltvõetavuse pisikeseski kahtluse alla seadmises tohutut ohtu enda eksistentsile, asus ka meie establishment arutult ründama ja paaniliselt vastu seisma kõigele enda mainet või tõsiseltvõetavust kahtluse alla seadvale.

Enda saamatus vaktsineerimise korraldamisel nagu ka üleüldise avaliku suhtluse täielik mannetus vabandati välja siseriikliku kurja vaenlasega, kes ohustab meid kõiki ja kelle vastu vajame ühiskonnana kaitset. Kuni selleni välja, et lamedasse Maasse uskuvaid "koomikuid" ning kummalisi vanainimesi hakatigi avalikkusele esitlema kui tõsist sisevaenlast ning erinevatel põhjustel vaktsineerimisest loobunud isikuid (kellel on selleks seaduslik õigus ja vabadus) kujutama kui tõsist ohtu riigi tulevikule ja julgeolekule.

See kõlab vägagi Foucault'likult, aga tõepoolest konstrueeriti omale enda tõsiseltvõetavuse kinnistamiseks ise sisevaenlane, kelle vastu võidelda ja keda demoniseerida.

Viiruse algusaegadel oli rahvas täiesti ühtne, mõistev ja "probleem" riigis puudus. Olles aga loonud kuvandi ohustavast sisevaenlasest, kellele iga progressiivne indiviid sai kõikjal sotsiaalmeedias või ka erasuhtluses vastanduda koos Facebooki profiilile lisatud süstlapildikesega ja kellele võimalikult karmi karistust taga nõutada, tekkiski selle kunstlikult loodud šablooni sisse tõepoolest ka väga eripalgelisi liikumisi koondav päriselt eksisteeriv vastanduja.

Demonstreerimaks oma ustavust "üldiselt kehtivale progressiivsele mõttemallile" ja establishmendi meelsuskonnale oligi tekkinud klubi tarbeks päriselt eksisteeriv kontingent, mille suunas ka päriselt oma võimu selle võimu näitamise pärast näidata ja rakendada.

Rahvavaenlane oli sündinud! Ja temaga tuli asuda võitlusse. Kuid loomulikult polnud see ainult Eesti probleem, vaid laiemalt ja siiski märgatavalt tugevamalt esinenud nähtus nii Kanadas, Austraalias, USA-s kui ka valdavas osas Euroopas endas.

Olles mitmetes oma avalikes sõnavõttudes viiruse algusaegadel kutsunud üles toetama kõiki arstide poolt soovitatud karantiinimeetodeid ja loomulikult kõikjal üritanud toetada ja pooldada kiiret vaktsineerimist, panin isegi ühel hetkel tähele, et meie riigiaparaat ja sellega sümbioosis elav meelsuskond ei võitle enam mitte viirusega ega rakenda realistlikke ja teostatavaid tegevuskavasid, vaid tegeleb eelkõige iseenda moraalse ülimuslikkuse demonstreerimise ja "ühiskondliku positsiooni" kindlustamisega.

Loomulikult ei olnud meil toimuv vastik ideoloogitsemine ja eneseupitamine ning riigipoolne võimetus olukorda hallata kuidagigi võrreldav näiteks Hiinas või kuskil mujal totalitaarsetes riikides toimuvaga, aga see andis siiski kätte näite sellest, mis võiks edaspidi juhtuda, kui üks riik piisavalt oma hinge eest hoolt ei kanna.

Meil on ikkagi õigusriik

Hiljuti jõudis avalikkusesse teave, et kohus otsustas tühistada kaitseväe poolt koroona vastu vaktsineerimisest keeldunud ohvitseride rohkem kui pool aastat tagasi toimunud teenistusest vabastamise õigusvastaseks. Sarnane otsus saabus mõne aja pärast ka ametist vabastatud politseiametnike puhul.

Kohus leidis, et kaitseväes eelmisel aastal käskkirjaga kehtestatud vaktsineerimiskohustus kõikidele teenistujatele sidudes selle sealjuures ametikoha säilitamisega polevat eesmärgipärane, sobiv ega mõõdukas.

Kohtunik põhjendas otsust ka sellega, et tõepoolest tõsised kõrvaltoimed vaktsiinile olid juba võimalusena teada ning eelkõige üksnes ja ainult vaktsineerimisele suunatud viiruse leviku takistamise meetmed olid ebamõistlikud just ka seetõttu, et põhiõigusi riivavaid piiranguid ei saa kehtestata piiramise enda pärast.

Kohus toonitas, et ainult vaktsineerimisele suunatud meetmed, mille tegemata jätmisel järgneb sellele automaatselt vallandamine, viitavad "üheselt asjaolule, et vaktsineerimine ise, mitte viiruse leviku tõkestamine on seatud eesmärgiks".

Kuna viirusega nakatusid nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata kaitseväe teenistujad, märkis kohus, et vaktsineerimine saanuks olla üks ennetav meede teiste meetmete seas, kuid mitte kohustuslik ning ennekõike eesmärgiga aidata kaasa teenistujate raske haigestumise ärahoidmisele, mitte niivõrd viiruse leviku tõkestamisele.

Kohus võttis endale ühtlasi ka meditsiinilisi hinnanguid või põhjendusi andva kogu ülesande väites, et vaktsineerimiskohustuse kehtestamine võis hoopiski viiruse levikut soodustada, sest seetõttu loobuti hoopiski muudest viiruse leviku takistamise jaoks olulistest meetmetest nagu regulaarne testimine.

Oma põhjendustega lükkas kohus ümber ka väited, nagu oleks vaktsineerimiskohustus olnud seotud riigi kaitsevõime tagamise või säilitamisega, sest vaktsineerimata teenistujate vallandamise kasulikkusest kaitsevõime säilitamisele pole lihtsalt tõendeid.

Nagu ka praegu toimuv suur sõda Ukraina ja Nõukogude Liidu vahel kinnitab, puudub viirusesituatsioonil igasugune mõju mõlema armee võitlusvõimele.

Kohtuotsusest, mis tegelikult oli üpriski põrutava iseloomuga võttes arvesse, et kõne all on inimeste põhiõiguste rikkumised ja vabaduste piiramine üleüldiselt, vaikis meie meedia peale rahvusringhäälingu (muuhulgas ERR-i portaali esiuudise kaudu) aga peaaegu täielikult maha. See vaikimine ütleb mõndagi nii meie meedia olemuse kui ka "võimutruuduse" või jällegi "kriitikameele" olemasolu kohta.

Kuid üks arulage ebaõiglus ja ülekohus likvideeriti esialgu kohtu otsusega vähemalt osaliselt. Mis annab muidugi tunnistust sellest, et oleme jätkuvalt õigusriik.

Pidasin ka ise koroonavaktsiini vastastega maha pikki vaidlusi ning lugesin mittevaktsineerimist ebamõistlikuks ja mõnel juhul ka absurdseks sammuks. Aga mulle poleks elu seeski pähe tulnud, et mõnda inimest mistahes juhul (väljaspool riskigruppidega kokku puutuvat meditsiinisektorit) kuskilt vallandada või kuidas iganes moel sanktsioneerida, sest ta otsustas ennast mitte vaktsineerida. Lõpuks pole see minu ega ka kellegi teise asi väljaspool populaarteaduslikku arutelu või niisama veenmist.

Mina olin ja olen vaktsineeritud ning miks peaksin ma kartma või põlgama kedagi isikut, kes ei ole ja kellel on täielik õigus mitte olla. Välja arvatud juhul, kui oleksin üldse kõiki haigusi ja pisikuid paaniliselt kartev hüpohondrik või germofoob, kes kardab eelkõige kartuse enda psühholoogiliseks iseloomujooneks kujunemise tõttu, mitte aga seetõttu, et kardetav oleks tegelikult niivõrd ohtlik.

Samamoodi kardab aga üle käte läinud võim ka võimu kaotamise pärast ja asubki rakendama võimu eelkõige võimu näitamise võimu pärast. Kui poleks alanud Ukraina sõda, kestaks kogu see palagan täistuuridel edasi ka praegu.