Psühhiaater: vaimsest tervisest rääkimist pole vaja naeruvääristada

Foto: SCANPIX/Ekspress Meedia/Ilmar Saabas

Eesti riigis on sõltuvusprobleemidele väga palju aastaid läbi sõrmede vaadatud ja me ei ole olnud kõige edukamad sõltuvushaigete inimeste aitamisel, tõdes psühhiaater ja Tartu Ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliiniku juht Andres Lehtmets usutluses Vikerraadiole.

Kas saab lühidalt vastata küsimusele, kas maailm on hulluks läinud, inimesed nende sees?

Maailm ei ole kindlasti mitte hullem, kui ta oli aasta tagasi või kümme aastat tagasi, eks ta keerleb oma radu pidi oma tõusude ja mõõnadega. Aga kindlasti mõjutavad need maailma sündmused inimeste psüühikat ja vaimset tervist. Igaühel natukene oma viisil. Sellest võib rääkida küll.

Kui tehti küsitlus inimeste seas aastatel 2020-2022, siis veerand täiskasvanud Eesti inimestest tunnistas, et neil on mingi psüühikahäire. Mida need andmed näitavad: on see hea või on see halb võrreldes näiteks teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega?

Minu jaoks küsimustikud näitavad tegelikult ühte asja, et kui julged on inimesed oma probleemidest rääkima ja tunnistama seda, et aeg-ajalt meil kõigil tekib natukene probleeme oma vaimse tasakaaluga, kellel suuremal, kellel väiksemal määral, aga elu jooksul kogeme enamus meist midagi sellist. On leitud, et elu jooksul iga teine inimene kogeb mõne sellise seisundi, mis arsti juures võiks saada psüühikahäire diagnoosi.

Kui nad ei lähe, siis nad ei saa seda diagnoosi.

Siis ta ei saa seda. Psüühikahäiretega on selline lugu, et suur hulk neist jääbki diagnoosita ja parem ongi. Kui inimene ise leiab, et ta abi ei vaja ja kui tema lähedased ei ole just sügavalt veendunud, et tegemist on seisundiga, mis vajaks arstlikku sekkumist, siis võib see ju tegelikult ka jääda. Enamus sellistest häiretest muidugi on lühiaegsed mööduvad häired ja mõned perioodid, nagu lein, on loomulikud elu osad.

Kui koroona-ajal olid inimeste kõige suuremateks stressiallikateks hirm haigestuda ja haiguse tagajärjed, siis nüüd räägime energiakriisist, inflatsioonist ja ka majandusraskustest. Ja meile nii lähedal käib sõda. Kas on nii, et mida keerulisemaks läheb foon ühiskonnas, tõuseb ka teie ja teie kolleegide töökoormus?

Ta väga palju ei tõuse, sest töökoormus on olnud kõrge juba kõik need eelnevad aastad ka. Küüniline vastus oleks, et meie ressurss on sealmaal, kus me ei jaksa oma töökoormust enam tõsta, aga küsimuses on väike tõde sees. Kindlasti sellised ühiskondlikud mullistused toovad natukene rohkem esile kaebusi ka vaimse tervise valdkonnas, aga mitte alati üks-üheselt. Enamasti kriitilistel perioodidel inimene mobiliseerib ennast ja püüab hakkama saada ja tihtipeale just selle järel tuleb suurem laine, kus inimesed kogevad võib-olla rohkem õnnetust, läbipõlemist, ärevust ja hirmutundeid.

Koroona oli üks erand, sest vähemasti meie põlvkond ei ole midagi sellist varasemalt kogenud ja see kindlasti tekitas eri hirme. Kindlasti mõjutas ka see, milline oli ühiskonna reaktsioon, sest teatavasti erinevad riigid lähenesid ju erinevalt koroonapandeemiale ja oli ühiskondi, kes ennast väga tugevalt sulgesid, mis oli kõige raskem ilmselt taluda psühholoogiliselt.

Teisalt on öeldud ka, et oli neid inimesi, kes tundsid rõõmu, et tuli rohkem töötada kodukontoris ja võib-olla mitte nii palju inimestega kokku puutuda.

Ka minu patsientide seas oli mitmeid, kes väitsid päris kaljukindlalt, et see oli nende elu parim periood, kus nad ei pea suhtlema nii palju. Mis puutub Ukraina sõtta kui lisastressiallikasse, siis see sõltub väga palju inimesest. Õnneks on Eesti inimestest sõda kaugelt mööda käinud, me otseselt ei ole kogenud rünnakuhirmu viimase aasta jooksul. Vähemalt ma usun, et enamus meist ei kogenud seda nii, et Eesti võiks olla nüüd järgmine rünnaku sihtmärk. Aga teleris nähtav sõda ja uudised kindlasti meie teadvuses oma koha leiavad. Mul on olnud mitme patsiendiga kogemust, kes on sõjaaja lapsed ja kes on kogenud sõja ajal päris koledaid olukordi, ja kes tunnistasid, et Ukraina sõda tõmbas vanad haavad lahti. See on päris tuttav fenomen, et traumajärgsed kogemused võivad püsida väga kaua inimeste hingesoppides ja tulla siis ühel hetkel välja. Aga keskmiselt vist Eesti inimene väga ei taju seda õnneks. Kindlasti kogeme, et nüüd on meil rohkem põgenikke, meil on võib-olla inimesi, kes vajaksid rohkem ka meie toetust ja kaastunnet ja abi. Ma loodan, et üha rohkem inimesi tunneb, et me saame aidata neid inimesi ja anda oma panuse, et nende kannatused oleks veidi väiksemad.

Kas olete tööalaselt kokku puutunud sõjakogemusega Eesti võitlejatega?

Tööalaselt vähesel vähesel määral olen. Nende võitlejate arv ei ole väga suur ja teades ka Eesti kaitseväe süsteemi, siis nende abistamiseks on ka oma võrgustikud, tsiviilmeditsiini neid liiga palju ei satu.

Kui palju teie erialakirjanduses pööratakse tähelepanu sõjatraumadele, mis tekivad võitlejatel ükskõik kummal pool? Selge on see, et lihtsam on sellel võitlejal, kelle moraalne õigus on suurem ehk siis täna kindlasti Ukraina võitlejatel, Vene võitlejatel on keerulisem põhjendada iseenda jaoks kõike seda, mida nad läbi elavad. Kas sõjast on võimalik inimestel pärast välja tulla, kui see ühel päeval kõik läbi saab?

Jah, kes oskaks sellele küsimusele ammendavalt vastata? Sellisest traumajärgsest stressist on ju palju kirjutatud ja selle kohta on ka teadusmaailm väga palju uuringuid teinud. See ei puuduta ju loomulikult ainult sõjategevust, aga eks see termin ise tuli kasutusele peale Vietnami sõda, kui Ameerikas vaimse tervise valdkonna spetsialistid, psühhiaatrid-psühholoogid, hakkasid täpsemalt kirjeldama sõjaga kaasnevaid dramaatilisi kogemusi ja selle järelmeid, mis kohati võisid olla vägagi keerulised. Et inimesed langesid ikkagi igapäevaelust välja, neil oli probleeme vaimse tervisega ka muudes valdkondades, mitte ainult ärevuse osas. Me kindlasti ei tea kõike selle kohta. Militaarmeditsiinis on ringluses küsimused, kas on midagi sellist, mida annaks teha, et traumajärgset stressi ei kujuneks välja. Uuringuid sellel teemal kindlasti tehakse.

Kuidas sõda võib mõjutada tsiviliste ehk siis kõiki neid inimesi, kes elavad piirkonnas, kus toimub midagi sellist, mida me teame vaid filmidest või seriaalidest või raamatutest?

Paraku enamus viimaseid sõdu ongi olnud ju sellised, kus kõige rohkem kannatabki tsiviilelanikkond, mitte nii palju võitlejad, kes otseses lahingutegevuses osalevad. Tsiviilelanikkonna sõjatunnetus on ju ka väga eri tasanditel, kõigil inimestel ei teki sellist traumajärgset stressihäiret, neil ei teki ka teisi šokireaktsioone ja väga tugevaid probleeme. Aga on kindlasti teatud haavatavam osa, kes väga valusalt seda kogevad ja kes võivad jääda eluks ajaks traumeerituks kõigest sellest, mida sõda endaga kaasa toob. Lisaks ei tasu unustada, et ega sõda ei ole ainult psühholoogiliselt raske. Palju on teisi kannatusi tekitavaid tegureid, alates näljast ja sellest, et sul ei ole kusagil elada. Kogu füüsiline pool on ju tegelikult väga raskesti talutav.

Andres Lehtmets Autor/allikas: SCANPIX/Ekspress Meedia/Ilmar Saabas

Kas Eesti inimeste vaimne tervis ja psüühiline tasakaal ja teie töömaht võrreldes teie kolleegidega teistes riikides on siiski selline, et me ei saa öelda, et Eestis oleks midagi väga halvasti?

Me oleme muutunud Põhjamaa riigiks, kus inimesed üha julgemalt räägivad oma probleemidest, mis on iseenesest ääretult positiivne. Me oleme seda ju aastaid soovinud, et inimesed ei varjaks oma probleeme, tuleks julgemalt arstide psühholoogide juurde, kui neil on valus või neil on raske. Aga teiselt poolt on see ju ka toonud kaasa selle, et me nüüd nagu tajume üha rohkem kui levinud need teemad on ühiskonnas. Statistiliselt me teadsime seda juba varem. Väga sageli küsitakse, kui sageli esineb üks või teine häire, aga enamus inimesi ei pöördu näiteks ärevushäiretega arsti poole. On leitud, et inimesed pöörduvad umbes pooltel juhtudest, teistel juhtudel sa püüad selle ära kannatada või otsida abi mujalt. Näiteks sõltuvusprobleemidega pöördub arsti poole hea juhul paarkümmend protsenti inimestest, sest enamasti ühiskond ei käsitle neid abivajajatena, mitte alati vähemalt. Ehk siis see, kui palju inimesed arstile pöörduvad, ei ole kahjuks hea näitaja selles osas, kui levinud üks või teine teema on. Aga jah, pigem ma arvan, et see, et inimesed julgemalt pöörduvad, on iseenesest hea. Meie valmidus peaks olema parem. Positiivseid nihkeid siin ju on. Kui te vaatate, kui palju vaimse tervise teemadest tänapäeval räägitakse ja kirjutatakse ja kui palju see on meie otsustajate laual, siis siin on ikkagi teatud positiivne nihe.

Kui palju mõjutab psühhiaatria valdkonda meditsiinis laiemalt käibel olev aksioom, et pakkumine tekitab nõudlust? Et mida rohkem oskame teadusmaailma võimalusi välja pakkuda, olgu see siis diagnoosimisvõimalusi, teenuseid, ravimeid, medikamente, seda rohkem justkui on ka probleeme, mida ravida?

Teatud tõde siin on. Väga klišeelik stsenaarium on ju see, mida me näeme Ameerika filmides, kus inimesed käivad aastaid psühhoanalüütiku juures ja räägivad oma elust ja muu elu jääb kõrvale ja kogu elu toimubki kuskil analüütiku sohva peal. Tegelikkus on aga selline, et kui paremini saame jälile paljudele probleemidele, nagu laste ja noorukite psüühikaga seotud asjad, näiteks aktiivsus-tähelepanuhäire, siis mida varem saame neile jälile, seda suurem on tõenäosus, et suudame seda inimest edukalt aidata. Eriti seda noort, kellel on väga suur hulk elust ees. Et nendest asjadest räägitakse, ja justkui haigused oleks ka rohkem diagnoositud, ei pea alati tähendama, et siin oleks tegemist mingi liialdusega. Teine pool on muidugi see, et igasugused kaasaegsed võimalused endale ise diagnoosi panna - alates doktor Google'ist ja lõpetades online-testidega -, toob kindlasti kaasa selle, et osad inimesed suure osa oma vabast ajast tegelevad endal teatud sümptomite otsimisega, mis alati ei ole kõige produktiivsem.

Aga nad on otsimises edukad, nad leiavad selle.

Universaalsete testimismeetodite negatiivne pool ongi see, et igaüks leiab midagi.

Mida selle teadmisega siis peale hakata tuleb? Kas vastavalt raskusastmele või enda pandud diagnoosile ka psühhiaatri, psühholoogi, terapeudi juurde või kristallidega ravitsejate poolde pöörduda?

Kõik teie poolt nimetatud valdkonnad kindlasti oskavad kaasa rääkida nendel teemadel. Aga ma loodan, et üldine teadlikkus psüühika olemusest, psüühikaprobleemidest aastatega paraneb, ja ma julgen kinnitada, et tänapäeva noored on palju rohkem teadlikud, kui meie olime omal ajal, ja küllap nad teavad ka seda, et kui ikkagi tundub, et asi on tõsine, siis nad ei häbene ka abi otsida.

Uuring, millele enne viitasin, toob ka välja, et kõige enam levinud mure, millega arstile pöördutakse, on depressioon ja teisel kohal on ärevushäire. Miks depressioon on muutunud kõige levinumaks probleemiks?

Meeleolu on iseenesest midagi, mida meil on hästi hea iseendal hinnata ja tajuda.

No meil on mingil hetkel halb tuju, aga see ei tähenda seda, et meil oleks meeleoluhäire.

Aga me oleme ka suutelised näiteks tajuma kurbust ja me saame aru, mis on meeleheide. Need on inimesele hästi arusaadavad, aga kui ma võtaksin jutuks psühhoosi või meelepetted, siis need on nagu hoopis mingisugune muu maailm, et enamus inimesi neid ei koge. Aga see küsimus on pandud küll õigesti püsti, sest eks meil on ka mingisugune kogemus sellest, milline võiks olla õige Põhjamaa inimene või õige Eesti inimene ja kindlasti ta on selline vaoshoitud ja natuke murelik. Saateks valmistudes otsisin eri riikide kogemusi ja näiteks Islandil on selline arusaam, et seal on palju aktiivsus-tähelepanuhäiret (ATH), sest Islandile jõudsidki need viikingid, kes olid rahutud ja hüperaktiivsed ja selle tõttu geneetiliselt on Islandi genofondis hästi palju seda, mis ATH-d esile kutsub. Selliseid natukene lõbusaid seiku võib igalt poolt kindlasti leida.

Aga sellegipoolest tükib mõnikord pähe küsimus, et kas nende inimeste puhul, kes kuidagi väga soravalt seltskonnas või meedias räägivad, kuidas nad on just läbi põdenud stressi või kuidas nad on olnud depressioonis, pole natukene moekat käitumist? Et kui aastaid tagasi ei olnud kombeks üldse sellistest asjadest rääkida, siis nüüd kihutame teise äärmusesse, et kui enam millegi muuga tähelepanu tõmmata ei ole, siis püüame sellega, et ma olen nii õnnetu ja haige hingeliselt?

Kui me võtame nüüd lahti selle kirjanduse, mida omal ajal gümnaasiumis lugesime, siis selles kirjanduses oli ka ikkagi väga palju inimesi, kellel oli spliin ja mure. Ma ei usu, et see fenomen ainult kaasajaga kaasas käib. Küllap teatud ringkondades on moekas rääkida ühel või teisel teemal, aga veelkord, ma ei naeruvääristaks seda, kui inimesed oma teemadest räägivad, mina arstina näen seda positiivsena. Aga seal kõrval võiks muidugi olla ka teatud elupositiivsus, sest tegelikult elame ikkagi vägagi mõnusas kliimas ja vägagi turvalises riigis. Alati kindlasti tahaks, et elu oleks veel parem ja meil oleks rohkem sotsiaalset turvalisust, aga me kindlasti ei ole maailma tagaotsas.

Jah, aga kui me vaatame seda, et Eestis on jätkuvalt suhteliselt suured probleemid alkoholisurmadega. See on ka psüühikaprobleem.

Tõsi. Ma arvan, et sõltuvuskäitumine üldse on väga sügavalt psüühikaprobleem. Ka selleni on läinud aastaid, et seda tunnistada, sest väga sageli riiklik pool või ametkondlik pool näeb sõltuvusprobleeme kui nõrgatahteliste inimeste eneseväljendust, aga tegelikult tänapäeval teame, et tegemist on psüühikahäirega, millel on omad juured nii geneetikas kui ka lapsepõlvekogemustes ja väga paljude teiste tegurite poolt, ja mida saab ravida. Ehk me teame, et õige taktikaga me saame ikkagi inimest aidata.

Tõsiteaduslikult on võimalik inimest aidata, kui tal on alkoholiga probleemid. See on psühhiaatri või psühholoogi võimuses.

Kindlasti mitte ainult psühhiaatri-psühholoogi võimuses, sest nagu ma juba korra mainisin, sõltuvusprobleemidega pöördutakse arstile väga vähe. Väga paljud nende probleemidega inimesed on hoopis teiste arstide hoole all. Kindlasti üks osa sellest teemast on see, kui palju inimene oma probleemi tunnistab ja kui palju on seda jõudu temas ja ka tema lähedastes, et sellega järjepidevalt tegeleda, sest sõltuvusprobleemide üks külgi on nende tagasitulek. On teatud stabiilsuse perioodid ja siis läheb kõik jälle allamäge.

Kas teie jutust ei jää praegu selline tunne, et see nüüd alkohoolikule nagu väike vabandus, et see ei ole probleem, see on haigus?

Aga ta on haigus. Probleem on ta kindlasti ka, aga mina olen ikka seda meelt, et moraliseeriv lähenemine sõltuvusprobleemidega ei ole eriti tulutoov. Tänitamine ei aita, vähemasti pikas perspektiivis. Võib-olla mingil hetkel on ka seda vaja, et aidata inimest õige teeotsa peale. Aga ma pean ikkagi ütlema, et Eesti riigis on tegelikult sõltuvusprobleemidele väga palju aastaid läbi sõrmede vaadatud ja see on üks teema, mida tegelikult on väga valus kogeda. Me ei ole olnud kõige edukamad nende inimeste aitamisel, ka seal, kus me oleks võinud teha rohkem.

Reoveeuuringu järgi on kõige levinumad narkootikumid Eestis amfetamiin, metamfetamiin, MDMA, kokaiin, metadoon, kanep. Kas psühhiaatriaringkonnas jälgitakse, milliseid narkootikume inimesed tarvitavad? Kas need jäägid näitavad, et varsti on "tihedad tööpäevad"?

Uimastitega on nii, et nende üldine kasutamine on sagenenud ja Eestisse on pea kõik nad jõudnud. Eestis ei ole legaalsed ükski nendest mõnuainetest, kuigi me ju teame, et teatud riigid on kanepi osas võtnud teistsuguseid seisukohti. Aga Eestis on ta veel illegaalne mõnuaine ja kuigi tema kasutamissagedus on tõusnud, siis tarvitab neid ikkagi väiksem osa elanikkonnast. Kui paneme kõrvale alkoholi, mida tarvitab suurem osa elanikkonnast. Ehk ma väidan, et endiselt enamus meist uimastitega teadlikult elus kokku ei puutu. Aga seda kõike väites, teeb arste ärevaks, et uimastite kasutamine eeskätt just noorema põlvkonna seas on selges kasvutrendis ja seda tehakse ka teadmisega, et tegelikult narkootikumid ei ole nii ohtlikud, kui võib-olla varem arvati.

Et siis jõuame jälle ringiga selle kanepi juurde välja, mida peetakse ohutuks?

Nii räägivad väga paljud, kes ka meie poole pöörduvad. Ma iseenesest arvan, et see on positiivne, et nad ei püüa varjata, aga nende seisukoht on see, et kanepi tarvitamine on midagi sellist, mida nad enda jaoks probleemiks ei pea. Isegi kui nad tahavad meeleoluhäire ravi, siis nad arvavad, et kanep las jääda.

Kas kanep ikkagi võib mõjutada vaimset tervist?

Paraku jah, me oleme ikkagi tõdenud seda. Väga keeruline on tegelikult jaotada uimasteid ohtlikeks ja vähem ohtlikeks. See sõltub väga palju sellest, kui palju inimene kasutab ja igal uimastil on omamoodi negatiivne pool. Kanepil on ta väga selgelt olemas, seda näeme inimestel, kes on kauaaegselt seda kasutanud. Ja kindlasti on oma roll ka selles, et kanep on muutunud hoopis teistsuguseks, kui ta võib-olla oli kusagil kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel, kui ta oli hipiliikumises populaarne. Tänapäeva kanep on kangem ja tekitab selle tõttu ka rohkem probleeme.

Sund on ikkagi nüüd küsida, et kui palju alkoholi ei ole veel alkoholism ja kui palju kanepit ei ole veel narkomaania?

Soovitan minna kõigil vaatama tervise arengu instituudi koduleheküljele, kus on väga täpselt päevased tervisele ohutu kasutamise kogused kirjas. Ma ainult ütleks ehk seda, et eelmisel aastal vaatasime nendele veel kord otsa ja võrdlesime ennast rahvusvaheliste näitajatega ja leidsime, et Eestis võiks ohutu tarvitamise piir olla madalam. Ehk siis kogused väiksemad. Naiste puhul kindlasti kaks korda väiksem kui meestel, aga meestel nad on ikka ka alla tulnud. Me alati rõhutame, et iga päev alkoholi kasutada on ohtlik ja et nädalas võiks olla vähemasti kolm alkoholivaba päeva.

Mõned inimesed ei pea paljuks, et igal õhtul juua õhtusöögi kõrvale pudel-kaks õlut või õhtusöögi kõrvale klaas-kaks-kolm valget või punast veini.

Jah, need kogused on kindlasti väga selgelt ülepiirilised ja siin tuleb öelda seda, et sõltumata sellest, mis lahjus- või kangusastmes on tarvitatav alkohol, kokku ikkagi mängib rolli summaarne alkoholi kogus. See küll ei ole kogu tõde, teatud vaatenurgast on nii, et kui alguses kanget alkoholi kasutatakse rohkem, siis seal on probleeme ka natukene rohkem.

Probleemid on kangemad kui kraade on rohkem. Kui räägime sellest, kes abi küsivad, siis siit tuleb ka välja see, et probleeme on rohkem meestega, samas arstidele pöörduvad rohkem naised. Ja kui me vaatame statsionaarset ravi, siis seal on pigem seis võrdne, mitte meeste või naiste kasuks.

Jah, paraku ta nii on. Kuigi mehed jõuavad haigemana arsti juurde ja vajavad natuke tõsisemat sekkumist.

Kuidas peab siis mees endale peeglis otsa vaatama ja milliseid märke sealt otsima, et nüüd oleks aeg kui mitte rohkem, siis vähemalt perearsti juurde minna?

Ma arvan, et mees võiks niisama oma tervist aeg-ajalt kontrollida lasta. Käia kaalu peal, sest tihtipeale käivad füüsiline ja vaimne tervis koos. Näiteks stressisöömine. Mõni aeg tagasi tõsisel arutelul arutati, kas liigsöömine võiks olla ka psüühikahäirete nomenklatuuris kirjas. Me oleksime saanud kohe miljoneid patsiente juurde endale. Aga need on akadeemilised mõttevälgatused. Vaimse tervise osas, ma arvan, et ikkagi on olulised tegurid, kuidas on unega lood, kas on piisavalt energiat, kas tuju on okei. Kas tunned hommikul ärgates, et sul on hea olla.

Räägiks natukene ravimitest. Aastaid on sellest räägitud, et eestlased said hakkama antidepressantideta ja muude selliste rahustavate mõnuaineteta, mida retseptiga välja kirjutatakse. Nüüd on aastatega see olukord paranenud, ja loomulikult meie ühiskond on palju jõukam ja me saame endale lubada ka ravimeid, mida võib-olla varem ei saanud ja ei osanudki tahta. Ja siis korduvalt on hoiatatud, et oleme nendega üle piiri läinud. Kas saab liiga lihtsalt nendele ravimitele ligi ja kas kirjutavad arstid liiga lihtsate küsimuste peale antidepressante ja neid muid meeleolukettaid välja?

Psühhiaatrilisi ravimeid on eri sorte. On kindlasti selliseid ravimeid, mille osas meie aastane läbimüük on enam-vähem ühesugune ja kui me võrdleme ennast teiste riikidega, siis ka suuri erinevusi ei ole. Need on enamasti natukene raskemate psüühikahäirete raviks kasutatavad ravimid. Antidepressandid tõepoolest on tõusvas trendis. Vaatasin eile statistikat: viimane viis aastat on pea iga aasta kümne protsendi võrra olnud läbimüük suurem. Mis selle taga on? Mina arstina ütlen, et selle taga on see, et arstid tunnevad paremini psüühikaprobleemid ära ja julgemalt kirjutavad ravimeid välja, sest praegu Eestis enamuse antidepressantidest kirjutab välja perearst. Ja nii see peabki olema, sest psühhiaatreid on vähe ja probleemidega inimesi, keda seda tüüpi ravimid võiksid aidata, on märksa rohkem.

Aga kõige selle juures ma kindlasti ei taha öelda, et tabletid on alati lahendus probleemidele. Kindlasti on ta üks oluline vahend ja teatud haigusseisundite korral on temast väga palju abi. Ta kindlasti ei ole universaalne abivahend. On suur hulk psüühikahäired, mille puhul kindlasti ei ole vaja rohtu võtta. Selles mõttes on küsimus õigesti püsti pandud, et kas me alati tunneme õiged asjad ära ja kas me talitame õigesti. Eks me nende küsimustega päevast päeva ju ka tegeleme, kui me kolleegidega omavahel suhtleme ja püüame üksteist vastastikku harida ja aru saada, millal on õige aeg ja millal kindlasti mitte ei ole õige aeg. Julgen ka öelda seda, et ühegi psüühikahäire puhul ei ole nii, et tablett otsast lõpuni aitab. Enamasti ikkagi selline nõustamine, suhtlemine, teraapia, erinevad lähenemised ja ka muud sekkumised. Suur osa haiguste ravist ka psüühikahäirete korral on seotud inimese enda elustiiliga, eluviisiga, füüsilise liikumisega ja paljude teiste teemadega, mis kõik tuleks läbi käia selleks, et saada hea tulemus.

Kuidagi kõlab jälle nagu klišee, et kui te ei ole füüsiliselt stabiilselt aktiivne, teie vaimne koormus on väga kõrge ja halbu asju ümber on väga palju, et siis põhimõtteliselt võite kindlasti haigeks jääda ja selle tasakaalustamiseks tuleb rohkem joosta?

Teatud vanusest ei ole mõistlik kogu aeg joosta, piisab ikkagi rahulikumast liikumisest ka, aga liikumine on hästi oluline, see on vaieldamatu. Inimene on eluslooduse osa. See, et me elame tänapäeval ühiskonnas, kus sundust liikuda on vähe ja kus füüsilist tööd enamus inimesi ei tee, siis nad ei liigu füüsiliselt piisavalt palju. Paraku meie organism on nii üles ehitatud, et ta tahab tegelikult liigutamist saada ja see aitab ka vaimse tervise teemadel.

Aga ometigi, kui lugeda ka mitteprofessionaalse silmaga neid artikleid ja kokkuvõtteid ja ülevaated sellest, milleks on need terapeudid on head, kelle juures näiteks Ameerika Ühendriikide suurlinnades väga palju käiakse diivani peal vedelemas, siis mulle tundub, et tegelikult see on ka rahustav, sest need inimesed suurlinnades on tavaliselt üksikud, nad peavad hästi palju välja näitama, et neil on kõik hästi, et nad on kõikvõimsad ja siis ainukene koht, kus nad saavad olla avameelsed, on terapeut. Teie ütlete, et Eestis aitaks piisavalt, kui inimesed liiguks ka. Et ei läheks kohe sinna diivani peale.

Natuke väänate mu juttu, aga ma kindlasti ei alahinda terapeutide olulisust ja kui meil neid oleks piisavalt ja nad tegeleks inimestega, kellel on tõsised probleemid, oleks sellest kindlasti neile inimestele väga palju abi. Rääkimisest on väga palju abi, aga on ka liikumisest. Ja ma tahan ikkagi selle liikumise juurde kaarega tagasi jõuda, et öelda, et on väga palju sellist, millega inimene saab ennast ise aidata. Ei pea alati olema ainult terapeut või arst, kes ta lõpuks terveks teeb. Inimese enda suhtumisest sõltub väga palju. Ja kindlasti ei tasu alahinnata terapeutide tööd, tegelikult psühholoogilist lähenemist psüühikaprobleemidele on aastakümnete vältel väga palju uuritud. Selles on tehtud ka väga palju sisulisi muutusi, see on ikkagi väga süsteemne ja väga palju väljaõpet eeldav tegevus. Aga ei saa ikkagi mööda sellest, et inimene hoolitsedes oma vaimse tervise eest peaks kõigepealt vaatama seda, et ta ei kasutaks liialt meelemürke, et ta liiguks piisavalt, toituks hästi ja puhkaks. Jälgiks, et tema elu ei ole enda surnuks töötamises, vaid tal on ikkagi ruumi oma lähedaste jaoks. Tal on iseenda hinge jaoks ruumi natukene mõtiskleda. Kellele sobib, käib kirikus, aga igal juhul oma oma hinge eest hoolt kanda.

Nii et kui terapeudi juurde lähete, siis jala. See oli heatahtlik huumor. Sellegipoolest, lähme nüüd tagasi karmimasse maailma. Me oleme korduvalt meediaruumis näinud ka neid hetki, kus tegelikult psühhiaatritelt nõutakse nii-öelda sisuliselt kohtuotsust: inimene on süüdi, ei ole süüdi; inimene sobib, inimene ei sobi. Relvaload, riigisaladuste load, kindlasti on veel erinevaid olukordi, kus vajatakse mingit paberit selle kohta, et inimene võib, sobib ja saab sellel tööl tegutseda. Te olete justkui jumala staatuses oma kolleegidega.

Kahjuks jah. Mul endal on selle üle ääretult kurb meel. Ma olen aastate vältel püüdnud väga palju juhtida lugupeetud ametnike tähelepanu sellele, et kohati me tegeleme pseudotegevustega. Kõigi nende hinnangute andmisel on olemas üks teatud valdkond, millest te alustasite, see on see süüdivuse teema. Demokraatlikus riigis kindlasti kohtusüsteemi juurde käib uurimine, kas inimene oli võimeline oma tegudest aru saama ja neid juhtima. Selles mõttes kohtupsühhiaatrilised hinnangud on igati vajalikud ja neid tehakse ka Eestis ja tehakse väga palju. Aga see, et psühhiaatril on oluline roll inimese tuleviku määramisel teatud ametikohale tema sobivust hinnates, siis ma arvan, et see on väga vale ja tegelikult me peaksime pigem tähelepanu pöörama muudele asjadele. See on selline mugav tee võib olla ametnikkonnal öelda, et näete, me ju ikkagi uurime inimeste tausta, andmata aru sellest, et tegelikult pole tõenduspõhiseid arusaamu sellest, et näiteks, kui inimesel on olnud või tal on jätkuvalt näiteks ATH või mingisugune depressiooni vorm, siis ta oleks sobimatu mõnel ametikohal töötama.

Tehakse märge sinna e-toimikusse, sellesse kuulsasse e-tervisesüsteemi, mida näeb ainult tema ja siis mingites olukordades mingi hulk ametnikke või arste. Siis sealt loetakse sealt välja - ebastabiilne. Talle on selliseid ravimeid välja kirjutatud, ta on saanud sellise diagnoosi, mis sest, et võib-olla isegi viis, kuus, kümme, ma ei tea, mitu aastat tagasi.

Jah, ja ma ei saa eitada, et teatud olukordades võibki olla põhjendatud, aga see peab olema rohkem selline sihitud tegevus, mitte universaalne, nagu me saadame 26 000 Eestis relvaluba omavat inimest kord viie aasta jooksul psühhiaatri käest tõendit tooma. Loomulikult nende tervisekontroll on vajalik, aga väga paljud asjad saab teha perearst või inimene ise deklareerida. Uskuge mind, meie roll nende teemade väljaselgitamisel ei ole liiga suur. Teatud häirete puhul jah, ja seal on see ka põhjendatud, aga mitte universaalselt.

Aga meil on ju väga drastilisi ja väga traagilisi näiteid, kus inimesed on relvalubasid omanud ja omanud ka väga suures mahus relvi. Ja siis pärast seda, kui on traagiline sündmus aset leidnud, otsitakse, keda süüdi teha ja see küsimus teinekord tuleb ka teie ja teie kolleegide lauale. Kas siis peaks tegelikult vaata et iga aasta kontrollima inimesi, kellel on relvaluba?

Ma veel kord tulen tagasi selle juurde, mis ma juba ütlesin, et meie võime neid asju teaduslikult kontrollida ei ole liiga kõrge. Loomulikult on meil teatud kogemuslikud lähenemised, aga teine asi on ka see, et enamus psüühikahäiretest ei paista kaugele välja ja me ei saa ju välistada seda, et isikul, kes veel aasta tagasi oli täie vaimse tervise juures, ei ole vahepeal tekkinud psüühikahäiret. Me oleme selles ringis, kust väljatulek peaks olema teiste meetoditega. Ma olen väga sügavalt seda meelt, et inimesed, kellel on relvaluba, peaksid olema kontrollitud ja nendele tuleks teha taustauuringud ja taustakontrollid. Aga see on rohkem politsei rida ja ka ohtlikkuse hindamine, kui see kahtlus on, on rohkem ikkagi selle valdkonna spetsialistide rida.

Aga nüüd panen teid hästi ebamugavasse olukorda. On räägitud sellest, et meil ei jagu kliinilisi psühholooge, meil ei jagu terapeute, meil on puudus psühhiaatritest, meil on kõigest puudus. Kuhu ja kellele oleks kõige kiiremini ressurssi juurde tarvis?

Ma hakkan natukene kaugemalt peale. Ma arvan, et praegu me Eestis liigume õiget rada selles mõttes, et me püüa kõiki asju parandada tipus. Ma ei pea tipus silmas seda, et me - psühhiaatrid, psühholoogid - oleme nüüd kõige targemad, aga me püüame viia vaimse tervise alaseid teadmisi ka sinna tasandile, kus töötavad õed või kus on sellised kogukonnas töötavad spetsialistid, ka kogemusnõustajad. Siis me saame märksa parema tulemuse, kui see võrgustik on märksa laiem ja kui neid inimesi on rohkem, kes vaimse tervise teemadega kokku puutuvad. Arstide, kliiniliste psühholoogide valdkond ei saagi väga laiaks minna, sellepärast, et nende koolitus võtab väga kaua aega. Me loomulikult püüame neid rohkem koolitada juurde, aga psühhiaatrite arvult ei ole me nii lootusetus olukorras. Jah, me oleme Põhjamaadest tublisti maas, aga jälle Läti ja Leeduga võrreldes umbes sama tasand ja ka Kesk-Euroopas on palju riike, kus me oleme täpselt sealsamas keskel. Aga jah, millest tuleks alustada, siis meditsiinis oleks kindlasti tarvis rohkem vaimse tervise õdesid, see on meile nüüd lõpuks saanud selgeks ja nende koolitused käivad. Psühholooge kindlasti ka, psühholoogidel oli siin teatud tehnilisi tehnilisi probleeme, nendel ei olnud seda spetsialiseerumise aastat, aga see probleem lahendati ja neid peaks tasapisi hakkame juurde tulema, aga suurt murrangut siin ei tule. Et eks me püüame olla paremad aastast aastasse, aga paraku see tipp on ja jääb kitsaks.

Kuidas noori inimesi aidata paremini, kui me räägime nendest, kes ei ole täisealised ja võib-olla kõikides küsimustes ei ole ka nii-öelda vabad iseseisvalt otsust vastu võtma.

Hästi oluline on ligipääs informatsioonile. Kooliharidus peaks rohkem rääkima vaimsest tervisest. Võimalusi oma vaimse tervisega tegeleda ka väljaspool meditsiini võiks olla märksa rohkem. On need siis psühholoogid, nõustamisteenused, või teised sellised kohad, kuhu noor inimene julgeb ja saab pöörduda ka siis, kui ta ei taha oma vanematele rääkida oma muredest. Otsustava tähtsusega on see, kui palju meie ühiskond kasutab meelemürke ja kõiki muid negatiivseid asju, mis paraku vaimset tervist väga negatiivselt mõjutavad. Mida vähem seda on, seda parem on ka noorte vaimne tervis.

Me siis siin ei erista alkoholi, narkootikume, tubakat.

Ärme seda tee jah. Nad on kõik omamoodi meelemürgid ja neil on kõigil oma negatiivne pool. Kokkuvõttes on nad ikkagi mürgid, mis aju mõjutavad.

Meil on ühiskonnas, avalikus ruumis, meediaruumis, poliitilises keskkonnas väga palju mõnitamist, ropendamist, võib-olla ka väga halvasti ütlemist. On see teie pärusmaa või me peame helistama ja kutsuma kultuuriministri või kultuurivaldkonna esindajad?

Seal on erinevaid põhjuseid. Me oleme ühtepidi vabamad oma väljendustes, aga teistpidi võtame ka vähem vastutust. Mulle meeldib ka rohkem selline võib-olla rohkem reguleeritud suhtlemine, viisakas käitumiskultuur. Eks ta ajaga on meile tulnud ja Eesti ei ole jälle erand, tuleb tõdeda.

Kui meie tänase jutuajamise kokku võtame, siis teie ütlete, et kui me vaatame meie rahva ja riigi vaimset tervist, siis igaüks võib oma hinnangu ise anda, aga taustsüsteemis on ta siiski tublis seisus ja midagi hullu ei ole ja me ei pea rääkima sellest, et Eestis on inimesed ja riik hulluks läinud.

Meil on kindlasti murekohti, aga tervikuna võib ikkagi öelda, et eestlane olla on uhke ja hea. Tegelikult ka võiks rohkem väärtustada seda, mis meil on positiivne ja tunda sellest rõõmu.

Ja kui me näeme, et teie patsientide arv või teie kolleegide patsientide arv kasvab, siis see ei näita mitte seda, et me oleme haigemaks jäänud vaimselt, vaid seda, et palju enam inimesi julgeb õigel ajal pöörduda arstide poole ja küsida abi.

Nii see kindlasti on.

See, et meil antidepressantide müük kasvab, ei ole mitte probleem, vaid see on jällegi teadlikkuse küsimus.

Skandinaaviamaadest, kellega me ennast väga palju tahame võrrelda, ikkagi jääme veel kordades maha. Et mis ma nüüd peaks ütlema, et on veel tõusuruumi? Ei, kindlasti see ei ole hea, kui me jääme lõputult uskuma, et ravim on see, mis aitab, sest tegelikult aitamiseks on vaja palju teisi tegureid. Liikumist, positiivset suhtumist, lähedaste tähelepanu, ühiskonna üldisi hoiakuid selles osas, et me abivajajaid maha ei jäta ja nii edasi.

Toimetaja: Mari Peegel

Allikas: Reedene intervjuu, Vikerraadio

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: