Viimasel ajal on Eestis elavate vene juurtega inimeste seas tõusev trend, et Makarovid ja Ivanovad tahavad saada Luikedeks ja Tammikuteks ehk slaavipärane nime eestindatakse. Ehkki motiivide kohta eraldi täpset arvet ei peeta, ütleb nii mõnigi asjaosaline, et üks nimevahetuse põhjus on Venemaa agressioon Ukrainas.

Näiteks Julia Makarova on nüüd Julia Maakar, Artjom Trohhatšev Artjom Pähkel.

Artjom ja Julia on värsked nimevahetajad, kelle elukäigud on mitmes mõttes sarnased. 23-aastane Artjom oli juba koolipõlves silmapaistev estofiil ja algatas kodulinnas Sillamäel neli aastat tagasi kombe heisata vabariigi aastapäeva puhul lipp linna keskväljakul.

Kuigi oma sotsiaalmeediakontodel esines ta juba aastaid Artjom Pähklina, mistõttu suurem osa sõpru pidasidki seda tema õigeks nimeks, siis pärast Tallinna kolimist kujunes eesti keelest tema peamine suhtluskeel ja tänavu augustis otsustas ta teha pseudonüümi ametlikuks.

"Kõige suurem põhjus võib-olla oli see, et kuna ma 80 protsenti elus suhtlen eesti keeles ja mu sõbrad on eestlased, siis seda vana perekonnanime Trohhatšev oli väga raske alati kõikidele esitada. Nad küsivad, kuidas kirjutatakse? Ja sellistes väikestes asjades olidki konfliktid," rääkis Pähkel.

42-aastane Julia sündis, kasvas ja käis koolis Jõhvis, õppis keskkooli järel mõned aastad välismaal, sai tütre emaks ning kolis Tallinna, kus töötab nüüd Kristiine gümnaasiumis inglise keele õpetajana. Julia peab end eestlaseks ja ütleb, et venepärane nimi tõi tihti negatiivset tähelepanu.

"Näiteks ma õpetan inglise keelt ja olid sellised jutud, et noh, mis Makarova hakkab õpetama minu last, inglise keelt, kas ta teab seda, kas ta oskab eesti keelt. Ja kunagi mina ise ütlesin samamoodi, kas mingi Ivanova hakkab õpetama minu lapsele eesti keelt," rääkis Maakar.

Julia ja Artjom esindavad tegelikult vaikselt kasvavat trendi, kus vene juurtega inimesed võtavad eestipärase nime. Kui 2020. aastal muutis ees- või perekonnanime 1500 inimest, siis mullu juba 1700 ning tänavu on ainuüksi kümne kuuga see arv juba ületatud.

 "Inimesed ka avaldustes kirjutavad tihti, et see on kaua vaevanud, ma ei ole isaga läbi saanud. Mul on suhted halvad. Selle nimega on mind lapsena narritud ja täna on see tunne, et nüüd on saabunud see hetk. Selles mõttes on need väga-väga isiklikud teemad, mida meile ilmselt väga tihti ka ei öelda," lausus siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna juhataja Enel Pungas.

Pungase laualt käib läbi suurem hulk nimevahetamise taotlusi, kus põhjuseks ei ole abielu, lahutus või soov võtta esivanema nimi. Keerukamad juhtumid lähevad lausa eraldi nimekomisjoni, mida juhib siseministeeriumi asekantsler ja kuhu kuulub veel hulk juriste, filolooge ja ametnikke. Viimane selline istung toimus alles sel teisipäeval, kus laual oli 17 sooviavaldust.

Lihtsalt kokku võttes on mängureeglid järgmised. Iga inimene saab nime vahetada ja – kui uus nimi ikkagi ei meeldi – hiljem vana nime tagasi võtta ühe korra elu jooksul. Lubatud on võtta nimi, mida kannab rohkem kui 20 ja vähem kui 500 elusolevat inimest. Nimi peab vastama eesti keele normidele ja headele kommetele ega tohi viidata mõnele tuntud kaubamärgile. Muus osas võib lasta fantaasial lennata ja valida nimeks kasvõi sõna, millel otsest tähendust pole - nagu näiteks Julia valitud Maakar.

"Meil on olnud juhtumeid, kus on venekeelne inimene, kes ei tunne Eesti kultuuriruumi. On küsitud ka nimesid, mis tähendavad mingeid seksuaalelundeid näiteks. Siis me räägime talle, vaata, see tähendab seda. Oleks hea, kui sa seda ei võtaks," ütles Pungas.

Omaette valulik teema on kriminaalse minevikuga isikud. Eestis on olnud mitu kõmulist juhtumit, kus kurikuulus pedofiil või vägivaldne bandiit võtsid uue nime ja tundub, et see ongi kurjategijate hulgas väikestviisi norm. Ehkki ettevalmistamisel olev nimeseaduse muudatus püüab taolisi olukordi karmimalt reguleerida, siis kehtiv nimeseadus käsitleb kurjategijat – ka mõrtsukat või lapsepilastajat – nagu iga teist inimest.

Tänavu on komisjon teinud siiski kolm keelduvat otsust ja kahe kurjategija nimevahetamise menetlus on praegu pooleli.

Keeldu seaduses ei ole, aga püütakse leida võimalust, et talle mitte nime anda. Me teeme avalikke otsinguid, kohtulahendite avalikke otsinguid ja kui me siis näeme, et mingid hullud lood on taga, siis me üritame keelduda. Aga tõesti (ainult) üritame, sest meil on juhtumid, kus asjad on jõudnud kohtusse ja tegelikult on siis riik nõrgem pool, sest keeldu ju ei ole," lausus Pungas.

Üks nipp kitsendusest mööda hiilida on abielluda ja võtta abikaasa nimi, mis puhul pole nimevahetuse kordade arv kuidagi piiratud. Tegelikult domineerivad siiski Pungase sõnul kolm peamist põhjust: tahe pere hüljanud isa nimest loobuda, soov olla osa Eesti ühiskonnast ja kultuurist ning ettekujutus, et uus nimi avab karjääris paremad võimalused. Näiteks paljud ilmselt ei mäletagi, et omaaegne skandaalne artist Onu Bella ehk Igor Maasik sündis nimega Igor Maksimov, lauljad ja ärimehed Oleg ja Andres Sõnajalg olid sünnipäraselt vennad Vitjukid ning 2002 Eestile Eurovisooni võidu toonud laulu "Everybody" autor Ivar Must oli enne Igor Tsõganov.

Politoloog ja tantsukooli juht Peeter Taim kasvas venekeelses peres ja kandis nime Pjotr Gorjunov. Ehkki nii eestikeelses lasteaias kui ka koolis kutsuti teda enamasti Peetriks, põhjustas vene taust sageli laste hulgas narrimist ja konflikte. Kui Peeter hakkas teismeeas läbi käima Eesti tüdrukuga, kelle jaoks ei olnud vene perekonnanime võtmine mingi variant, otsustaski mees abielludes võtta hoopis ise naise perenime.

Kui loo peategelased rääkisid soovist kuuluda selgemalt eesti kogukonda, siis viimase aasta jooksul andis selleks täiendava tõuke ka Venemaa agressioon Ukrainas.