Akkermann siseministeeriumi lasteaiaehitusest: ma ei saa seda keelata

Annely Akkermann.
Annely Akkermann. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Rahandusminister Annely Akkerman ütles, et ehkki ta ei toeta teiste ministrite ettepanekuid jagada eelarveraha ilma konkursita, ei saanud ta ettepanekuid riigikogule edasi saates sinna midagi parata.

Siseministeeriumi eelarvest leiaks rahandusministeeriumi ettepaneku järgi näiteks sellised read: 700 000 eurot Kastre valla lasteaia ehituseks, 700 000 eurot Tartu valla lasteaia rekonstrueerimine ja 700 000 eurot Setomaa valla Värska gümnaasiumi ehituseks. Kuidas see eelarve või riigivalitsemise loogikaga kokku sobib?

Rahandusministeerium koondab teiste ministeeriumite ettepanekud eelarve muudatusteks, mis lähevad edasi riigikogusse. Konkreetsed muudatusettepanekud on teinud siseminister [Lauri Läänemets].

Rahandusministril on voli kehtestada piirmäärad ja vaadata, et eraldised oleksid seaduslikud. Kõik need eraldised on seaduslikud ja nad mahuvad siseministeeriumile antud piirmäära sisse. Miks siseministeerium selliseid ettepanekuid tegi, nendele küsimustele peab tema vastama. Rahandusminister peab ikkagi jätma kõikidele ministritele oma valdkonnas otsustusvabaduse.

Oktoobris ütlesite "Aktuaalsele kaamerale": "Ma olen varem võtnud tuliselt sõna katuserahade jagamise vastu ja isiklikult olen sellel seisukohal ka täna." Miks te ei öelnud seda kolleegidele, et selline toetus oma erakonnaga seotud omavalitsustele ei lähtu eelarveloogikast?

Tõsi, see ei ole eelarveloogikast lähtuv. Ma olen olnud katuseraha jaotamise vastane. Aastaid olen seda ka öelnud, see on hästi teada ka Lauri Läänemetsale, aga ma ei saa seda talle keelata.

Mis on siis teie isiklik poliitiline hinnang taolisel kombel eelarve koostamisele?

Sellised siseministeeriumi ettepanekud, aga ka mittetulundusühingutele tehtavad eraldised, mis on konkreetsete erakondadega seotud, ei ole kahtlemata õiged. Riigi rahale peab olema võrdne konkurents.

Kui on võimalik anda lisarahastus investeeringuteks koolidele ja lasteaedadele, siis tuleb teha programm ja kutsuda omavalitsusi programmist raha taotlema. Aga niimoodi teoreetiliselt juriidiliselt võib teha, aga niimoodi ei peaks tegema, see on täiesti täiesti selge. Aga rahandusminister ei saa sekkuda teiste ministrite otsustesse nende haldusalas.

Aga milles probleem on, kui minister ütleb, et Kastre vallas on lasteaeda vaja? Või kui omavalitsuste ja riigihangete eest vastutav riigihalduse minister Riina Solman ütleb, et lasterikaste perede liidule on tarvis raha anda ?

Ma arvan, et kõik Eestimaa omavalitsused suudaksid põhjendada, et neil on vaja lisaraha koolidele või lasteaedadele. Ja Eestis on, ma arvan, tuhanded ühingud, kes suudavad põhjendada, et meil on oma tegevuse finantseerimiseks vaja lisaraha.

Selle pärast menetletaksegi riigi rahakasutust niimoodi, et pannakse tegevuse eesmärk, riigieelarvest tehakse programmid, kust saab taotleda, nii et need rahataotlused on võrreldavad.

Rahandusministeerium, nagu te ütlesite, koondab ettepanekud kokku ja esitab need riigikogule. Aga mis juhtunuks, kui ta oleks öelnud, et ei pane allkirja sellisele ettepanekule? Ükski seadus ju ei käsi teil seda digiallkirja panna.

Ma olen alati öelnud, et finantstehniliselt ei peaks sekkuma sisusse. Rahandusminister annab eelarve piirsummad, mille raames on ministritel tegutsemisvabadus. Teisiti ministrid ei saa ministeeriume juhtida.

See taandubki lõpuks konkreetse ministri heale maitsele, et kuidas ta oma tegevusvabadust kasutab. Meil on lõppude lõpuks 15 ministrit, need problemaatilised on kolm või neli.

Mida peaks nende muudatusettepanekutega tegema riigikogu ja Reformierakonna fraktsioon? Kas riigikogu võiks mitte läbi lasta?

See on nende vabadus.

Mis on teie soovitus Jürgen Ligile või Aivar Sõerdile või Kristen Michalile?

See on ikkagi seotud koalitsiooni püsimisega. Kui koalitsioon ei anna ministritele tegevusvabadust, siis see koalitsioon ei püsi. Ütleme, see on eetiline dilemma Aivar Sõerdi jaoks kahtlemata, Jürgen Ligi jaoks ka.

Aga selge on see, et koalitsioonid püsivad kokkulepetel. Koalitsioonipartneritel on õigus nimetada ministrid, koalitsioonipartnerite ministritel on õigus oma summa piires omal äranägemisel oma ministeeriumi juhtida, oma rahaeraldusi teha. Poliitikas on selliseid dilemmasid väga palju.

Kui riigikogu otsustab ära Mihhail Stalnuhhini ettepanekul anda katuseraha Narva tankisõpradele ühingust Pomjat, kas raha makstakse välja? Ma mäletan, et näiteks abordivastased ei saanud raha enne, kui lubasid, et nad abordivastast propagandat ei tee.

Katuserahasid ei anta lihtsalt ülekandena ühingute arvetele. Selle kohta sõlmitakse leping ja avalikku raha kindlasti ei tohi kasutada näiteks avaliku võimu solvamiseks või Eesti riigi vastaseks vaenuõhutamiseks.

Me ju teame, millega see mittetulundusühing tegeleb ja toimetab, mis on tema sihid ja eesmärgid. Kas on siis võimalik, et rahandusministeerium põhimõtteliselt ei saa seda raha välja maksta?

Ma arvan, et rahandusministeerium seda raha välja ei maksagi, Ma usun, et see rahandusministeeriumi haldusalast ei tule. Aga ma arvan, et iga minister, kes valitsuses on, seisab hea selle eest, et kui see rahaeraldis riigikogus tehakse, siis leping on selline, et raha ei saa kasutada Eesti riigi vastase või avaliku korra vastase tegevuse rahastamiseks.

Eks see on siis hindamise koht. Aga kas näiteks kui nad sinna tankikoha juurde tahavad küünlaid osta, kas selle jaoks peaks raha välja maksma?

Ma arvan, et küünalde panemist ei pea välja maksma. 

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: