Tuleviku omavalitsuse peamine ülesanne on aidata kaasa sellise majandus- ja elukeskkonna loomisele, mis kasvatab elanike sissetulekuid ja heaolu. Eesti keskmise maakonna suuruste omavalitsuste eesmärk on muuta Eesti vallad-linnad iseseisvaks ja hästi toimetulevaks, et need suudaksid nii konkurentsivõime kui ka investeeringute ja kultuurikeskkonna poolest seista kõrvuti Tallinna või Riiaga. Selleks tuleb riigil esmalt muuta omavalitsuste rahastamissüsteemi.

Omavalitsuste täiendav toetamine

Üldiselt on Eesti omavalitsustel on kaks peamist püsivat tuluallikat, üksikisiku tulumaks ja riiklikud toetused, sealhulgas tasandusfond, mille eesmärk on väiksemate tuludega omavalitsuste täiendav toetamine.

Tulumaksu saab omavalitsus viimase seisuga 11,96 protsenti oma elanike tulult. See tähendab, et kui elaniku palk on tuhat eurot, laekub omavalitsuse eelarvesse 119,60 eurot.

Selleks, et tekitada omavalitsustele suurem huvi oma inimeste sissetulekute kasvatamiseks, tuleb muuta omavalitsusele laekuva tulumaksu protsenti nii, et neis omavalitsustes, mille geograafiline ja strateegiline asukoht on ebasoodsam, oleks omavalitsusele laekuva tulumaksu protsent suurem. Vaid nii pääseks enamik omavalitsusi töökohtade loomist mittemotiveerivast tasandusfondi sõltuvusest.

Sisuliselt tähendaks see, et Tallinnast ja Tartust kaugemal asuvad ja seetõttu väiksema tulupotentsiaaliga omavalitsused saavad tasandusfondi asemel omale senisest suurema osa tulumaksust. Sel moel saame suurendada omavalitsuste vabadust ja vastutust oma eelarve kujundamisel ning leevendada tõhusalt regionaalsetest sissetulekutasemetest tulenevaid erisusi.

Sissetulekute teine pool, riiklikud toetused, on sisuliselt kõik nn sildiga rahad, see tähendab, et valitsus kirjutab ette, millele kohalik võim seda raha kulutada tohib. Tugeva kohaliku autonoomiaga Põhjamaades kehtib loogika, et omavalitsusel on enda raha ja ta otsustab ise, mida sellega teha – tõsta õpetajate palka või parandada tänavavalgustust.

Eestis aga antakse näiteks õpetajate palgaraha riigi poolt sihtotstarbeliselt ning valitsuse liikmed räägivad kogu aeg sellest, kui palju nad otsustasid mingile valdkonnale raha anda. Nii kuuleme ministrit rääkimas õpetaja palgatõusust kui isiklikust kangelasteost, aga arutelud erinevate õppeainete vajalikkuse ja hariduse kvaliteedi üle on tagaplaanil.

Riigigümnaasiumide rajaminegi on näide sellest, kuidas keskvalitsus tahab ise olukorda kontrollida ning ei usalda omavalitsusi ise otsustama. Samasuguseid näiteid saame tuua kohaliku teehoiu rahastamisest ja paljudest teistest sildiga rahadest.

Täitmata lubaduste võlg tuleb lunastada

Iseseisev rahandus eeldab aga tugevat ja suutlikku omavalitsust, mis katab ideaalis oma elanike igapäevast tegutsemispiirkonda. Viis aastat tagasi tehtud haldusreformi puhul kaaluti omavalitsuste suutlikkuse tõstmiseks mitut võimalikku stsenaariumi.

Juba tookord eelistasin ma keskmise maakonna suuruste omavalitsuste moodustamist, mis oleks hästi sobinud olemasoleva haldusstruktuuri ning kohalike inimeste paigatunnetusega. Sellisel juhul oleks haldusreformi tegemine olnud suhteliselt lihtne: mitu omavalitsust oleks jäänud vaid Harjumaale, Ida-Virumaale ja ehk ka Tartumaale. Ülejäänud Eesti oleks jaotunud olemasolevate maakondade kaupa.

See lihtne ja loogiline kava ei läinud ennekõike toonase peaministri Andrus Ansipi vastuseisu tõttu läbi ning töösse tuli panna teine lahendus, mis lähtus tõmbekeskuste loogikast. Selle lähenemise järgi peaks inimene saama kõik olulised asjad aetud ja teenused kätte ühe omavalitsuse piires, mistõttu koondati vallad olulisemate piirkondlike teenuskeskuste ümber.

Paraku polnud endised väikevallad keskuste osas sageli ühel nõul ning kompromiss muutis reformi keerulisemaks, sest tuli pidada palju läbirääkimisi ning lubati ka mitmeid erandeid, mis tagantjärele ennast ei õigusta. Samuti tekkis üle Eesti kohapealsete kokkulepete tulemusena veidraid moodustisi, mis ülevalt alla juhitud reformi puhul oleksid olnud mõeldamatud.

Nendeks on näited, kus eesmärgiks oli küll valla moodustumine tõmbekeskuse ümber, aga selle asemel saadi vald, kus üksteise poole tõmbusid hoopis ääremaastuvate valdade vallavanemad, jättes tegeliku tõmbekeskuse piiridest välja. Targalt otsustas Saaremaa, mis mitmetest vastuseisjatest hoolimata suutis kohe maakonnapõhise struktuuri kehtestada, ühinemisvalud ületati kiiresti ja nüüdseks on samm end igati õigustanud.

Valusalt maksab kätte see, et kuigi piirid liideti ja teenused kohandati ümber, jäi tegemata reformi teine oluline pool ehk omavalitsustele suuremate vabaduste ja otsustusõiguse andmine, et neil oleks võimalik nii oma eelarvet kui kohalikku elu paremini korraldada. Omavalitsuste rahastamissüsteemi muutmine pidi olema haldusreformi lahutamatuks osaks, kuid riigi toonased lubadused on täitmata. Kõigepealt tulebki see täitmata lubaduste võlg lunastada.

Pehmeks ja poolikuks jäänud haldusreform tähendab paratamatult seda, et ühel hetkel tuleb käsile võtta järgmine etapp ning viia läbi uus ühinemine. Seekord ei tohiks maakonnapõhisest haldusjaotusest enam taganeda, sest muude murede kõrval näitas 2017. aasta reform seda, et inimeste enesemääratlus ja kodukohatunnetus on ajaloolise haldusstruktuuriga tihedalt seotud. Inimfaktorit ei tohi suurte muudatuste läbiviimisel aga alahinnata, tihti määrab just see õnnestumise või ebaõnnestumise.

Omavalitsuste iseseisvuse suurendamine on oluline nii paremate tingimuste loomiseks piirkonnas kui ka omavalitsuste vahelise konkurentsi ergutamiseks, sellest võidavad kõigi valdade ja linnade inimesed.