Postiljonina töötav ja Lagedil elav 70-aastane Külliki Luczkowski rääkis "Pealtnägijale", et segavereline Pico oli vabakäigu-kass. Aga 15. septembril avastas perenaine, et Pico pole oma tavapäraselt tiirult koju jõudnud.

Pererahvas käis Picot otsimas, kuid lõpuks järeldas, et tõenäoliselt on kass rebaste saagiks langenud.

Picot peeti surnuks, kuni 12. oktoobril ehk ligi kuu hiljem avastas Külliki bussipeatuses sinna vaatahtlike poolt jäetud kuulutuse, millel oli tema kassi pilt ja info, et isend viidi Loomade Hoiupaika, mis asub Tallinna servas, nende kodust linnulennult 15 kilomeetri kaugusel. 

"Ma helistasin selle numbri peale ja minuga oldi alguses väga sõbralik.  Ma küsisin, et kas see kass on alles. Jah, öeldi mulle, ravime. Ja kui ma ütlesin, et see on minu kass, ma tulen talle järele, siis kõik muutus. Sekundi pealt. Millega te tõestate, et see on teie kass?" kirjeldas Külliki.

Naine möönab, et Pico oli kiibistamata, aga maakohas on see tema sõnul tavaline, pealegi ei nõua seda ka seadus. Samuti raputab ta endale tuhka pähe, et ei taibanud looma varem varjupaigast otsida. Kõne järel Küllikile saadetud kirjas teatas hoiupaik, et ta on olnud kehv perenaine, lisaks pole tõestust, et tegu on just tema loomaga ning pealegi peab ta hüvitama ravi ja ülalpidamise kokku summas 600 eurot, kui ta looma endale tahab.

"Ma võin päris kindlasti öelda, et see on õhust võetud summa," kommenteeris MTÜ Pesaleidja vabatahtlik ja juhatuse liige Katrin Paala-Vainola.

Ka Jõelähtme valla keskkonnanõuniku Mailis Entali hinnangul ei kõla 600-eurone arve loogiliselt. "Ei ole tegelikult loogiline selles mõttes, et kui vaadata neid parasiiditõrjeid /.../, siis see on näiteks 15 eurot, mis ei ole tegelikult suur summa," sõnas ta.

Kui Külliki koos pereliikmetega järgmisel päeval, 13. oktoobril Sinirebase tänaval asuvasse Loomade Hoiupaika Picot otsima läks, selgus uus üllatus.

"See kass on ära antud. Ja ma küsisin, et ta oli eile alles haige, kuidas ta täna juba ära anti. Eile anti see kass ära, ütleb ta. Tähendab sellel samal päeval, kui me rääkisime telefonis juttu," rääkis Külliki.

"Mina saan aru, et neil tekkis lihtsalt tüli, kuna kodu ei olnud väga alla andev tüüp, et kaks tugevat kuju said kokku ja varjupaiga juhataja näitas talle koha kätte kassi elu hinnaga. Väga kahetsusväärne juhtum," kommenteeris Paala-Vainola.

Segadust süvendab see, et hoiupaiga veebilehel on kirjas, justkui anti kõnealune loom uuele omanikule 29. oktoobril ehk kaks nädalat pärast seda, kui Külliki teda otsimas käis. Lisaks on märgitud, nagu oleks loom kõigest nelja-aastane.

Nii Külliki kui ka kasside päästmisega tegeleva MTÜ Pesaleidja juhatuse liige Katrin Paala-Vainola kahtlustavad, et tegelikult ei ole Pico enam elavate kirjas.

"Kahjuks ajalugu kordub ja ka selles asutuses ka meie oleme jäänud ilma kassist, kellele meil oli tegelikult vabatahtliku juures koht, meil oli võimalik see kass koju saata, aga kuna juhataja otsustas, et mingil põhjusel on parem see loom hukata, siis seda kassi meil päästa ei õnnestunud. Kahjuks, jah, need tunded tulid kõik meelde selle sama inimese näite põhjal," rääkis Paala-Vainola.

Probleemid Loomade Hoiupaigaga on ka varem meediasse jõudnud

"Pealtnägija" räägib Pico saatusest, sest probleeme Loomade Hoiupaigaga on ka varem korduvalt kajastatud. Näiteks 2013. aastal rääkis "Pealtnägija", kuidas 80 protsenti hoiupaika sattuvatest kassidest hukatakse selle asemel, et näha vaeva omaniku leidmisega. 

Omaaegne "Pealtnägija" lugu tõi välja, et 2013. aastal eutaneeriti hoiupaigas üle 1700 kassi. "Pealtnägija" märgib, et kahtlus oli toona ja on ka Pico puhul, et rahaliselt on kasulikum kasse hukata ja nende ravi ning ülalpidamise kuludega tagantjärele hämada, sest kassid on sagedamini kiibistamata kui koerad.

"Kuna meie oleme valdadega varjupaigana suhelnud, siis me teame, mis tasud sealt tulevad valdade poolt. Kui võtta lihtsalt puhtalt valdade poolt, siis on odavam loom kohe hukata, esitada arve vallale kahe nädala eest. Karta on, et see põhjus on seal," arvas Paas-Vainola.

Hoiupaiga sõnul polnud tegemist Picoga ning kuludega ei sahkerdata

Loomade Hoiupaiga juhataja Larissa Kozõreva vastas "Pealtnägijale" kirjalikult.

"Antud kass läks uude koju ja kohe kindlasti mitte hukatud. Uue omaniku andmeid on sisestatud registrisse. Uue kodu andmeid meie ei väljasta kolmandatele isikutele (Andmekaitse seadus)," kirjutas hoiupaiga juht.

Kozõreva jäi kindlaks väitele, et loomake, keda Külliki enda omaks peab, ei ole Pico. Hoiupaiga sõnul ei olnud kass steriliseeritud, kuigi Külliki sõnul tema kass oli steriliseeritud. Lisaks oli Loomade Hoiupaika saabunud kass Kozõreva sõnul kõige rohkem nelja-aastane, mitte kümne-aastane.

Igasugust sahkerdamist kuludega eitas Kozõreva kategooriliselt.

Omavalitsused on sundseisus

Seadus paneb hulkuvate loomadega tegelemise kohalike omavalitsuste õlule. Et aga enamikus valdades ja linnades ei ole mõtet oma varjupaika pidada, ostetakse seda teenust üldjuhul mõnelt mittetulundusühingult. Kui Tallinna linn rajas pärast massihukkamiste ja muude skandaalide ilmsiks tulekut 2016. aastal Paljassaarde oma loomade varjupaiga, siis enamikul kohalikest omavalitsustest seda luksust pole. Seetõttu on koguni 32 omavalitsust – isegi nii kaugelt kui Paidest – sõlminud lepingu Loomade Hoiupaigaga Sinirebase tänaval.

"Harjumaal või siin, Tallinna ümbruses olevad vallad on seisus, kus meil ei ole võimalik valida, kellega me koostööd teeme, kuna meil on seadusest tulenev kohustus hulkuvate ja hüljatud loomadega tegeleda. Samas asutusi, kes meile seda teenust oleks valmis pakkuma, on täpselt üks," selgitas Rae valla abivallavanem Anna Õuekallas.

"Eks muidugi meile ei meeldi ka ju see negatiivne meediakaja, aga kui valikut ei ole, siis omavalitsusel tuleb ju oma kohuseid täita," sõnas Jõelähtme vallavalitsuse keskkonnanõunik Mailis Ental.

Kui kasside puhul on rohkem MTÜ-sid, kes neid enda hoole alla võtavad – ja vallad ka üha sagedamini nende teenust kasutavad –, siis eriti selgelt joonistub Loomade Hoiupaiga sisuline monopol välja koerte puhul, kellega tegelemine on üldjuhul keerulisem.

Majandusaasta aruandest ei loe välja, kui palju kasse ja koeri nad aasta jooksul kinni püüavad ja tagasi kodudesse annavad. Ainuüksi praegu on neil sees aga üle 90 kassi ja 50 koera. Tavapärane leping näeb lihtsalt öeldes ette, et hoiupaik püüab hulkuva looma kinni ja hoiab-ravib teda vähemalt 14 päeva omavalitsuse kulul. Kui omanik ilmub välja, maksab tema arve kinni. Kui omanik ei ilmu välja, on hoiupaigal vaba voli otsustada, kas loom eutaneerida või otsida talle uus kodu. Korduvalt on kerkinud kahtlus, et hoiupaik hämab nende arvetega.

"On esitatud valearveid. /.../ Oleme avastanud, et on esitatud arve looma püüdmise eest näiteks teise omavalitsuse territooriumil või siis ilma meie kooskõlastuseta. Või siis on olnud olukordi ka, kus on tuvastatud looma omanik, loom on tagastatud omanikule, kuid arve on ikkagi esitatud omavalitsusele," rääkis Ental.

Sinirebase hoiupaiga 2021. aasta majandusaasta aruande kohaselt esitati loomade hoolduse, ravimise ja hoidmise eest kokku arveid rohkem kui 500 000 euro eest.

"Peab nõustuma, et kusagilt maalt see piir ju läheb, et isegi siis, kui meil endil pole neid negatiivseid kogemusi nii palju ja me saaksime endi kogemuste näolt teha selle otsuse, siis me ju näeme, mis toimub ümberringi, mis toimub valdades, mis toimub meedias ja see kõik tegelikult ju peab meid muutma ka ärevaks või kas või siis pöörame teemale tähelepanu," ütles Anna Õuekallas.

Omavalitsused kaaluvad ühiselt hoiupaiga rajamist, kuid raha napib

Mitmel Põhja-Eesti omavalitsusel on Loomade Hoiupaigaga seotud muredest kõrini ning vähemalt neli kohalikku omavalitsust arutavad, kuidas saaks ühiselt rajada omale sarnase teenuse. Nimelt on Saku, Saue, Harku ja Lääne-Harju vald alustanud läbirääkimisi ning ka "Pealtnägijas" esinevad Rae ja Jõelähtme vald oleksid nõus selles osalema. Siiani on asi jäänud aga raha taha.

"Me kindlasti ei räägi siin sellest, et igal kohalikul omavalitsusel oleks võimalik endal varjupaik teha. Pigem siis kuidagi koostööna. Aga ka kuna koostööna tegemine on tegelikult väga kallis ettevõtmine, siis sinna taha see ennekõike jäänud ongi," selgitas Õuekallas.

"Ma tahaks tegelikult öelda, et sellise lihtsama varjupaiga asutamine, kuhu koerad mahutada, ei ole nüüd selline raha, mis riigiasutustel puudu on, see jääb ikkagi tahte taha. Ei pea kohe kolmekorruselist ja 1000 looma mahutavat varjupaika rajama. Need on üksikud loomad kuus, kes leitakse, need on ju kellegi koerad, kes tagastatakse omanikele. On vaja lihtsalt peatuspaika, kus neid ei hukataks," ütles Pesaleidja juhatuse liige Katrin Paala-Vainola.

Mis saab aga Picost? Külliki pöördus Rae valla poole, kelle territooriumilt loom väidetavalt kinni püüti, aga kuna kass oli selleks hetkeks hoiupaigas olnud kauem kui 14 päeva, jäid nende käed lühikeseks.

Larissa Kozõreva kinnitusel asub kõnealune loom, kes tema sõnul ei ole Pico, uues kodus, kuid kontakti keeldus ta andmast, viidates andmekaitseseadusele. Küllikil on vastuolulised tunded – ühelt poolt on tal hea meel, et Pico on kuskil elus, aga teisalt sooviks ta oma looma uuesti näha.

"Kui teemat laiemalt vaadata, siis kindlasti tahaks öelda, et hoolitsege oma kiisude-kutsude eest. Kiibistage neid, kandke nad registrisse, vaadake, et nad jalutama ei pääseks. Tegelikult lisaks sellele, et me peaksime vaatama, et meie varjupaigad töötaksid eetiliselt, me peaks rohkem pöörama rõhku ennetustööle, et neid loomi sinna varjupaika ei satukski," ütles Õuekallas.