Hiinas protestivad inimesed koroonapiirangute vastu pärast Ürümqi kortermaja põlengut, kus korterisse lukustatud elanikud ei pääsenudki välja ja põlesid sisse. Meeleavaldused puhkesid mitmes linnas. Kui võimude esialgne reaktsioon oli, et piirangud ei leevene, kuid nüüd on see toimunud, siis kas see näitab, et Hiina juhtkond ikka kuulab inimesi? 

Vaatasin eile, et lääne meedias spekuleeritakse, kas nüüd, kui piiranguid on lõdvendatud, siis kas see on kuidagi meeleavalduste tulemus, millega ma päris nõus ei ole.

Seda oli näha varasemast Hiina ametliku meedia väikesest muutusest retoorikas. Hiina kõige tähtsam päevaleht tegi oktoobri keskel resoluutse avalduse, et jätkame range koroonapoliitikaga. Üldiselt see viitab sellele, et kui väga resoluutsed seisukohad võetakse riigi päevalehe poolt, siis see viitab mingisugustele ebakõladele või erimeelsustele partei sees. Pärast 20. parteikongressi olid järjest mitu korda lehes uued artiklid, kus tegelikult juba nenditi, et senise poliitikaga jätkata ei saa.

Mulle tundub, et inimesed tajusid, et tegelikult on nüüd võimalus, kuna parteis endas ei olda ühisel arusaamal, kuidas jätkata ja kas niimoodi on mõistlik jätkata, sest majandusel tõmmati hoog korralikult maha ja nüüd kõik näitajad osutavad, et Hiina majandus on languse staadiumisse jõudnud. Tööpuudus Hiinas hakkas juba eelmise aasta suvel vaikselt kasvama.

Arvan, et inimestel oli vaja lihtsalt tingimusi, kus toimuks täiuslik torm. See oligi see moment, kus tajuti, et parteikongess oli läbi. Inimesed olid pikalt, näiteks Ürümqis sada päeva olnud rangete piirangute all ja välja minna ei tohtinud.

Sama asi oli ka Shanghais ja teistes linnades. Inimesed ei saanud tööl käia, tööpuudus kogu aeg kasvas ja nüüd tajuti, et jõuti tupikusse ja ainukene variant on survet avaldada läbi meeleavalduste.

Shanghai puhul, ja mis Pekingi puhul nii väga ei kehti, Foxconni tehases või teistes linnades oli väga selgelt näha, et mingisugused kogukonnad, kes suutsid organiseeruda, mitte et inimesed oleksid üle linna kokku tulnud, vaid, et need olid just kogukonnad, kes olid seotud elamukvartalite või tehastega. Nad suutsid üksteisele sõnumeid saata ja läbi selle organiseeruda ja koos tänavale tulla.

See ei olnud selline laiapõhjaline liikumine nagu praegu nimetatakse - Valge paberi revolutsioon partei vastu, kuigi neid avaldusi tehti näiteks Shanghais. Mulle pigem tundub, et see ei olnud nii must-valge, et inimesed oleksid tahtnud parteist ja Xi Jinpingist lahti saada, kuigi see oli väga üllatav, et selliseid üleskutseid tehti. Sellised olidki viimati 80-ndatel aastatel.  

Kas ei ole liiga palju pööratud tähelepanu hüüetele "Maha Jinping!" ja "Ei komparteile!"? Tegelik soov oli saada leebemaid koroonareegleid. Lääneriigid vaatavad neid hüüdeid liiga roosade prillidega? 

Osades kohtades, kus hiinlane hüüab vabadust, mida hüüti paljudes meeleavalduste kolletes, siis see ei pruugi tähendada sedasama, mida meie praegu siin mõtleme.

Arvestame taustsüsteemi. Inimesed on kodus olnud, mõned saavad kodukontorit teha, mõned võib-olla ei saa, tööl käia ei saa, sissetulekut pole, tekib frustratsioon ja tahetakse koroonapiirangutest lahti saada. See vabadus võib pigem tähendada liikumisvabadust, tööl käimise vabadust, lapsed ei saa ju koolis käia – kõik läks internetti üle.

Jalgpalli MM oli ka oluline faktor, sest inimesed nägid, et maailm elab ammu vabas õhus ja see andis neile võib-olla indu juurde.

Miks ma arvan, et jalgpalli MM oli üks faktor? Jalgpalli MM-i vaadates on näha hästi palju Hiina sponsoreid. Jalgpalli EM ja jalgpalli MM on Hiinas ülipopulaarsed.

Hiinlased on naelutatud telerite ette ja nad nägid, mis seal toimub. Kõik on ilma maskideta ja naudivad vabadust, reisivad, kuhu tahavad.

Hiinas on praegu ju ka enneolematu probleem, et ei lasta riigist välja. Isegi, kui on pass olemas, siis valikuliselt võetakse inimestelt piirivalves passid ära, lõigatakse katki ja öeldakse, et pole piisavalt põhjust välismaale minna.

Sellist asja pole varem olnud. Nüüd koroonaga on see tulnud ja see tekitab inimestes lausa viha.

Samal ajal nad näevad, kuidas maailm tuleb kokku ühte väikesesse riiki ja peab pidu. See võis kaasa aidata ja julgustada hiinlasi ise rohkem häält tegema. Ma ei alahindaks seda jalgpalli MM-i momenti. 

Kas valge paberi näitamine sümboliseerib pigem sõna- või isegi väljendusvabadust, kui seda, et Hiinas võiks olla teistsugune riigikord? 

Valge paber tuli kasutusele Shanghais. Sotsiaalmeedias kommenteeriti seda alguses nii, et see on leina sümbol. Hiinas on valge värv leina värv ja sellega avaldati kaastunnet Ürümqis sisse põlenud isikute perekonnaliikmetele, sõpradele, tuttavatele. Esimene mõte oli ikkagi, et see on lein.

Valge paberi revolutsiooniks hakati seda kutsuma ikkagi pigem välismaal kui Hiinas protestijate poolt. Näiteks Taiwani meedia kasutas seda kohe. Ka hiinakeelsed rahvusvahelised väljaanded, globaalsed meediaettevõtted, kellel on hiinakeelsed rubriigid, võtsid selle enne kasutusele kui meeleavaldajad Hiinas. Kuigi näiteks hiinlased, kes Austraalias või Kanadas, Ameerika Ühendriikides elasid, hakkasid kasutama väljendit "valge paberi revolutsioon".

Alguses meeleavaldajad, sotsiaalmeedia postituste järgi, ei mõelnud kohe nii kaugele, et see ongi see sümbol, mille taha kõik koonduvad.

Mis oli huvitav, kui valge paber Shanghais välja tuli, siis jälgisin seda, et tegelikult nende meeleavalduste kollete vahel pole ühist nimetajat. Inimestel olid erinevad põhjused, miks nad välja tulid, mida nad nõudsid, aga hiljem valge paber saigi ühiseks nimetajaks. See võeti ka teistes linnades kasutusele ja see näitas, et siit võib midagi edasi hakata kasvama.

Nüüd ongi küsimus, kas soov mingisugust alternatiivi saada parteile on piisavalt tugev, et suudaks koondada eri jõude üle Hiina valge paberi taha või mitte.

Praegu tundub, et pigem mitte, aga koroonapiirangud kui sellised on endiselt paljudes kohtades olemas. Majandusolukord on keeruline ja ühel hetkel võivad tulla uuesti samasuguste nõudmistega. 

Kas koroonareeglite leevendamisest piisab ja inimesed saavad tavalisemasse elurütmi tagasi minna ning sinnapaika see jääb ja me ei näe tõsist väljakutset Xi Jinpingi võimule? 

Ma ei usu, et tõsist väljakutset Xi Jinpingile saab. Selleks on vaja palju rohkem erinevaid komponente. Seal taga on pigem viha koroonapoliitika vastu.

Praegu ei arene ka sellepärast edasi, et nägime, mida Hiina politsei tegi. Esialgu ei teinud midagi. See oli suur küsimus, miks nad nii rahulikult vaatasid selliseid loosungeid karjuvaid rahvamasse: "Maha Xi Jinping!", "Maha kommunistlik partei!". See on täiesti enneolematu Hiinas viimase 30 aasta jooksul. Suured politseijõud olid kõrval, seisid vastas, aga midagi ei tehtud.

Tundub, et see oli ootamatu ja näitab, et kui käsku pole, siis ise ei oska reageerida. Seesama, mis Wuhanis toimus 2020. aastal, kuidas Covid valla pääses, siis oli samamoodi, et Pekingist ei tulnud käsku. Olukord oli kaoses.

Nüüd oli samamoodi. Alguses käsku ei tulnud, kuid hiljem tuli käsk ja nad aeti väga kiiresti laiali.

Ütleksin, et kõige tulisem vastasseis oli Guangzhous, Haizhu piirkonnas ja seal olid väga kõrged nakatumisnäitajad ja olid väga ranged piirangud. Inimesed ei saanud liikuma.

Guangzhou fenomen on ka see, et seal on hästi palju nooremat tööjõudu, kuna üle Hiina on Guangzhousse ja Shenzheni piirkonda noored kokku läinud. Nemad on tõenäoliselt keevaverelisemad, aga teistpidi ka haavatavamad, sest nad pole kohapealt pärit ja neil pole sotsiaalset tugisüsteemi ning kui nad kaotavad töö, siis nad kindlasti ägestuvad palju kiiremini kui need noored, kellel on sotsiaalne tugisüsteem olemas ja kes on kohapealt pärit. See võis rolli mängida Guangzhou teravates vastasseisudes politseiga. Ikkagi oli näha, et politsei reageeris, inimesi vahistati massiliselt.

Neid oli väga lihtne vahistada, sest see oli nagu popmuusika kontsert, kus peaaegu iga meeleavaldaja filmis kõike, mis toimus. Nad tegid ka otseülekandeid. Kõikidel oli telefon käes.

Hiinas tähendab telefon tegelikult sisuliselt ID-kaarti, kuna seal on niivõrd palju äppe, WeChat on kõige kuulsam, aga ka digitaalsed rahakotid, mis on kõik isikustatud ja kui seda kaasas kanda kogu aeg, siis on hiljem väga lihtne tuvastada, kes kus oli. Pärast, kui meeleavaldused olid laiali aetud, algasid vahistamised.

Mastaapsemaks vahistamiseks läks hiljem, kui politsei hakkas inimestele helistama.

Nüüd, kui koroonapiiranguid hakatakse leevendama, siis see tähendab, et koroona hakkab rohkem levima. Mismoodi see võib avaldada mõju Xi mainele, kes on nullpoliitika eestvedaja? Või antakse regionaalsetele keskustele võim kätte? 

Xi jaoks on turvalisem, kui vastutus antakse üle omavalitsustele. Kui nad hakkama ei saa, siis saab alati neid süüdistada. Praegu on ametlik poliitika või suunis 20 punktis, mille järgi peaksid omavalitsused käituma. Osa tõlgendab neid ühtmoodi, teised teistmoodi.

Seal ongi suur vaidlus selle üle, et omavalitsused ei saa neist ühtmoodi aru ja tulemuseks on, et osades omavalitsustes on väga ranged piirangud, teistes väga leebed ning seal levib koroona. Näiteks Peking või Guangzhou ehk kaks sellist suurt koroonakollet.

Arvan, et see on Hiinal ainukene võimalus minna mööda lääne teed. Kui kaks ja pool aastat tundus, et maailm peaks minema Hiina teed, siis sellega ma ei olnud absoluutselt nõus.

Tulemus on ikkagi, et paljud hiinlased tõenäoliselt surevad. Küsimus on, kui palju? Kui suur on see vaktsineerituse tase?

Viimase ligi aasta jooksul ei ole hiinlased entusiastlikud olnud teise või kolmanda vaktsiinisüsti suhtes. Vaimustus vaktsineerimisest on täielikult raugenud ja sellepärast ongi hakatud üleskutseid paiskama meediasse, et julgustada vanureid tulema vaktsineerima, sest enam ei kehti sundvaktsineerimine. Alguses seda oli, aga enam seda ei ole.

Kui nüüd inimesed otsustavad mitte vaktsineerida, siis küsimus on, kui tugev on immuunsüsteem, isegi kui vaktsineerivad. Ja kui hea see vaktsiin on, sest Hiina ei ole lääne vaktsiine võtnud. 

Hiina ei saa lääne vaktsiine ju vastu võtta ka riikliku maine pärast? 

Hiina oli koroonapandeemia alguses see riik, kes ütles, et nemad tulevad maailma päästma. Tohutud vaktsiinitarned üle maailma. Lääne meedias tõstatati küsimus, kui tõhusad need tegelikult on.

Nüüd oleme seisus, et Hiina vaktsiinid ei ole tõenäoliselt nii tõhusad kui lääne vaktsiinid ja Hiina ei soovi oma maine pärast võtta vastu lääne vaktsiine, sest ta tunnistaks sellega, et nende vaktsiinidiplomaatia on täielikult ebaõnnestunud.

Tegelikult on ka läänes kohustus välja öelda, et Hiina vaktsiinidiplomaatia ebaõnnestus täielikult, sest muidu inimesed unustavad ära, milline olukord valitses aasta 2020 kevadel, kus Hiina ütles, et nemad tulevad päästma.

Kui Hiina ametlikus meedias räägiti, et Hiinat kritiseerinud riikidele ei peaks vaktsiine üldse andma, ja et mitte üksnes eelisjärjekorras, vaid üldse ei peaks andma. Selliseid asju ei tohiks unustada ja praegu on moment, kus tuleb meelde tuletada, mida Hiina algselt plaanis. Hiina tahtis väga selgelt kasutada vaktsiine enda poliitiliste huvide kehtestamiseks.