Kiipidel põhineb pea kogu tänapäevane tehnoloogia ja innovatsioon. On ilmselt võimatu ette kujutada uut seadet või vidinat, mis kiipe ei kasutaks. Kui on tarvis võimalikult efektiivset arvutust mingi ülesande lahendamiseks, siis optimaalseim lahendus selleks on projekteerida vastav kiip.

Eesti on IT-valdkonnas olnud edukas ja siin on viimasel kümnendil tekkinud hulk arvutisüsteemidel põhinevaid tehnoloogiafirmasid. Samal ajal võib oskuste puudumine oma rakenduste tarvis kiipe luua saada edasise arengu piduriks. On selge, et kui puudub kiibialane kompetents, siis ei saa tõsiselt rääkida tipptehnoloogilisest võimekusest.

Viimase paarikümne aasta jooksul toimus maailma kiibitööstuses spetsialiseerumine ja globaliseerumine. Kiipide tootmine liikus Euroopast ja USA-st Aasiasse ning alles jäi peamiselt projekteerimise etapp.

Nüüdseks on geopoliitiline olukord kardinaalselt muutunud. Üleilmsed kriisid (koroonaviirus, Ukraina, Taiwan) on tekitanud killustumise. Üha enam on teemaks riikide ja piirkondade tehnoloogiline suveräänsus, mis on saanud strateegiliseks prioriteediks ka Euroopa Liidu jaoks ning mille väljenduseks on selle aasta kevadel algatatud Euroopa kiibiakt (European Chips Act). Akt nõuab aastani 2030 43 miljardi euro suurust investeeringute paketti kiibitehnoloogia turgutamiseks Euroopas.

Levinud on väärarusaam, et Eestit kogu see teema ei puuduta. On selge, et tehase rajamine nõuab tohutut investeeringut ja seda saavad endale lubada vaid Euroopa suured. Siiski ei hõlma kiibiakt vaid tootmist, vaid ka projekteerimist ning päeva lõpuks pole üldse oluline, millistesse EL-i riikidesse uued tehased rajatakse. Peamine, et neile oleks juurdepääs. Kiibitootmist tehases võib vaadelda kui teenust. Kui on olemas vastavad oskused, siis saab luua projekti ning lihtsalt tehasesse valmistamiseks saata.

Mis siis õigupoolest pidurdab? Miks on Eesti start takerdunud?

Eesti lähtepositsioon on parem kui mitmetes teistes meie regiooni riikides. Ühest küljest on meil olemas tipptasemel teaduslik kompetents ja kriitiline mass mitmete rahvusvahelisel areenil edukate uurimisgruppide näol. Tehnikaülikool on Eurochip/Europractice liikmeks juba aastast 1995 ning ülikoolil on litsentsid praktiliselt kogu olemasolevale projekteerimistarkvarale ning ka kompetents nende kasutamiseks.

Teiselt poolt ei saa ka riiki passiivsuses süüdistada. Eesti oli üks esimesi riike, mis liitus mikroelektroonika IPCEI programmiga, mis on Euroopa Liidu erandlik võimalus lubada liikmesriigil kogu liidu jaoks väga olulisi innovatsiooniinvesteeringuid rahaliselt toetada. Paraku on mitmedki aktsioonid on põrkunud Eesti Elektroonikatööstuse Liidu leige huvi taha. Kohalikku tööstust ei saa aga ka sarjata, sest nende esmane huvi on, kuidas oma toodetega toime tulla, ressurssi kaugemale tulevikku vaadata napib.

Selline patiseis tuleb murda. Vaja on plaani: Eesti oma kiibi manifesti, Chip Acti, vms. Tuleb koordineerida ja koondada olemasolev kompetents nii poliitikute, teadlaste kui ka tööstuse esindajate näol. Rohkem kui kolmkümmend aastat peale iseseisvumist peab Eesti lõpuks jõudma lähemale ka tehnoloogilisele suveräänsusele.