Liitlassuhted ei ole vorst-vorsti-vastu labane tehing. Ei ole liitlassuhted ka Suure Peetri ja Väikese Peetri loost pärit. Liitlassuhted on nagu abielu oma parimas esinemisvormis, kus juhuslikud kiindumused ehk päevapoliitika jäetakse oluliste ühiste väärtuste kauase kestmise nimel tähelepanuta.

Eesti julgeolek ja sellest tulenev iseseisev riiklik kestmine on väga hea ja iseseisva kaitsevõime kõrval paljus rajatud liitlassuhetele. Meie kaitsedoktriini nurgakivi on: mitte kunagi enam üksi.

Liitlaste huvide ühtsus ja sellest tulenev üksmeel, solidaarsus on üksteise igakülgne toetamine, millel on mõistagi poliitiline ja praktiline külg. Me peame vältima 1939. ja 1940. aasta vigu ja andma endale aru, kas tähtsam on olla võidukas lahingus või sõjas. Nii on lugu ka suhtumises Taiwani.

Liitlased on suured ja suuremad. Kas Taiwan suur või suurem? Pinna poolest on Taiwani koduks olevad üks suur ja palju pisikesi saari kokku Eestistki viiendiku jagu väiksemad (ca 36 tuhat km²), inimesi elab Hiina Vabariigis aga kakskümmend korda(!) rohkem, umbes 24 miljonit.

Mis meid seob, mis teeb sarnaseks? Millised on erinevatest kultuuridest hoolimata ühised kogemused, probleemid, ülesanded? Me mõlemad elame ülisuure, ahne ja agressiivse naabri kõrval.

Mis on Eesti probleem Taiwaniga seoses? Lisaks majanduslikele huvidele – näiteks elektroonika ja infotehnoloogia valdkonnas on meil suur potentsiaal ladusaks kasulikuks koostööks – on meil riigina rahvusvahelistes suhetes vaja teha oma valikud ning Hiina Rahvavabariik on oma agressiivsest ideoloogiast lähtuvalt pannud peaaegu kõik maailma riigid valiku ette: kas Hiina Rahvavabariik või Hiina Vabariik ehk Taiwan. Kui oled Taiwani sõber, siis oled meie, Hiina Rahvavabariigi vaenlane.

Kas Eesti on oma praeguse rahvusvahelise soodsa sõiduvee peale vaatamata nii tugev, et võiks jätta tähelepanuta suure Hiina? Pole lihtne küsimus isegi mitte seltskondliku diplomaatia jaoks.

Siinkohal on – nagu laiemas julgeolekus ikka – abiks liitlassuhted. Liitlaste Eestile osutatud tähelepanu ja toetus on eriti viimasel ajal ja eriti Venemaa maskide langemise tagajärjel meie suuruse taustal igatahes ebaproportsionaalne ja seda õnneks meie kasuks. Otseselt kasuks ja tasuks selle eest, et Eesti on seni ajanud õiget välis- ja julgeolekupoliitikat ning meie kaitseväelased, diplomaadid ja teised riigiteenistujad, eksperdid ja erasektori esindajad on tipptasemel.

Üldiselt on paljude heade ja väga heade otseste ja pariteetsete liitlassuhete hulgas igas mõttes esikohal meie suhted Ameerika Ühendriikidega, millega äsja tähistasime diplomaatiliste suhete 100. aastapäeva.

Oluline on meeles pidada ka praktiliselt ja igapäevases tegevuses ning valikutes, et suhted on alati kahepoolsed. Ei saa vaid võtta, tuleb ka anda. Nii suure kasvuvahega "Peetrite" puhul, nagu oleme meie ja ameeriklased, ei saagi liitlassuhteid kaaluda rahas, olulisemad on diplomaatiline toetus ja muud valikud, näiteks osalemine ühistel missioonidel nagu oli Afganistanis.

Praegu ei ole Eesti kaitseväel ühist sõjalist missiooni koos USA-ga. Ega meie suhted seetõttu veel murenema ei hakka, kuid kindlasti peame mõtlema, kuidas tugevdada liitlassuhet muul moel kui saates sõdurid ühistesse ohtudesse ühiste väärtuste eest eluga riskima.

Eesti peab võtma selge seisukoha, kindla välispoliitilise joone Taiwani poliitilisel toetamisel. Sellega kaasnevaid riske ja kaotusi maandavad meie suhted suurte liitlastega, eeskätt Ameerika Ühendriikidega.

Leedu on oma välispoliitilises tegevuses ehk Taiwani toetades juba eeskuju näidanud. Taiwan on Ameerika Ühendriikide oluline liitlane Aasias ja oma valikuga tugevdavad leedukad oma liitlassuhteid ameeriklastega.

Niisiis on tegemist väga konkreetse rahvusvahelise käitumisega füüsilise rammu poolest väiksema liitlase poolt vägevama sõbra tõsiseks toetuseks. Sellega seisame inimõiguste ja teiste demokraatlike väärtuste eest maailmas, rääkimata liitlassuhete tugevdamisest üleüldse, iseäranis aga Ameerika Ühendriikidega.

Kalle Laanet on riigikogu Eesti-Taiwani sõprusrühma liige ja endine kaitseminister.