Kui ravimiameti veebilehel panna otsingusse "tarneraskused", siis viimasest aastast tuleb 30 uudist, milles kirjeldatakse ravimeid, mida Eestis kätte ei saa. Mõned ravimid on sellised, millel on olemas analoog või muu tootja, näiteks võivad need olla ksülometasoliini sisaldavad nohuspreid. Kui tegemist on vererõhuravimiga, siis ajutiselt on võimalik ka valida midagi muud sobilikku.

Viimastel aastatel on olnud aga ravimite kättesaadavusega probleeme, mis võivad patsienti oluliselt ohustada. Näiteks kui apteekidest kadus mõni aasta kilpnäärme ületalitluse ravim propüültiouratsiil ja seejärel ka teine variant tiamasool, siis ei ole olukord lihtne. Kontrollimata hüpertüreoos on eluohtlik seisund ja mida teha siis, kui patsient ei saa kuu aega või rohkem ravimeid kätte?

Sel aastal olid tarneraskused podagraravimil allopurinoolil. Teist ravimit, febuksostaati, on võimalik kasutada, aga see ei ole ravijuhiste järgi esmavaliku ravim ja see ei sobi kõikidele. Kui järsult turult kaob antidepressant bupropioon ja patsient ei saa kiiresti arstivisiidile, siis suure tõenäosusega ootavad teda võõrutusnähud. Eestis on viimastel kuudel olnud probleeme ka antibiootikumidega.

Ma saan aru, et olukord ei ole selline ainult Eestis, aga olukord, kus arstid on sunnitud ravima haigusi mitte sellega, millega on vaja, vaid sellega, mida on saada, ei ole aktsepteeritav. See võib potentsiaalselt ohustada nii patsiente kui ka üldist epidemioloogilist olukorda. Neid probleeme on võimalik lahendada, aga selleks on vajalikud olemasolevate seaduste ja määruste muutused.

Laoseisude kontroll

Tihti avastab apteeker, et ravimil on tarneraskused, kui seda ravimit enam ei ole ja laost pole tellida ka. Miks teavitab müügiloa hoidja sageli probleemidest nii hilja, et lahendusi tuleb kiiresti otsida kohapeal. Mina pakun, et oleks võimalik tsentraliseeritult kontrollida apteeke ning hulgimüüjate laoseisu ning kui pakendite arv kohapeal on väiksem kui eeldatav statistiline kasutus riigis tulevatel nädalatel, siis on tegemist tulevate tarneraskustega.

Ma ei arva, et peame ootama, et meile edastataks informatsiooni, mida me juba niikuinii näeme. Olulised on prognoos ja preventsioon, mitte faktide konstateerimine. Selles statistikas peaksid olema kajastatud eluvajalikud ravimid.

Müügiloata ravimite kasutamise lihtsustamine

Müügiloa eelduseks on see, et ravimitootja taotleb seda kas tsentraalselt kõikide Euroopa Liidu liikmesriikide jaoks või eraldi riikides. Sisuliselt tähendab see seda, et me ootame, millal tootja meie turule tuleb. Tulemuseks on see, et vahepeal on meil ainult ühe tootja toimeaine. Kui tuleb tarneraskus, siis pole ravimit üldse saada.

Kui arst kirjutab retsepti müügiloata ravimile, siis on vaja oodata ravimiameti positiivset otsust enne, kui seda riiki sisse saab tuua. Erialaseltsi taotlusega ravimid võivad alati olemas olla, aga jälle, mingi selts peaks selle taotluse tegema ja ootama.

Kui meil on mingit ravimit vaja, siis kas me ei saaks seda lihtsalt osta ning pisteliselt partiid ravimiameti laboris kontrollida? Kui ravimit turustatakse mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis, siis kontrollida polegi vaja, sest meil on ühised standardid ning farmakopöa. Küsimus on pigem bürokraatias kui reeglis, mis reaalselt mingeid riske alandab.

Mind ei huvita kust tuleb ravim, mida patsient vajab. Tähtis on, et see oleks kvaliteetne. Lisaks oleks mõistlik hüvitada nende ravimite hindu sama moodi, nagu teeme müügiloaga ravimite puhul. Jah, meil pole kokkulepet tootjaga, aga meil on patsiendi vajadused, mis on palju olulisemad.

Koguseline piirang ja säilivusajad

Kui tegemist on tarneraskustega, siis on mõistlik automaatselt piirata väljastatavate ravimite koguseid kaheks kuni kolmeks kuuks. Ei ole normaalne, et defitsiidiajal inimene tuleb ja ostab endale pooleks aastaks vajamineva koguse. Sellisel juhul on suurem tõenäosus, et paanika tõttu kaob ravim riiulitelt, nagu näiteks juhtus eriolukorra ajal. Peavad olema piirangud, mis kehtestatakse individuaalselt ravimile olenevalt laoseisust.

Euroopa Liidus ravimitel puudub maksimaalne säilivusaeg. See sõltub puhtalt stabiilsusest ning uuringutest. Tihti ei ole tootja huvitatud sellest, et uurida, kas tema ravim säilib kümme aastat kauem või mitte.

Mina arvan, et seda võiks teha riigis. Kui analüüs näitab, et viieaastase kõlblikkusega ravim on samasugune ka seitsme aasta pärast, siis saab selle säilivusaega pikendada ja vabastada partiid müügiks, kui tuleb vajadus. Sama puudutab ka õigesti säilitatud toorainet. Milleks on vaja utiliseerida asju, mis võiksid veel töötada? Paljude ravimite tegelik säilivusaeg võiks olla suurem sellest, mis on karbi peale märgitud.

Varud

Tahame või mitte, aga riigis võiksid olla tagavarad eluks vajalikest ravimitest, mis kataksid kahe kuni kolme kuu vajadused. Need võivad olla nii tööstuslikult valmistatud preparaatide kui ka tooraine kujul, millest apteegid oleksid võimelised kohapeal ravimeid valmistada.

Kindlasti peaks riik mõtlema sellelegi, et praegu apteegis ravimite valmistamise eest võetav tasu on nii naeruväärne, et keegi ei taha selle raha eest ravimeid valmistada. Peaks olema mõistlik juurdehindlus. Ravimite valmistamine on pigem majanduslikult kahjumlik kohustus, mis on seadusse kirjutatud.

Ravimite seeriaviisiline valmistamine apteegis

Apteegid võivad kohapeal seeriaviisiliselt valmistada ravimeid, aga ainult teatud ravimeid. Lubatud ravimite nimekirjas on vesinikperoksiid, peavalupulbrid ja muud huvitavad asjad, mis ei ole eluvajalikud ja mille tarneraskuste puhul keegi ilmselgelt ei sure ära.

Miks ei saa apteek valmistada tarneraskuste korral toorainest näiteks rütmihäirete vastaseid ravimeid või podagra ravis kasutatavaid ravimeid? Need on mittesteriilsed ning proviisoritel ja farmatseutidel vastavad võimalused on olemas. Tarneraskuste korral see võiks olla automaatselt lubatud, ilma et oleks vajalik valmistamiseks eraldi retsept. Antibiootikume sisaldavate ravimite valmistamine süsteemseks kasutamiseks on üldse keelatud, aga see võiks olla ka lahenduseks, kui neid antibiootikume ei ole kusagilt preparaadina saada.

Kusjuures, kui tegemist on patendiga kaitstud originaalravimiga, siis tarneraskuste korral see patent ei peaks kehtima, kuna patsient ei pea kannatama seetõttu, et tootja ei suuda tagada ravimi tarnimist.

Minu lahendused ei pruugi olla ideaalsed, aga ma sooviksin alustada tõsist diskussiooni selle teema kohta, kuna Eesti patsiendid vajavad kvaliteetset ravi ja ravimeid sõltumata sellest, mis maailmas toimub.