Milliseid rahvusvahelise õiguse tõkkeid tuleks ületada selleks, et saaks sanktsioneeritud Vene varasid võõrandada?

Rahvusvahelise õiguse kohaselt on võõra riigi või selle kodanike vara võõrandamine keelatud (riike kaitseb immuniteet ning eraisikuid rahvusvaheline investeerimisõigus ning inimõigused). Riikide immuniteet kaitseb neid teiste riikide poolt nende üle kohtumõistmise eest ning täitevvõimu kasutamise eest nende suhtes (mh varade võõrandamise eest). Rahvusvaheline Kohus kinnitas 2012. aastal Saksamaa ja Itaalia vahelises kohtuasjas, et riigil on immuniteet ka inimõiguste raske rikkumise või muu rahvusvahelise õiguse fundamentaalse normi rikkumise puhul (nt jõu kasutamise keeld).

Ainukene õlekõrs, mille rahvusvaheline õigus pakub, on võimalus kasutada vastumeetmeid. Vastumeetmed on iseenesest õigusvastased teod, mille õigustuseks on teise poole eelnev rikkumine. Selliste meetmete kasutamine on aga piiratud ning on vaja täita rangeid tingimusi. Vastumeetmed peavad piirduma vastutava riigi - antud juhul Venemaa - suhtes meetmeid rakendava riigi - antud juhul Eesti - rahvusvaheliste kohustuste täitmata jätmisega. Lisaks peab vastumeetmeid rakendama nii, et need võimaldaksid hiljem kõnealuste kohustuste täitmist jätkata (st meetmed peaksid olema "ümberpööratavad"). Varade külmutamist võib pidada neid nõudeid täitvaks meetmeks, kuna varad saab rahvusvahelist õigust rikkuvale riigile tagastada, kui antud riik lõpetab õigusvastase tegevuse. Samas varade võõrandamine on lõpliku iseloomuga.

Venemaa kodanike varade võõrandamisel on olulised nii rahvusvahelise investeerimisõiguse kui ka inimõiguste reeglid. Rahvusvaheline investeerimisõigus keelab eraisikute varade võõrandamise. Juhul kui kahe riigi vahel on kahepoolne investeerimisleping, saab isik, kelle vara on võõrandatud, vahekohtu poole pöörduda. Eesti ja Venemaa vahel ei ole küll kahepoolset investeerimislepingut, kuid mitmel teisel Euroopa Liidu riigil (nt Leedu, Horvaatia, Rootsi) on sellised lepingud olemas.

Lisaks kaitsevad rahvusvahelised inimõigused isiku vara meelevaldse äravõtmise eest (inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 17). Ilma kohtumenetluseta isikult vara eemaldamine oleks "meelevaldne". Seega oleks vaja kohtumenetlust kas rahvusvahelisel või riiklikul tasandil, mis oleks aluseks vara võõrandamisele.

Millise institutsiooni pädevuses on Vene varade võõrandamist lubada või keelata?

Rahvusvahelisel tasandil on ÜRO Julgeolekunõukogu organ, mis saab võtta meetmeid rahvusvahelise rahu ja julgeoleku rikkumise puhul. Kahjuks on aga Venemaa Julgeolekunõukogu alaline liige ning omab seega veto-õigust. Seega ei ole usutav, et Julgeolekunõukogu antud olukorras abiks on. Minevikust on küll näiteid, kuidas Peaassamblee olukorras, kus Julgeolekunõukogu alalise liikme vastuhääle tõttu ei tegutse, võib võtta meetmeid rahvusvahelise rahu ja julgeoleku taastamiseks (Peaassamblee 1950. aasta resolutsioon 377(V) "Ühinedes rahu nimel", mida kasutati näiteks 1956. aasta Suessi kriisi puhul).

Kuna riikide immuniteet on väga põhimõttelise tähtsusega reegel rahvusvahelises õiguses ning riigid arvatavasti ei soovi selle reegli nõrgestamist, kuna see võiks tulevikus ohustada nende varasid, siis ei ole väga tõenäoline, et Peaassamblee antud olukorras meetmeid võtab. Pigem piirdutakse deklaratsioonidega, et on toimunud jõu kasutamine ning Venemaa peab õigusrikkumise lõpetama.

Euroopa Liit oma ressurssidega on ehk võimeline leidma loomingulisi viise kehtivate reeglite tõlgendamisel, aga ka sel juhul võib tegu olla rahvusvahelise õiguse rikkumisega.

Kas Eestil on võimalik varasid võõrandada ainukese riigina?

Kindlasti ei soovitaks Eestil ainukese riigina vara võõrandama hakata. See võib kaasa tuua olukorra, kus tekib rahvusvahelise õiguse alusel õigusnõue Eesti riigi vastu. Kui rahvusvaheline üldsus - või isegi Euroopa Liit - ei ole ühisel seisukohal, et õiguslikud reeglid võimaldavad vara võõrandamist, ei ole mõistlik antud olukorras esimesena tegutseda. On küll võimalik, et nö pigistatakse silmad kinni ja tagajärgi ei saabu, kuna Euroopas on laialdane poliitiline tahe meetmeid võtta. Samas on kõige mustema stsenaariumi puhul võimalik, et teised riigid, kes on huvitatud riigi immuniteedi põhimõtete säilimisest, võtavad Eesti vastu meetmeid.

Poliitikud on avalikkusele selgitanud, millise kasu annaks varade võõrandamine, kuid kas see tooks kaasa ka negatiivseid kõrvalmõjusid rahvusvahelisele õigusele? 

Varade võõrandamine on arusaadavalt väga atraktiivne võimalus olukorras, kus on vaja miljardeid Ukraina riigi abistamiseks ning sõjajärgseks ülesehituseks. Ning samas on miljardeid Vene raha külmutatud. Poliitiline tahe on kindlasti olemas nii Eestis kui ka laiemalt. Eraisikuna kindlasti sooviksin sama; kahjuks rahvusvahelise õiguse eksperdina ei näe selleks võimalust.

Varade võõrandamine tooks kaasa mitmeid soovimatuid tagajärgi nii rahvusvahelistele suhetele kui ka rahvusvahelisele õigusele. On tõenäoline, et Venemaa ja teda toetavad riigid vastaks samaga ning võõrandaks teiste riikide (või nende kodanike) varasid. See tooks kaasa üldise usaldamatuse ning ebakindluse rahvusvahelises suhtluses ning ühe fundamentaalse rahvusvahelise õiguse reegli – riikide immuniteedi – õõnestamise. Ka rahvusvaheline õigus süsteemina nõrgeneks. Ja nõrgenenud rahvusvaheline õigus ei ole kindlasti Eesti (ega ka teiste riikide) huvides. Näeme ju selles osaliselt ka meie iseseisvuse kaitsjat.

Eesti välisministeerium ja justiitsministeerium on hakanud välja töötama õiguslikke aluseid Eestis külmutatud Vene Föderatsiooni varade võõrandamiseks. Esimene variant loodetakse valitsuse ette viia kuu aja pärast.
Septembris antud hinnangu järgi kulunuks Ukraina sõjakahjude kompenseerimiseks 350 miljardit eurot. Lääneriikides külmutatud Vene keskpanga ja oligarhide varad ulatuvad samasse suurusjärku. Seni pole riigid suutnud kokku leppida, kas ja kuidas külmutatud vara Ukraina ülesehituseks kasutada saab.