Praeguse sõja kontekstis räägitakse väga palju propagandast. Tegelikult vist liiga palju, sest nagu möödunud sajandi sotsioloogia on osutanud, ei ole propaganda kõikvõimas ja paradoksaalsel kombel tõestab ka sõda Ukrainas, et ühel hetkel tuleb propagandale sein vastu.

Alustuseks kaks kiiret tõestust. Kui Nõukogude ajal poliitiline võim kontrollis meediat sada protsenti, siis oleks võinud ju arvata, et kõik Nõukogude Liidu inimesed olid ajupestud. Ometi hakkasid 1980. aastate teisel poolel juba paljud inimesed väljendama rahulolematust. Järelikult ei toiminud Nõukogude propaganda totaalselt, sest tegelikkus erines karjuvalt võltsidest loosungitest.

Teine näide. 2008. aasta majanduskriisi järel kiirenes majanduslik väljaränne Eestist. Eesti meedia ei näinud valdavalt seda kui positiivset nähtust ja Eesti võimud ei soosinud taolist väljarännet mingil moel. Ometi panid Soome ja teiste lääneriikide kõrgemad palgad inimesed liikuma ilma igasuguse propagandata. Ja me kõik teame, et ükski isamaaline kommunikatsioon ei oleks neid kodus hoidnud olukorras, kus kõrgem palk oli tugevam motivaator.

Lõppeks tõestab ka sõda Ukrainas, et inimeste käitumise peamisteks suunajateks on tema vahetust elukeskkonnast saadavad impulsid. Täiemahulise sõja alguses tõusis venemaalaste poolehoid sõjale väidetavalt 80 protsendini, samal ajal kui otsene kokkupuude sõjaga oli vähem kui ühel protsendil venemaalastest.

Kui mobilisatsiooniga suurenes nende inimeste hulk, kellel tekkis sõjaga isiklik suhe, vähenes kohe ka poolehoid sellele. Tõsi, me ei tea täpset arvu, sest uuringud annavad erinevaid tulemusi. Ometi on trend selge, sest kui Kremli esipropagandisti Vladimir Solovjovi reitingud televisioonis langevad, siis näitab seegi üldise propaganda piiratust tegelikkuse vastas.

Kindlasti leidub inimesi, kes soovivad vaielda, sest nad osutavad, et sõja pooldajate hulk on endiselt väga suur, isegi kui mõned arvud on väiksemaks läinud. Järelikult propaganda ikkagi töötab.

Vastus on jah ja ei, sest mängu tuleb nimelt mõiste "loomulik narratiiv". See tähendab kultuuris kõige loomulikumat, peaaegu instinktiivset maailmaseletust, mis enamasti vastab Maslow' püramiidis kirjeldatud inimese baasvajadustele. Näiteks arusaama, et lapsi peab kaitsma, ei pea sisendama kavala propagandaga. See arusaamine toimib meis instinktiivselt.

Ühiskondlikus plaanis on inimese kõige olulisem baasvajadus kuuluda mingisse sotsiaalsesse gruppi. See on igaühe identiteedi alus. Kuna aga tegemist on peaaegu instinktiivse vajadusega, siis tingib see ka vastavad loomulikud narratiivid.

Näiteks on meil emotsionaalselt väga raske omaks võtta negatiivset informatsiooni oma kogukonna kohta, sest see tähendaks kogu meie senise identiteedi kahtluse alla panekut. Meie esimene reaktsioon oleks iga taolise informatsiooni kahtluse alla panek. Samal ajal kui sõjahüüd "Tulge appi, meie omi pekstakse!" on igaühele arusaadav.

Te küsite nüüd, kas siis propaganda on minu meelest täiesti ilma mõjuta? Ei, muidugi mitte. Propaganda enamasti võimendab neid nn loomulikke narratiive, andes neile ajakohase vormi.

Võtame näiteks ühiskonna keerulised probleemid, mille põhjuste üle puudub üksmeel, nii et isegi akadeemikud vaidlevad omavahel. Olgu selleks elatustaseme langus, inflatsioon või muu säärane, mis mõjutab iga inimest otseselt tema rahakoti kaudu. Inimese loomulikuks narratiiviks saab ärevusemotsioon, millest koorub veendumus, et "keegi on süüdi". Järelikult tekib nõudlus süüdlase järele ja võidab see, kes suudab kõige veenvama propaganda abil süüdlase nimetada.

Kas aga tegemist on tõelise süüdlasega? Ei pruugi. Omalaadse näite leiame Prantsusmaalt, kus nii nagu mujalgi maailmas on olemas protestihääletajad. Huvitav on aga see, et samadele sotsioloogilistele tunnustele vastav elanikkonnakiht hääletas 1970. aastatel kommunistide poolt, 1990. aastatel tekkisid samadesse naabruskondadesse islamistlikud keskused ja kakskümmend aastat hiljem hääletati seal juba Eesti EKRE sarnase Rahvusrinde poolt. Kõik see näitas, et kuni loomulik narratiiv ütles, et süüdi on valitsus, võisid protestihääletajad vahetada suhteliselt muretult ka oma lahingratsut.

Tuleme aga tagasi sõja ja kurikuulsa Vene propaganda juurde. Kui Venemaa loomulik narratiiv oli tunnetus, et nende elu läks halvemaks läbi alanduse ja sügava majanduskriisi 1990. aastatel, siis tekkis igaühe isiklikust kogemusest soov ajalugu ümber pöörata. Saada mingit kompensatsiooni.

Venemaa väärikuse taasleidmine oli pigem sotsiaalne tellimus ja loomulik narratiiv kui kunstlik propaganda. Vaid see, et vaheldumisi tehti süüdlaseks eestlased, grusiinid, ukrainlased ja NATO, oli juba propaganda pärusmaa, sest selle taga oli poliitiline kalkulatsioon.

Nüüd huvitab meid küsimus, mida peaks tegema, et Vene elanikkond tunnistaks oma süüd ja loobuks imperialismist. Kasvav sõjatüdimus tuleneb pigem ellujäämisinstinktist kui süü tunnistamisest. Loomulik narratiiv, mis on ajaloo vältel kordunud, ütleb, et me jäime alla ebaausas võitluses palju tugevama vastase vastu, aga ükskord me maksame kätte niikuinii.

Väga raske on ette kujutada kommunikatsiooni, mis suudaks seda loomulikku narratiivi murda. Teoorias jääb alles vaid võimalus, et inimeste vahetu sotsiaalne kontekst enam loomulikku narratiivi ei toeta.

Mõeldes näiteks Saksamaa õnnestunud denatsifitseerimise peale, kujundasid sakslaste vahetut sotsiaalset konteksti nende enda territooriumil läbi viidud kohtuprotsessid, võõrvägede okupatsioon ja riigi jaotamine eraldi osadeks. Ma ei oska öelda, milline neist komponentidest oli kõige edukam selles, et sakslased on praeguses patsifismis muutunud teistele eurooplastele omamoodi arusaamatuks.

Praegused minimalistlikud rahuplaanid Venemaa suhtes pärast Ukraina võitu ei paku mingeid usutavaid tõestusi, miks peaks Venemaa elanikkond sõda Ukraina vastu enesekriitiliselt hukka mõistma. Pigem loen ma tõenäoliseks, et juhul kui Venemaa impeerium ei lagune, ei ole praegu alust loota imperialistliku revanšismi kadumist. Ja nõnda on õigus kaitseväe juhatajal Martin Heremil, et ka pärast Ukraina võitu ei saa me kindlad olla Venemaa rahumeelsuses.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.