Seaduse järgi on erakondadel neli peamist rahastamisallikat. Pika puuga suurim on riiklik toetus, mis sõltub valimistulemusest. Näiteks viimaseid kuid ametis oleva riigikogu suurima fraktsiooniga Reformierakond saab sel moel 1,8 miljonit eurot ja neli aastat tagasi napilt parlamendist välja jäänud Eesti 200 saab 100 000 eurot aastas.

Parteid võivad võtta ka laenu, aga ainult ametlikelt krediidiasutustelt, mistõttu see on pigem haruldane. Lisaks on kõigil erakondadel teoorias ka liikmemaks, kuid seda kogutakse väga ebaühtlaselt – on parteilasi, kes pole pärast liikmeks astumist sisuliselt kunagi seda tasunud, aga on erakondi, nagu näiteks Keskerakond, kes eeldab, et riigikogulane maksab teatava osa oma palgast parteikassasse.

Neljas, kõige enam avalikkuses tähelepanu pälviv rahaallikas on ettevõtjate toetused.

Ehk suures pildis kaks-kolmandikku parlamendierakondade rahast tuleb riigikassast ja umbes kolmandik annetustest. Seejuures on piirang, et annetada tohivad vaid eraisikud, mitte firmad.

Võib tunduda, et suurärimeeste annetused on justkui ülemütologiseeritud teema, aga teisalt, asjatundjate sõnul on just nende panus tihti eriti oluline, et partei suudab kampaanias rivaalidest ette rebida, eriti valimisaastal nagu praegu.

"Laias laastus võib niimoodi öelda, et ikkagi väga selge korrelatsioon on selle vahel, kui palju sa jaksad kampaaniat teha ja kui nähtav sa oled ja milline on sinu valimistulemus," ütles poliitikavaatleja Erik Moora.

"Ja tegelikult valimispäeval kuni tulemuste selgumiseni ei ole teada sugugi, kas neid tehtud kampaaniakulutusi, reklaamikulutusi õnnestub ka katta või mitte," rääkis erakondade rahaasjade järelevalvaja Kaarel Tarand.

Isamaa peasekretär Priit Sibul ja Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid on Eesti poliitikamaastikul ühed teenekamad kassapidajad, kelle ülesanne on hoida ärimeestega häid suhteid. Mõlemad tunnistavad, et eriti intensiivne on suhtlus enne valimisi.

"Ega see töö on selles mõttes keeruline, et ise keegi pakkuma ei tule ja tuleb käia, suhelda, kohtumisi korraldada ja nii edasi," selgitas Sibul.

"Erakonna jaoks kriitiline hetk on siis, kui sul on võlakohustused ja tähtajad hakkavad liiga palju üle minema. Ja seal peab kahtlemata ka erakonna juhatuse liige tegutsema väga kiiresti, operatiivselt, et need probleemid ei kuhjuks," rääkis Karilaid.

Kümne aastaga on eraannetusi tehtud enam kui 17 miljonit

Toetudes Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni (ERJK) ja Sihtasutuse Liberaalne Kodanik (SALK) andmetele ning analüüsile, võttis "Pealtnägija" luubi alla viimased kümme aastat, sest just nii pikalt on annetuste üle järelvalvet pidavate asutuste andmebaasid omavahel võrreldavad.

Selgub, et kokku suutsid erakonnad kümne aastaga koguda 18,3 miljonit eurot eraannetusi, mis moodustab veerandi nende tuludest.

Parlamendi praeguse koosseisu erakondadest kõige tagasihoidlikum rahakoguja oli sel perioodil EKRE 771 000 euroga. EKRE-st veidi eespool on parlamendiväline erakond Eesti 200 1,3 miljoni ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond 2,8 miljoni euroga.

Esikolmiku moodustavad Keskerakond, Reformierakond ja Isamaa, kelle annetused jäävad 3,6 kuni viie miljoni euro piiresse.

Rohkem kui 100 000 eurot on viimase kümne aasta sees annetanud paarkümmend inimest, kellest esikolmiku moodustavad kinnisvaraarendaja Hillar Teder, turvaäris alustanud, aga praegu väga laia profiiliga Urmas Sõõrumaa ning Bigbanki üks omanik Parvel Pruunsild, kes kõik on mängu pannud rohkem kui miljon eurot.

"Eestis on raha ikkagi see, et mul on võimalus, mul on telefoniõigus või võimalus ühendust võtta, kokku saada ja rääkida. Pigem on see niisugune nagu lobisti töö," ütles Sõõrumaa. Ta tõdes, et kui raha ei maksaks, siis ei pruugi poliitikud ettevõtjatega suheldagi.

"Siis see on oluliselt väiksem kindlasti. Poliitikud on ju selles mõttes ka inimesed. Korra küsisin, sain, järgmine kord tahan veel küsida. Okei, kaks korda ei võtnud telefoni, kolmanda korra ikkagi äkki võtaks. Kõik on inimlik," rääkis ta.

Suurannetajaid on alles jäänud käputäis

Ühtpidi on erakondade kampaaniakulud viimase kümne aastaga sisuliselt kahekordistunud, teisalt on mitmed staažikad ärimehed nagu näiteks Endel Siff ja Väino Kaldoja viimasel ajal annetamisest sootuks loobunud. Seega on märkimisväärne poliitiline mõju koondunud käputäie suurärimeeste kätte.

"Neid, kes oleks valmis suuri summasid oma nime all erakondadele andma, jääb pigem vähemaks. Kui statistiliselt vaadata, siis suurannetaja on pigem kõrgemas eas või täpsemalt öeldes keskeltläbi 56 aasta vanune valge mees. See tähendab seda, et neid inimesi, kes on valmis uut raha andma, sureb välja varem või hiljem. Ja noorte inimeste hulgas, kelle kohta me teame, et on ka noori väga jõukaid inimesi, nende hulgast ei pruugi asendust leida," rääkis Kaarel Tarand.

Arvestuslikult tuli suursponsorite esikolmikult umbes 20 protsenti eraannetustest ehk iga viies annetatud euro. Huvitaval kombel järeldub Tederi ja Sõõrumaa annetustest, justkui poleks neil mingit erilist maailmavaadet, sest sageli toetatakse samas suurusjärgus summadega poliitilise spektri eri otsi.

"Kui see ongi niimoodi, et kui ma ühele annan, siis ma juba tean, et mul on hästi raske öelda kellelegi teisele ära. Minu iseloomuomadus on niisugune, et tuleb kõigiga hästi läbi saada. Ja siis ise sipled seal lõksus pärast. /.../ No ütleme, et lahkunud endise Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare ajal, ma olen temast väga lugu pidanud. /.../ Annad talle natuke. Siis on Kristen Michal (RE), kellega tennist käin mängimas. No kuidas sa ütled, et sinna annan ja sinna ei anna ja niimoodi ma suhtlen ka /.../," rääkis Sõõrumaa. "Loomulikult sa siis loed oma selle jutu ka kõik ette, mida sa loodad sellest riigist näha," lisas ta.

Kõige edukam on viimastel aastatel pidevalt valimiskünnise lähedal kõikunud Isamaa, kelle edu torkab silma seda enam, et rahakorje on eriti kõva hoo sisse saanud just viimastel aastatel.

"Ühest küljest tahaks öelda, et eks seal on ka head tööd maailmavaate toetamise küsimisel erinevatest kohtadest, aga praktikas tegelikult Isamaa puhul on toas üks elevant. See raha tuleb praktiliselt täielikult ühelt ettevõtjalt, kes on Bigbanki suuromanik Parvel Pruunsild, kes on ise väga konservatiivse maailmavaatega inimene ja kellele on hakanud võim ja selles osalemine meeldima," kommenteeris Erik Moora.

Sibula sõnul ei too suur annetus ettevõtjale kaasa ühtegi staatust erakonnas. "Poliitikas ikkagi inimesed, kes otsuseid teevad, on need, kes istuvad ümber laua ja kujundavad seda arusaamist. Kui keegi suhtleb erinevate inimestega otse, see on teine asi, aga justkui niimoodi, et kellelegi tehakse kõne, et need asjad peavad nii olema, selliseid asju minu mälu ei tea," rääkis Isamaa peasekretär.

Kas ettevõtjad saavad annetustega parteides mõjuvõimu?

Suurettevõtja Urmas Sõõrumaa on üks suuremaid Eesti erakondade sponsoreid ja ainus tipptegija, kes oli valmis sellest avalikult "Pealtnägija" kaamera ees rääkima. Viimase kümne aasta jooksul on tema nimelt laekunud erinevatele erakondadele kokku pisut üle miljoni euro, mis annab talle värskeimat erakondade rahastajate edetabelit arvesse võttes kokkuvõttes teise koha ettevõtjate Hillar Tederi järel ja Parvel Pruunsilla ees.

"Minu juurde ei tasu niisama tulla küsima, peab ikkagi väga tõsine asi olema. /.../ Jah, tahan vastu küll midagi /.../, aga mitte selles mõttes, et mingit hüve, vaid hüve ühiskonna jaoks," sõnas Sõõrumaa.

"Meil on tekkinud ettevõtjaid, keda nähtavasti huvitab võim, kes tahavad olla võimu juures, reaalselt mõjutada otsuseid, mõjutada poliitilisi mänge, mõjutada sellist üldist poliitilist tasakaalu," ütles poliitikavaatleja Erik Moora.

"Nii et kuna kõik see nimekiri ei ole ka päris puhas ja siiras, siis kahtlusi on, et ega nad ometi midagi vastu ei taha. Kas nende mõju parteide käitumisele ei ole ebaproportsionaalselt suur?" kommenteeris erakondade rahaasjade järelevalvaja Kaarel Tarand.

Ettevõtjad ja poliitikud räägivad isiklikest suhetest ja maailmavaate edendamisest, aga aastate jooksul on siiski korduvalt ilmnenud, kuidas rahahädas parteid ja konkreetsete huvidega ettevõtjad on pununud erinevaid kummalisi kombinatsioone. Seejuures päris puhas pole sisuliselt ükski suurpartei.

"Pealtnägija" kajastas näiteks korduvalt, kuidas nii Reformi- kui ka Keskerakond peitsid sponsorlust nii, et ettevõtjad tasusid nende arveid otse reklaamibüroodele. Eriti silmatorkavad olid Edgar Savisaare aegse Keskerakonna sümbiootilised suhted reklaamimees Paavo Pettaiga, mis tuvastati hiljem ka kohtus kui keelatud annetus ning erakond pidi tagasi maksma ligi miljon eurot. Sarnaselt on näha, et reklaamiettevõtja Reet Roos on Isamaa annetajate hulgas kõrgel kohal ja samal ajal teenindas tema firma pikalt sama parteid.

"Kui see firma näiteks samal ajal, kui ta korraldab erakonnale kampaaniat, näiteks korraldab ka reklaamikampaania mõnele suurele ettevõttele, siis kuidas me teame, et seal firma sees nende kahe rahasumma vahel ja produkti vahel on täpne ja selge eraldusjoon, et need segamini ei lähe omavahel, et kogemata natukene ettevõtte raha ei libisenud sinna erakonna kampaania tegemise kuludesse?" küsis Tarand.

Selgelt joonistub välja, et annetatakse mitte tagumise ešeloni erakondadele, vaid neile, kes võimu juures. Näiteks Urmas Sõõrumaa puhul on korduvalt kerkinud küsimus, kas tema äriedu taga on soojad suhted Tallinna linnaaparaadiga, mida kontrollib aastaid Keskerakond. Alustades Sõõrumaale kuuluva liikluskorraldusettevõttega Signaal, mis riisub pealinna hangetel pidevalt koore, ja lõpetades ülikasumlike rendilepingutega Tallinna koolide haldamiseks.

Sõõrumaa eitab kategooriliselt mingeid käsi-peseb-kätt kokkuleppeid. Ta möönab, et maksimaalselt ostab toetus talle selle, et partei peasekretärid võtavad kõne vastu, kui ta helistab.

Kõige viimati kergitas aga saladuseloori sponsorluse telgitaguste osas nn Porto Franco kriminaalasi, mille keskmes on Tederi perekonna juhitud arendus Tallinna kesklinnas, mis vajas koroona ajal riigi tuge ja lisaks linnalt ühte olulist servituuti. Prokuratuur kahtlustab korruptsiooni, sest väidetavalt pakkus Hillar Teder vastutasuks Keskerakonna toonase peasekretäri Mihhail Korbi kaudu erakonnale miljon eurot toetust.

"Suurettevõtja kurdab, et tal ehitus ei käi, ehitus seisab, raha ei ole ja seda kõike räägitakse valitsuserakonna peasekretäriga," märkis "Pealtnägija" ajakirjanik Kristjan Pihl Keskerakonna aseesimehele Jaanus Karilaidile.

"Jah, et kui keegi seda räägib, siis ütleme, sellise mure rääkimine ei ole ju iseenesest kuritegu. Aga ühtegi tegevust, et peasekretär oleks hakanud siis mõjutama valitsuskabineti otsuseid ja ka tegelikult linnavalitsuse otsuseid, ei ole mitte kuskilt näha," sõnas Karilaid.

"Kui vaadata seda, kuidas Keskerakonna juhitud valitsus peaaegu nahast välja puges, et Porto Francole näiteks koroonakriisi käigus anda koroonatoetust, koroonalaenu 40 miljoni euro väärtuses, siis see ei ole usutav," kommenteeris Moora.

"Igalt poolt ei pea otsima seda tehingut, et ma annan teile maailmavaatetoetust, aga ole hea, aja kitsalt minu asja. Meie, mina olen suhelnud ettevõtjatega, kes vaatavad seda Eesti pilti nagu tervikuna," ütles Karilaid.

Nii Keskerakond kui ka teised kohtualused kinnitavad, et on süütud. Ometi tulid hiljuti samal kohtuprotsessil avalikuks kaitsepolitsei pealtkuulatud kõned ja kirjavahetus, kus näiteks Jaanus Karilaid küsis Tederilt annetust moel, mis ei ole võib-olla ebaseaduslik, aga jätab kehva mulje. Kusjuures erakonnal oli tol hetkel raha hädasti tarvis, et klattida just võlgu, mis tekkisid varasemas keelatud annetuste afääris.

"Ei ole mingisugune konspiratiivne seal nii-öelda keelekasutus, lihtsalt mina tunnen neid antud ettevõtjaid pikki aastaid /.../, me suhtleme pikemat aega," rääkis Karilaid.

"Minu ülesanne tol hetkel, kui sul on vaja kohustusi täita erakonnal, intensiivsemalt suhelda ettevõtjatega, et kohustused täita. Ja sellises vabamas vormis suhtlemine teadmisega, et /.../ me ei tee mitte midagi kriminaalset, sa suhtled inimesega, keda sa tunned, kus tegelikult ei ole mitte mingit puutumust ei servituudi, ei linnavalitsuse, ei ka vabariigi valitsuse tegevusega. /.../ Aga kus siis see probleem on?" rääkis Karilaid.

Kus siin probleem on, küsivad vastu ka isamaalased, kui neile visatakse nina peale nende rahaasju. Kõige suurem konnasilm on, et kui teistel erakondadel jaotub toetus mitme suurettevõtja vahel, siis viimastel aastatel tuleb lõviosa Isamaa annetustest ühelt mehelt – Parvel Pruunsillalt. Näiteks viimase aasta jooksul üle 60 protsendi.

"Tema partei – Isamaa – teeb täpselt seda või peab oma ideedeks, oma kohustuseks realiseerida seda, mida Parvel Pruunsild on välja mõelnud. Seda on erakonna esimees Helir-Valdor Seeder ju rääkinud avalikkusele, et niipea kui ta näeb Parvel Pruunsilda, tunneb ta, et tal on samad mõtted. /.../ Lihtsalt, et ühe inimese autoriteet kuskil erakonna juhtkonna juures võib olla ebaproportsionaalselt suur, tal võib olla rohkem kaalu kui erakonna 10 000 liikmel tegelikult oma erakonna juhtide otsustele. Ja see on probleem," ütles Kaarel Tarand.

Pruunsild ise hoiab avalikkuse eest kiivalt varju ja keeldus ka seekord "Pealtnägija" intervjuust, andes vaid lühikese kirjaliku kommentaari. "/.../Kuulun Isamaasse juba 1999. aastast. Leian, et oma maailmavaadet jagavat erakonda on igati õige toetada. Mõju suurust [erakonnale] on endal raske hinnata. Olen alates Isamaasse astumisest suhelnud ja oma mõtteid jaganud väga paljude erinevate Isamaa poliitikutega," kirjutas Pruunsild, rõhutades, et pole Isamaa toetamisest mingit isiklikku kasu saanud.

Ajakirjandus on aga tema mõju Isamaale korduvalt analüüsinud. Kui maailmavaateks võib pidada, et seitsme lapse isa toetab Isamaa iibepoliitikat ja lastetoetusi, siis teise pensionisamba reformi puhul nähti seost, et vabanenud rahaga võisid inimesed maksta Bigbankile tagasi hapuks minevaid laene. Kuluaarides sahistatakse koguni, et Pruunsild nügis viimase valitsuse moodustamise ajal ministrikohale oma inimesi, näiteks ettevõtlusministriks Kristjan Järvani ja justiitsministriks Lea Danilson-Järgi.

"Minule ütles ikkagi seda, et justiitsministri kandidaat on Lea Danilson-Järg, Helir-Valdor Seeder. (Kust Helir-Valdor Seeder selle mõtte peale tuli) seda peab tema käest küsima. Kes tahab otsida (seoseid rahastajatega), see võib otsida ikka, vägivaldseid järeldusi leida, aga minu jaoks ei ole seal neid seoseid," sõnas Isamaa peasekretär Priit Sibul.

"Ma arvan, et selle taga on lihtsalt tähelepanematus selles osas, et seal käib ikkagi sisuliselt nagu väga jõuline niiditõmbamine inimese poolt, kellel ei ole avalikku mandaati selleks ja kes tegelikult sisuliselt ostab seda oma rahaga," arvas Erik Moora.

"Meil on aastate jooksul olnud küsimusi ja kahtlusi absoluutselt kõigi erakondade suhtes, aga meie tööriistakastis on liiga vähe tööriistu ehk siis meil ei ole piisavalt õigusi ja võimalusi teatud keerukamaid skeeme läbi hammustada või koguda piisavalt tõendusmaterjali selleks, et need menetlused edukalt lõpule viia või jõuda siis tõeni," sõnas Kaarel Tarand.

Eksperdid, kellega "Pealtnägija" loo tegemise käigus konsulteeris, näevad tänavuste valimiste eel korduvat mustrit, kus erakonnad on niigi rahalistes raskustes ja lapivad veel eelmisi võlgu, aga peavad reklaamivõidujooksus naba paigast nihutama, mis omakorda tekitab uusi kiusatusi.

"See tähendab seda, et poliitiline süsteem on kokkuvõttes habras. Seal on korruptsiooniriskid kõrgemad kui me sooviksime, sellepärast just nimelt, et rahapuudus sunnib tegema võib-olla tehinguid, mida jõukamas olukorras ei teeks," ütles Kaarel Tarand.

Kõige viimases, sel nädalal avaldatud parteide finantsaruannetes, mis kajastavad eelmise aasta viimast kvartalit, ei ole Urmas Sõõrumaa annetusi. Pikaaegne erakondade doonor ütles, et peab olema väga hea põhjus, miks mõnda parteid tulevikus toetada, sest on senistes tulemustes pigem pettunud.

"Seesama demokraatia, mille kohta ma ükspäev lugesin, kus valijad või lambad saavad ise otsustada, kes neid pügama hakkavad. Piltlikult öeldes, et see demokraatia, mis toimib ja millest kahjuks midagi paremat välja pole mõeldud, ei võimalda poliitikutel veel vaadata rohkem kui üks-kaks valimisperioodi ette, aga mina teen asju, millega tuleb ette vaadata vähemalt üks inimpõlvkond või ka 100 aastat. /.../ Siis mul on üha vähem ja vähem rääkida nendega," selgitas ta.