Kuna Saksamaast sõltub päris palju Kesk- ja Ida-Euroopa julgeolekuolukorras, siis on ka meil Eestis tarvis olla informeeritud Saksamaa-siseste debattide dünaamikast. Nagu mõnikord varemgi Saksa lähiajaloos, on siin praegu Ukraina teemal kõneainet pakkumas Frankfurter Allgemeine Zeitung (FAZ) oma arvamusrubriigiga.

Reinhard Merkeli aastalõputeesid

Debatis tegi otsa lahti Hamburgi Ülikooli karistusõiguse ja õigusfilosoofia emeriitprofessor, endine Saksa eetikanõukogu liige Reinhard Merkel möödunud aasta lõpus.[i] Merkel alustas küll oma artiklit tõdemusega, et Venemaa sõda Ukraina vastu on rahvusvahelise õiguse rikkumine, ent edasise mõttekäigu põhiteravik oli suunatud küsimusele, kas Ukrainal kui agressiooni ohvriks langenud riigil on omakorda eetiline kohustus Venemaaga läbirääkimistesse astuda.

Merkeli järgi tunnustab rahvusvaheline õigus küll kahte alavaldkonda – jus ad bellum (relvakonflikti alustamist reguleeriv rahvusvaheline õigus) ja jus in bello (õigus relvakonfliktis endas, kui see on juba puhkenud), ent vähemalt eetikas tuleks lisaks rääkida ka sõjast väljumise õigusest (jus ex bello). Terve Merkeli mõttekäik kombineerib kahte seotud, ent siiski eraldiseisvat diskursust: rahvusvaheline õigus ja eetika. Nii tõdeb Merkel, et riikidel on küll loomulik õigus enesekaitsele relvastatud rünnaku korral (Artikkel 51 ÜRO põhikirjas ehk hartas), ent ka agressiooni ohvriks langenud riigil on enesekaitse teostamisel siiski teatud moraalsed piirid. Esiteks tulevad need Merkeli järgi tuumasõja riskist ja teiseks, kui esineb järsk ebakõla enesekaitse eesmärkide ja selle teostamiseks kuluvate inimelude ja -kannatuste vahel.

Kuna rahvusvaheline õigus jus ex bello kohta midagi ei ütle, siis peab Merkeli arvates seda teemat käsitlema poliitiline eetika. Seotud on vastavad argumendid aga õiglase sõja teooriaga, mis eelnes üldisele relvastatud jõu kasutamise keelule 20. sajandi rahvusvahelises õiguses ja hõlmas endas kaasaegsest ulatuslikemaid aluseid sõja alustamiseks, sh enda religiooni kaitse teistes riikides, võimude tasakaalu tagamine jne. Merkel tõdeb, et kaasaegse rahvusvahelise õiguse relvastatud jõu esimesena kasutamise keeld on kõik need alused lõpetanud ja moraalsed alused sõja alustamiseks õigustustest välja võtnud. Näiteks kui demokraatlikud riigid sooviksid täna kasutada relvajõudu Põhja-Korea vastu inimõigusrikkumiste lõpetamiseks, oleks see rahvusvahelise õiguse vastane ja kõik teised riigid võiksid just Põhja-Koread (vaatamata selle režiimi ebameeldivale iseloomule) kollektiivkaitses õiguspäraselt toetada. Merkel järeldab sellest, et kaasaegne rahvusvaheline õigus on võtnud relvajõu kasutamise reguleerimisest moraalsed kaalutlused välja; ülemaailmsel rahu kaitsel on esmasus õigluse kaalutluste ees. Rahvusvaheline õigus tunnustab ju vaid kahte alust relvastatud jõu kasutamiseks: relvastatud enesekaitse ning ÜRO julgeolekunõukogu kollektiivne otsus lubada kasutada relvajõudu rahvusvahelise rahu ja julgeoleku kaitseks.

Reinhard Merkeli artikli üks põhijäreldus on, et ka Ukrainal on sõjas kohustus: nimelt asuda läbirääkimistesse Moskvaga sõja lõpetamiseks. Tõsi, Merkel toonitab ka ise, et selline kohustus ei tulene rahvusvahelisest õigusest, vaid poliitilisest eetikast. Merkeli järgi osaleb ka Ukraina ise praegu kausaalselt võttes sõjakoleduste jätkumises. Vaatamata sellele, et Venemaa (rahvusvahelise õiguse vastaselt) sõda alustas, vastutab Ukraina ise näiteks enda võimalike rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste eest; neid ei saa täielikult ka Moskva süüks panna. Ukrainal on Merkeli järgi teatud vastutus ka selles, mis puudutab üleilmset tuumasõja ohtu ja Ukraina ning tema inimeste hukkasaamise perspektiivi. Merkeli arvates oleks Ukraina täieliku võidu hind lihtsalt liiga kõrge – Ukraina enda inimeste jaoks, aga ehk koguni (tuumasõja ohu tõttu) kogu maailma jaoks tervikuna. Merkel toonitab, et moraalsest kohustusest läbi rääkida ei tulene Ukraina jaoks siiski ka kohustust kapituleeruda.

Siit edasi jõuab Merkel Krimmi teema juurde ja väidab, et kuigi Venemaa haaras Krimmi endale 2014. aastal rahvusvahelise õiguse vastaselt, kulgeb Krimmi piiridel täna ikkagi punane joon Ukraina jaoks. Nimelt – väidab Merkel – eelistabki Krimmi elanike enamus ikkagi Vene, mitte Ukraina suveräänsuse all elamist. Tekkinud olevat teatud stabiilsus ja Ukraina ei peaks Krimmi tagasivõitmist enam saama õigustada enesekaitsega; selline (Venemaale soodne) lahendus Krimmis kaitseb rahu. Seega väidab Merkel ühe lõppjäreldusena, et kui Ukraina liiguks sõjas praegu edasi Krimmi sõjalise tagasivallutamise katsega, alustaks ta sisuliselt "uut" sõda. See ei oleks algse õiguspärase kaitse jätk, vaid iseenesest juba uus relvastatud rünnak. Merkel soovitab Saksa valitsusel seda asjaolu edasise Ukrainale relvaabi andmisel silmas pidada. Kui Ukraina hakkaks Krimmi tagasi vallutama/vabastama (Saksa relvade abil), siis osaleks Saksamaa Merkeli arvates juba rahvusvahelise õiguse rikkumises.

Vastavad Aust, Schlögel, Moellendorf ja Goldmann

Merkelile vastas FAZ-is üsna kiiresti Berliini Vaba Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Helmut Philipp Aust.[ii]  Aust alustab oma artiklit tõdemusega, et tõepoolest on mõlema sõdiva osapoole – Venemaa ja Ukraina – eeltingimused läbirääkimisteks praegu radikaalselt erinevad. Aust ei nõustu Merkeli loogikaga peamiselt kolmes punktis. Esiteks navigeerib Merkeli argumentatsioon mitteveenvalt õiguslike ja eetiliste positsioonide vahel. Kui rahvusvahelise õiguse kehtiv lahendus Merkelile ei sobi, siis õõnestab ta seda enda moraalsete argumentide ja tõlgendustega; kui sobib, siis paneb aga juura ja filosoofia teineteist toetama.

Teiseks on Austi arvates Merkeli järeldused Krimmi olukorra suhtes mitte üksnes valed, vaid ka rahvusvahelise õigusega vastuolus. Rahvusvahelises õiguses on juristidel küll ka selles küsimuses detailis erinevaid tõlgendusnüansse (näiteks, millal täpselt lugeda relvastatud konflikt lõppenuks). Siiski Austi hinnangul Krimmis mingist rahustatud väljakujunenud uuest situatsioonist pärast 2014. aasta anneksiooni rääkida ei saa. Inimõigusrikkumised Krimmi tatarlaste vastu on Vene võimu all aset leidnud ja piisavalt hästi dokumenteeritud. Kui lähtuda Merkeli loogikast, siis saaks agressorriik eelise ja võimaluse lõhestada ohverriigi territoriaalset terviklikkust jupikaupa. See annaks omakorda löögi relvastatud jõu kasutamise keelule rahvusvahelises õiguses.

Kolmandaks märgib Aust, et Merkelit ei huvita niivõrd rahvusvahelise õiguse relvastatud jõu kasutamise keeld, vaid ta lähtub laialivalguvast rahumõistest, mille järgi rünnatav riik peaks oma kaitsetegevuse justkui üldiseks huviks ja hüvanguks ning oma kodanike hävingu vältimiseks peatama. Tegelikkuses aga kaitsevad 1966. aasta ÜRO inimõiguskonventsioonid ka rahvaste enesemääramisõigust; samuti järeldavad Ukraina kodanikud senise kogemuse pinnalt õigesti, et nende elu poleks kuidagi "kaitstud" Venemaa poolt okupeeritud Ukrainas.

Reinhard Merkeli teeside kohta võttis teises juhtiva ajalehe intervjuus sõna ka Ida-Euroopat ja Nõukogude Liitu uurinud tuntud ajaloolane Karl Schlögel.[iii] Schlögel heitis Merkelile ette, et too ei tunne tegelikku olukorda Ukrainas, küll aga võtab heaks agressiooni ohvriks langenud riiki järeleandmistele üleskutsuvate nõuannetega varustada. Schlögeli arvates Merkeli tees, et Ukraina paneks justkui omakorda uue ründesõja toime, kui ta praegu Krimmi vabastama asuks, pöörab kurjategija ja ohvri rollid täiesti pea peale. Schlögel kutsub Merkelit selles küsimuses lihtsalt "Putini hääleks". Juriidiline argumentatsioon on Merkeli puhul pigem kattevari sellele, et ühte vaprat ja vastupanu osutavat Euroopa natsiooni soovitakse reeta; mõttevool, millel on siiski Saksa ühiskonna teatud kihtides teatud kandepind, möönab Schlögel.

Merkeli artiklile on FAZ-is vastanud ka Frankfurdi Ülikooli rahvusvahelise poliitilise teooria ja filosoofia professor Darrel Moellendorf.[iv] Merkel oli oma artiklis tuginenud ka Moellendorfi kirjutistele, nimelt just Moellendorf on olnud juhtivaid filosoofe-autoreid, kes on verminud mõiste jus ex bello. Moellendorf annab oma artiklis kohe teada, et ta absoluutselt ei jaga Merkeli teesi, mille kohaselt lasuks Ukrainal justkui kohustus läbirääkimistel järeleandmisi teha, et sõda lõppeks. Moellendorf tõdeb, et tema ja Merkel saavad erinevalt aru Ukraina enesekaitse võimalustest ja proportsionaalsusest. Moellendorf rõhutab, et need inimkannatused, millest Merkel räägib, on ju suuresti just Venemaa põhjustatud ning tekitatud; kutsuda nüüd üles Ukrainat seetõttu järeleandmisi tegema tähendab ohvri süüdistamist. Merkel kasutab äraspidist loogikat: mida suuremat kahju agressor tekitaks, seda suurem oleks justkui ohvri "eetiline" kohustus järeleandmisi teha; see aga ei saa ju nii olla. Sellest võiks ehk vaid siis rääkida, kui me loeksime uudistest Ukraina elanikkonna protestidest valitsuse järeleandmatuse vastu; selliseid uudiseid aga pole. Kokkuvõttes leiab Moellendorf, et Ukraina praegune vastupanu on õiglase sõja teooria järgi igati õigustatav; Merkeli loogika selles küsimuses on aga moraalne arusaamatus.

Lõpetuseks on FAZ-i debatis sõna saanud ka Wiesbadenis rahvusvahelist õigust õpetav teadlane Matthias Goldmann.[v] Goldmanni arvates tõstatab Merkeli seisukoht ühe põhiküsimusena rahvusvahelise õiguse ja eetika vahekorra. Viisist, kuidas Merkel oma argumentatsioonis rahvusvahelise õiguse ja moraali (eetika) vahel laveerib, jääb mulje, et tegu on kahe teineteise suhtes autonoomse süsteemiga. Laialdase relvastatud jõu kasutamise keelu kehtestamine rahvusvahelises õiguses võtnuks Merkeli tõlgenduses rahvusvahelisest õigusest justkui moraali välja.

Goldmann leiab aga, et rahvusvahelise õiguse lahendused sõja küsimustes on algusest peale olnud tihedalt läbipõimunud moraaliga, lähtunud moraalfilosoofilistest kaalutlustest. Kaasaja erinevad juhtivad õigusteooriad lähtuvad õiguse ja moraali omavahelisest tihedast seosest. Just relvastatud jõu kasutamise keeld rahvusvahelises õiguses tuginebki paljuski selle keelu moraalsele veenvusele. Selles mõttes ei "kadunud" Merkeli viidatud õiglase sõja õpetus koos Rahvasteliidu statuudi vastuvõtmisega 1919. aastal, vaid elab hoopis kaasaja relvastatud jõu kasutamise keelus edasi. Relvastatud enesekaitse olemus rahvusvahelises õiguses – et Ukraina ei ole kuidagi kohustatud enesekaitsel "peatuma" ja agressorile järeleandmisi tegema – on Goldmanni arvates nii juriidiliselt kui ka eetiliselt põhjendatav, teenides üheaegselt rahvaste enesemääramisõigust ning inimõigusi. Vastuolu rahvusvahelis-õigusliku enesekaitseõiguse ja moraalfilosoofilise jus ex bello vahel, nagu Merkel seda näib konstrueerivat, on seetõttu Goldmanni arvates aluseta.

Lõpetuseks. Mida Eestis arvata?

Reinhard Merkeli Saksamaal algatatud debatti võiks mõista järgnevalt. Kuna rahvusvaheline õigus Venemaa käitumist Ukraina suhtes mitte kuidagi õigustada ei luba, siis järelduseni jõudmiseks, et Ukraina võiks siiski mingeid järeleandmisi teha, pöördub Merkel – kes on küll jurist, aga tegelikult mitte rahvusvahelise õiguse jurist – hoopis moraali ja eetika poole. Merkel postuleerib, et moraal ja eetika on midagi piisavalt eraldiseisvat rahvusvahelis-õiguslikest ühestest vastustest agressiooni küsimustes.

Loomulikult saab ja tuleb rahvusvahelise õiguse lahenduste ja piiride üle ka poliitilise filosoofia ja eetika võtmes arutleda; selleks on ju ka mõjukat kirjandust, näiteks Michael Walzeri raamat "Just and Unjust Wars". Samas (enda spetsiifilises tõlgenduses) eetika kui millegi õigusest eraldiseisva lahenduse kilbile tõstmine oma poliitiliste eelistuste põhjendamiseks – Merkeli puhul siis Ukraina survestamine läbirääkimistele ja selle tagamine, et Ukraina ei saaks minna Krimmi vabastama – õõnestab paratamatult rahvusvahelist õigust ja selle pakutud lahendusi agressiooni küsimuses. Me ei vastanda ju riigisisese õiguse lahendustes moraali kergekäeliselt õigusele, kui viimase pakutud vastused (näiteks parlamendi otsus või kõrgeima kohtu tõlgendus) on meile poliitiliselt ebasümpaatsed või ei ühti meie huvidega.

Merkel tahab küll sõnades kaitsta maailma tuumasõja eest ja ukrainlasi hävingust, ent toob ühtlasi millegipärast taustal meelde ka kirjanik Bertold Brechti sõnad "Kolmekrossiooperist": Erst kommt das Fressen, dann kommt die Moral. (Enne tuleb õgimine, siis tuleb moraal.) Ehk siis ei ole päris kindel, et need on ikkagi just ennekõike Ukraina inimesed, kelle hea käekäigu pärast Merkel ka päriselt muretseb. Eesti kui väikeriigi jaoks kõlab Reinhard Merkeli jt nende Saksa intellektuaalide seisukohtades, kelle põhiaur läheb Ukraina, mitte Venemaa moraalseks survestamiseks, häirekell. Nad on valmis väiksemaid ohverdama, kui vaid teised riigid ja rahvad rahule jäetaks. Midagi sellist Eesti jt Balti riikidega ka Teises maailmasõjas juhtus; meid reedeti just nimelt sellise mõtteviisi pärast, mille järgi väikeste allaneelamine on mõnikord aktsepteeritav rahu hind.

Rahvusvahelise õiguse ja eetika vahekord on aga iseenesest juba aastasadu vaieldud teema, milles on põrkunud kaks mõttevoolu: õiguspositivistid ja loomuõiguslased. Tartu Ülikoolist 19. sajandi lõpu venestamise tõttu Bonni Ülikooli õpetama läinud rahvusvahelise õiguse ja õigusfilosoofia professor, baltisakslane Carl Bergbohm (1849-1927) andis hävitava hinnangu loomuõiguslastele, öeldes, et nende filosofeerimised vaid õõnestavad positiivset (riikide poolt kokku lepitud) rahvusvahelist õigust.[vi] Merkeli ja Moellendorfi poliitilis-filosoofiline erimeelsus jus ex bello mõtestamisel näib kinnitavat Bergbohmi hinnangut, et "igaühel on oma loomuõigus" – mistõttu seda sorti kaalutlusi ei saa kuidagi võtta päris õiguse aluseks. 

Reinhard Merkel sai küll Saksa rahvusvahelise õiguse juristidelt "väärilise vastulöögi", kuid samas ei maksa alahinnata mõju, mida sellised argumendid ja mõtteviisid Saksa ühiskonnas võivad omada. Kantsler Olaf Scholz näib nende vastandlike juriidilis-moraalsete hinnangute vahel aga mingil määral laveerivat.

Lauri Mälksoo on Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor ja õpetab mh Tartu Ülikooli õigusteaduskonna rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste magistriprogrammis Tallinnas. Ta kaitses doktorikraadi rahvusvahelises õiguses 2002. aastal Berliini Humboldti Ülikoolis. 

***

[i] Reinhard Merkel, 'Verantwortung des Angegriffenen. Verhandeln heißt nicht kapitulieren', FAZ, 28.12.2022, https://www.faz.net/aktuell/feuilleton/debatten/gibt-es-fuer-die-ukraine-eine-pflicht-zur-verhandlung-18561825.html.
[ii] Helmut Philipp Aust, 'Selbstbestimmung der Ukraine. Russland hat jedes Vertrauen verspielt', FAZ, 02.01.2023, https://www.faz.net/aktuell/feuilleton/debatten/antwort-auf-reinhard-merkel-russland-hat-jedes-vertrauen-verspielt-18572153.html.
[iii] Claudia von Salzen, 'Historiker Schlögel zum Ukrainekrieg "Der Ruf nach Verhandlungen zeugt von völliger Unkenntnis der Lage', Tagesspiegel, 11.01.2023, https://www.tagesspiegel.de/internationales/karl-schlogel-zum-ukrainekrieg-der-ruf-nach-verhandlungen-hat-etwas-mit-volliger-unkenntnis-der-lage-zu-tun-9149778.html.
[iv] Darrel Moellendorf, 'Ius ex bello. Das Opfer hat keine Mitschuld an Kriegsverbrechen', FAZ, 17.01.2023, https://www.faz.net/aktuell/feuilleton/debatten/ukraine-krieg-das-opfer-hat-keine-mitschuld-an-kriegsverbrechen-18605974.html.
[v] Matthias Goldmann, 'Ukrainekrieg und Völkerrecht. Der Sinn der Selbstverteidigung', FAZ, 19.01.2023, https://www.faz.net/aktuell/feuilleton/debatten/moral-im-ukraine-krieg-der-sinn-der-selbstverteidigung-18611304.html.
[vi] Vt Carl Bergbohm, Jursprudenz und Rechtsphilosophie. Kritische Abhandlungen, Band 1, Einleitung, Abh. 1, Das Naturrecht der Gegenwart, Leipzig: Duncker & Humblot, 1892. Bergbohmi kohta vt lähemalt Lauri Mälksoo, Rahvusvaheline õigus Eestis: ajalugu ja poliitika, Tallinn: Juura, 2008, lk 45-62.